Design a site like this with WordPress.com
Get started

Üle pika aja ilukirjandusest – Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Ülikool lõpetatud, arstiks saadud, residentuuri astutud. Lisaks ka kaks korda kolitud, tulime nüüd ikka püsivalt tagasi Tartusse. Väsimus kõige selle juures on olnud kõikehõlmav. Olen küll vahepeal lugenud, ent peamiselt kerget kirjandust, mis on ajule nii vajalik olnud, aga millest kirjutada nagu pole mõtet. Nüüd lugesin üle pika aja mõjuvamat ilukirjandust, mida tahtsin laiemale ringile jagada ja soovitada. Argo superlugemisega võtan veel hoogu ja kogun end veidi, aga eks varsti saab ka nendest teostest jälle lugeda!

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Varrak 2022, 240 lk, tõlkinud Jan Kaus

Kohe kui see raamat kevadel ilmus, teadsin, et tahan seda lugeda. Nimelt on Kinnuneni varasemad teosed “Nelja tee rist” ja “Peraküla” mulle hinge jälje jätnud, Kinnunen lihtsalt on kuidagi minu masti kirjanik, mulle meeldivad tema inimlikkus ja maaelu käsitlus, kirjeldades seda lihtsa inimese perspektiivist.

Selle teose temaatika on sünge – nimelt alustab hulk naisi, kes on Teise maailmasõja ajal teinud sakslaste poolel Norras teenivaid töid, olude sunnil jalgsi pikka teekonda Põhja-Soomest lõuna poole, et jõuda kodudeni. Aga mis on kodudest üldse alles jäänud? Miks need naised üldse sakslastega kaasa läksid? Kuhu neil minna on? Mis on naiste roll ja saatus muutunud ühiskonnas? Need küsimused on lisaks karmile rännakule teose peateemadeks.

Kinnunen on minu meelest nii hästi tabanud inimeste olemust ja erinevates vanuses erinevate naiste mõttemaailma, igaüks neist isemoodi. Huvitatavalt oli käsitletud “litsilöömise” ja raseduse temaatika, nende käsitlus ei jätnud üldse tunnet, et kirjanik on mees.

Samuti oli põnevalt käsitletud rännaku temaatika. Ise ei kujutaks üdse ette end niimoodi matkamas – minimaalsete söögivarudega, piiratud riietusega, rääkimata enamasti magamisest pea sobimatutes ööbimiskohtades, kus külmus ja niiskus poeb pidevalt naha vahele. Lisaks veel see, et teekonnal on miine ja naiste suhtes ebasoodsalt meelestatud inimesi, kellelegi ei tohi öelda, kust sa tulemas oled, ning jalad on pidevalt veriseks hõõrutud, aga midagi teha ei saa. Ometi on inimesed olude sunnil niimoodi pidanud teekond läbima, need kirjeldused mõjusid minule kui heaolühiskonna noorele kainestavalt.

Veel pani teos mõtlema sellele, kuidas naised olid sõja ajal toetavates rollides, nt kokatädi rollis, ent sõja lõppedes häbistati neid kui suure kahju tegijaid (nt juuste maha lõikamine, avalik häbistus), mida naised ise sellest arvasid ja kuivõrd süüdlastena nad end toimunus tundsid.

Karm teos, ent mõjus ka kummaliselt hinge puhastavana, pani väärtustama seda, mis endal on. Mulle tõeliselt meeldis, ootan veel sama autori teoseid!

Mõtlesin veidi, ja panin ta Goodreadsis enda lemmikute loendisse. Aeg-ajalt vaatan seda listi seal üle ja kustutan sellest teoseid, mis pikaajalist muljet siiski ei jätnud. Ometi on mul tunne, et see teos võib sinna täitsa püsivalt jääda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: