Design a site like this with WordPress.com
Get started

Superlugeja esimene etteaste – Timothy Caulfield “Võta vabalt! Ärevuse ajastu käsiraamat”

Timothy Caulfield “Võta vabalt! Ärevuse ajastu käsiraamat”

Argo 2021, sari “Elav teadus”, 328 lk (ilma viideteta 235), tõlkinud Kristiina Raudsepp

Alustan sellest raamatust rääkimist hoopis sellega, et sel aastal avanes mul erakordne võimalus olla kirjastus Argo superlugeja. See tähendab, et kirjastus saadab mulle minu valikul (peamiselt populaarteaduslikku) kirjandust, ja mina kirjutan nendest teostest oma ausa arvamuse. Vinge värk!

See raamat sobib selle teekonna alguseks ülihästi, sest Caulfield on osadeks lahti võtnud meie kõige tavalisema argipäeva ja kirjeldab selle erinevaid osi ja nendega seotud otsuseid teaduspõhiselt. Näiteks alustab ta teost arutlusega sellest, kas ja miks on/ei ole tõendatud laste autoga kooli viimine, mis hetkedel peaks/ei peaks näppima nutitelefoni (korduv teema teoses! nagu tegevus meie igapäevaeluski), hüpoteetilise päeva edenes lisanduvad muu hulgas teemad koosolekute kasulikkusest ja sellest, kuidas reguleerida oma e-postiga tegelemist. Õhtuks jõuab ta välja selliste põletavate teemadeni nagu sarjade sarivaatamine, kumba pidi peaks käima prill-laud ja ka küsimused seksi kohta.

Pean tunnistama, et raamatu alguses autor mind enda poolele ei võitnud, ja seda just enda igapäevase kaalumise kiitmisega. Olles just lugenud “Antidieeti” (kirjutasin ka sellest blogipostituse), jäid autori põhjendused sellele tegevusele pealiskaudseks ja minu jaoks mitte põhjendatuks. Samas – ühel rääkis teemast terve raamat, teisel üks peatükk. Kohati tundus ka , et autor kaldub ka ise tegema klassikalist viga ehk otsima kinnitust oma senistele arvamustele.

Ent aegamööda minu arvamus autorist ja teosest muutus. Eriti just seetõttu, et autor propageerib kainet suhtumist, elu rahulikumalt võtmist ja elamist niimoodi, nagu endale päriselt sobib ja meeldib. Ta näitab oma hästi konstrueeritud peatükkides, kuidas ja miks ning kelle huvides levib konkreetsete teemade kohta valeinfo. Lisaks puudutab ta ka konreetsete valeväidetete ajaloolist tausta, ja seda, mida teadus päriselt teemast arvab. Samas toob ta ka ohtralt välja teadusuuringute ja nende kajastamise nõrku külgi.

Kuigi tekst on piisavalt põhjalik, ei ole see sugugi mitte kuiv. Teost vürtsitavad autori enda emotsioonid, isiklik elu ja huumor, samuti viited popkultuurile (muuhulgas on autor välja toonud “Friends”-i!). Eriti meeldisid mulle ja kõnetasid mind peatükid “14.20 – Koosolek” ja “16.30 – Ajapaanika”, mida andsin kohe lugeda ka oma IT-mehest abikaasale, kuna need teemad, eriti ajapaanika, haakusid eriti meie praeguse eluga. Need peatükid tekitasid temas soovi ka teisi lugeda 🙂

Raamatu lõpp on pühendatud sellele, miks valeinfo üldiselt ikkagi nii kergesti levib, ja kuidas eristada tõde valest. Juba selle lõpu pärast tahaks ma selle teose nina alla pista nii mõnelegi enda tuttavale, kes sotsiaalmeedias emotsionaalset valeinfot emotsionaalselt levitavad, ent kahjuks ei usu ma, et selline inimene esimestest peatükkidest seda edasi loeks. Nendele, kes nii kindlalt oma arvamustes kinni ei ole, võiks see küll olla hea lüke tõenduspõhisema mõtlemise suunas.

Praeguses pandeemias, ühiskonna jätkuva polariseerumise foonil, on see teos kui valguskiir, mis toetab rahulikku tõendite analüüsimist, olulistest otsustest liigsete emotsioonide kõrvale jätmist ja vabalt võtmist. Mulle tõesti väga meeldis.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: