Mõtlesin siin ühel päeval, et me oleme kohe varsti Norras juba pool aastat elanud. Ühest küljest pikk aeg, teisest küljest on tunne, et alles me jõudsime siia. Üks mis kindel – igapäevaelu hakkab aina ena enam paika loksuma ja aina rohkem harkume siinse eluga. Seega ma tunnen, et on õige aeg panna kirja kahe riigi erinevusi, sest mul on tunne, et ma varsti enam ei märkagi neid. Järgneb minu subjektiivne arvamus, igaühe kogemus on veidi erinev, eks.

1. Liikluskultuur

Hamaris on 33 tuhat elanikku, seega kolm korda vähem kui Tartus (kus ma enamiku oma elust elanud olen), seega see mõjutab kindlasti mu võrdlust. Samas on kohe kõrval teised linnad, erinevalt Tartust. Liikluskultuuri erinevus on esimene, mis igapäevaelust vastu vaatab. Siinsed jalakäijate teed on laiad, autodele on ruumi vähem. Ratturid sõidavad (eraldi rattateede puudumisel) jalakäijatede teel kus on kõigile piisavalt ruumi. Ülekäigurajal on ratturil jalakäijatega võrdsed õigused.

Kusjuures, siin elades pole mul juhtunud MITTE KORDAGI situatsiooni, kus jalakäijana oleksin oodanud ülekäiguraja juures, et autode massist keegi mind lõpuks üle laseks (Eestis tavaline). Ratturina peab vahepeal korraks pidurdama, aga ratturina on ka kiirused teised, arusaadav, et autojuhid nii palju ette ei näe.

Ristmikud on kesklinnas ja selle läheduses väga suures osas parema käe ristmikud, kui just eraldi silti ei ole. Seetõttu on siin autoga liiklemine kohati isegi ebamugavam kui rattaga sõitmine. Lapse aeda viimiseks olen auto asemel hakanud kasutama (elektri)ratast – u 10 minuti autosõidu asemel võtab teekond aega 13 minutit rattasõitu, aga on oluliselt stressivabam just seetõttu, et ratturil on enamikes kohtades eesõigus.

Kusjuures, Norras ostsime ka oma esimese elektriratta! Aksel käib 2-3x ndäalas Oslos tööl, sinna on autoga mugavam sõita kui rongiga. Kuna lasteaed on küllaltki kaugel ning Hamar (nagu üldse Norra) on väga mägine, üles-alla sõitmist on teekonnal palju, siis elektriratas on meile suurepärane abiline. Hea meelega ootan kogenumate nõuandeid, kuidas (elektri)rattaga ka tugevate vohmade ja ka talve libedusega liigelda, tahaks seda tõesti teha aastaringselt!

2. Sotsiaalsed teemad

LGBTQ+ lippe lehvib igal pool. Ma pole näinud asutust/kohta, kuhu vankriga/ratastooliga sisse ei pääseks (kui ei ole kaldteed, siis on tehtud eraldi liftid, neid nägime nt Drammenis silla juures), meil on isegi rannas kaldtee, millega saab täitsa-täitsa veetasemele lähedale, olen näinud palju lapsevanemaid seds võimalust kasutamas, samuti ühel korral nägin, kuidas üks ratastoolis inimene aidati niimoodi SUP-lauale.

Oleme tellinud keeleõppe eesmärgil endale kohaliku ajalehe (kus ükskord ka ise figureerisime) paberversiooni ja ikka ja jälle hämmastab mind, kui avatult räägitakse minu mõistes isiklikest teemadest – nt töökaotus, raske haigusega haiglas olemine vms.

Alles hiljaaegu toimus meil suur katastroof – majapõlengus hukkus 4 noort neiut (vanuses 18-19) ning terve linn räägib sellest, püstitatud on tahvel noorte mälestamiseks jne. Ühest küljest on norrakad kinnised (nagu eestlased) ja naljalt ise juttu ei alusta, samas on nad teistpidi jälle usaldavamad, siiramalt naeratavamad.

Enda kui immigrandi vastu pole ma võõraviha kordagi tundnud ja on väga toetavalt suhtutud, kui ma keelest kohe aru ei saa, mingid sõnad meelde ei tule. Norrakad on harjunud immigrantidega norra keeles rääkima ja (minu õnneks) naljalt inglise keele peale ei lähe.

3. Keel

Eelnev viib mind sujuvalt keele teemani. Peamine erinevus – kui eesti keel on väga monotoonne, siis norrakad laulavad tooniga üles-alla. Algul oli see minu jaoks väga naljakas, aga nüüdseks olen täiesti ära harjunud. Proovin ka ise seda jäljendada, ent olen kindel, et sellest tunneb norrakas kohe ära, et tegemist pole mu emakeelega.

Keeleõpingutes on huvitav, kuidas paljud sõnad on hästi sarnased inglise keelega või lausa tulenevad sellest (nt situation – situasjon, boat – båt jne), aga mingid sõnad on jälle palju lähemal eesti keelele, just need, mis eesti keelde on saksa laenudest tulnud (koffer – kohver). Ürita siis meeles pidada, kuhu sõna liigitub! Muidugi on ka palju sõnu, mis tuleb lihtsalt ära õppida.

Mina olen keelt omandanud küllaltki kiiresti, imestusega kuuldakse, et olen nii vähe siin elanud. Praeguseks tunnen ma, et A2 tase on päris hästi käes, aina vähem tunnen keelt suhtlust takistava tegurina, smalltalkiga saan hästi hakkama. Alles hiljuti käisin kohvikus ühe uue inimesega (kellel veidi ka õpetajatausta), kes ütles, et ma olevat kindlasti kõrgemal tasemel kui A2, niiet mine tea. Igatahes alustan kohe uue (tasulise) kursusega, kus saan ise endale tempo määrata.

4. Bürokraatia, füüsilise postkasti tähtsus

Ma olen päris kindel, et kõik, kes on kokku puutunud Norraga, on kuulbud selle bürokraatiast. Õnneks kõige hullem kadalikk selles osas on meil nüüdseks läbitud, kõigile kohalikud isikukoodid saadud, nüüd on see juba isegi naljakas.

Näide: kuidas saada D-numbrit? Saa politseist kinnitus, et võid olla riigis. Selle jaoks on sul vaja üürilepingut või töölepingut. Üürilepingu jaoks on sul vaja Norra pangakontot, et seda digiallkirjastada. Pangakonto jaoks on sul vaja Norra telefoninumbrit. Telefoninumbri jaoks on vaja tõendit politseist.

(Andestust, kui millegi konkreetsega puusse panin, paar kuud on meil sellest asjast möödas.) Meie saime sellesse süsteemi üürileandjaga, kes oli heatahtlikult nõus pabereid printima ja allkirjastama ja skännima. Aga selliseid ringe, kuhu on keeruline sisse saada, on Norras mitmeid.

Norras on väga tähtis, et su füüsiline aadress oleks korralikult sisestatud süsteemidesse. Muidu ei jõua sinuni arved või post, millele isegi on õige aadress pandud. Näide – suhtlesin oma perearstiga läbi äpi, kõik väga tore. Kuu hiljem sain panga kaudu inkassoteate (kuhu inkassofirma oli oma summa ka juurde pannud). Põhjus – süsteemis oli sel hetkel registreeritud minu eelmine aadress (vahepeal pidime siin kolima), mina õiget paberarvet polnud kätte saanud, ent inkasso sai kohe mulle arve otse panga kaudu saadetud.

Või veel – norrakad ja pakiautomaadid. Mõne pakiteenusega tuuakse pakk otse kodu postkasti – väga mugav! Aga kallis ka. Teisega viiakse pakk servicesenterisse, kus tuleb teenindajale QR koodi näidata, et pakk kätte saada. Kolmanda kaudu saadetakse pakk pakiautomaati, mille avamine käib äpiga, mille saab alla laadida vaid siis, kui Play Poes on sinu asukohaks märgitud Norra riik (lõbus asi, mida esimesel nädal pärast suurt kolimist avastada).

Kõige jaoks on äpp, ja ma mõtlen kõige jaoks. Ja lausa niimoodi, et lihtsalt brauserist kasutades asjad ei toimi. Nt ei saa muidu näidata enda rongipiletit, suhelda perearstiga, avada pakiautomaati, you name it. Norra kolimisest saati on mu telefoni lisandunud 14(!) äppi. Mitte kõik neist nii hädavajalikud, aga pooled ikka. Ja kindlasti võiks neid veelgi olla.

Viimane asi – tavalises toidupoes pole tatart! Kui Aksel auto (ja koera) Eestist Norra tõi, siis palusin tal kaasa võtta hunniku tatart ning siiamaani kasutame seda. Tegelikult saab seda kohalikust Ida-Euroopa poest kah, kus oma pelmeenivarusid käime täiendamas. Selles poes (Sham) sain aru, et Eesti võib ju tahta olla Põhjamaa, aga toidu poolest liigitume kindlasti Ida-Euroopa alla.

Kindlasti on erinevusi veel ja veel, aga aina enam tundub mulle, et oma sisult pole need Norra ja Eesti nii erinevad midagi. Aina enam elame tavalist rahulikku pereelu ning paistab, et kõige suuremad sisseelamisekatsumused on nüüdseks ületatud.

Tänaseks kõik.

Minul saavad nüüd kohe läbi 1 aasta ja 9 kuud vanemapuhkust ning asemele tuleb uus periood töötava emana. Juba iseenda jaoks tahtsin seda aega mõtestada ja kokku võtta.

Raseduspuhkusele jäin võrdlemisi varakult, oleks võinud ehk hiljemgi. Samas ei osanud ma ka ette näha, kui raske mul lõpus on. Mul jäigi täpipealt 1 kuu, et hankida hunnikus beebile vajaminevaid asju, sünnituseks valmistuda, pakkida haiglakott ja 1 kuu, et peamiselt diivanil ägiseda ja magada (kõndisin ka lõpus usinasti, aga iga käik võttis võhmale ja vajas palju taastumist).

Juba rasedana avastasin ma igasugused beebigrupid ja chatid ja oiii see maailm on nii lai, palju on emmesid, kellel rasedana/beebiga on nii palju aega (nagu ka minul, diivanikaunistusena suurt muud ei jõudnud) ja nii lihtne on jäädagi nendesse gruppidesse ja chattidesse ja draamadesse. Sain neist nii mõndagi kasulikku, aga minu isiklik kogemus näitab, et kõige kasulikumad on sellised keskkonnad, kus inimesi ühendab midagi muud ka peale selle, et neil on beebid (kelle tähtaeg on nt samas kuus).

Kui laps oli nii paarikuune/pooleaastane ja aina rohkem ärkvel, hakkasin tähele panema, kui palju aega ma veedan oma telefonis, ja panin korralikud piirid peale. Mõtlesin küll, et ma olen ju ainult lapse uneajal, aga tegelikult kandus see ka muule ajale üle ja ma leidsin, et ma ei taha olla see nina-telos-ema. Kui chatis on 95% niisamajuttu ja draamat ja 5% kasulikku, siis motivatsioon lugeda on selle vähese kasuliku osa tõttu säilib ikka. Lõin ka ise ühe Montessori-teemalise chati, mis minu üllatuseks kiiresti suureks paisus. Seal tegin ma selle vea, et hakkasin chatti suunama, et see mulle endale meeldiks, aga sain korraliku isikliku õppetunni ja lõpuks lahkusin ise (suur teema oli vaktsiinivastaste valeinfo jagamine). Niiet minu soovitus tulevastele vanematele – mõned chatid on head, toetavad ja kasulikud, aga ma väga soovitan jälgida ja piirata oma nutinetikasutust.

Ma olen siin blogis ka korduvalt maininud, kui kasulik oli minu jaoks Katrin Saage rasedusring (mida raseduse lõpus koos partneriga läbisime) ja sealt edasi Emade Kogukond. Rasedusringist jäid mulle emad, kellega siiamaani tihedalt suhtleme ja see on kindlasti see üks kasulik ja toetav ja tore chat olnud, Emade kogukond samamoodi – seal on eriti toetavaks osutunud veebipõhised emaderingid, kus eri vanuses väikeste laste emadega leiab ühisosi nii kergesti!

Kontakt teiste inimestega on minu jaoks olnud vanemapuhkuse suurim üllatus! Sideme loomine teiste inimestega, eriti just vanematega, muutus 10x lihtsamaks, kuna ühisosa oli järsku nii suur. Niimoodi sain vähesegi vaevata kontakti mh oma naabritega (kolisime raseduse lõpupoole) ja ka nt massööriga. Olen suhelnud paljude inimestega, kellega muidu eluteed kokku ei viiks, ja paar VÄGA lähedast sõbrannasuhet on ka tekkinud, mille eest ma olen mega tänulik – jee, häälsõnumid! Suhtlusviis emadele! Mulle hullult meeldivad igasugused mängutoad, aga kogemuste järgi on iga kord mõnda sellisesse minnes suur risk selleks, et tuleb selle järgnev nädal (või kauemgi) viirushaiguse tõttu kodus püsida. Seega kõige turvalisem oli ikka teiste emade pool külas käimine.

Rääkides veel sellest, mis toimub telefonist väljaspool – nii palju! Avastasin koos lapsega beebiringide maailma. Olgem ausalt, suuremalt jaolt on need emadele endile, aga see ei muuda neid seetõttu vähemväärtuslikeks. Esmakordse emana andsid need mulle võimaluse ja tõuke minna lapsega kodust välja (sügistalvkevadel oli eriti vaja), näha lapsesõbralikus keskkonnas teisi vanemaid ja nende lapsi, jagada oma kogemusi, teha midagi. Beebiga kodust väljumine ja uneaegadega klapitamine oli kohati päris stressirohke, aga nii väga väärt kogu seda vaeva!

Minu absoluutne lemmik oli Beebiviiplemine – rohkem toetatud keskkonda annab otsida! Meile andis see palju laulukesi-tantsukesi, mida lapsega koos teha, julgust laulda koos lapsega. Kindlasti toetas see ka mu lapse kõne arengut -nüüd 1,5sena on tal väga lai sõnavara ja kõne muutub iga päevaga aina soravamaks. Seda kindlasti toetas viiplemine, kõne aeglustamine, tähtsaima rõhutamine. Viibeteni otseselt me ei jõudnudki, sest laps hakkas enne juba rääkima! Endale oli viibete õppimine ka hea viis, kuidas aju turgutada. Iga kell läheks uuesti.

Veel käisime Babyspordis ujumas, Haldjapere loovustundides ja Loodusmaja beebiringis, mis kõik samuti väga mõnusad olid. Loodusmaja oli mudilasega eriti vahva, laps rääkis kodus pidevat “kilpkonn! kilpkonn!”, sellist asja juba mujalt ei saa 🙂

Mis mind veel üllatas emaduse/emaduspihkuse puhul oli nii palju ruumi mõtlemiseks. Midagi sellesarnast polnud ma enne kogenud. Jah, öiseid ärkamisi oli PALJU, jah, päevad kukusid toimetamistesse, AGA selle kõige käigus oli nii palju vaikseid, määramata pikkusega, hetki, mil sai mõelda. Mõtlesin hoogsalt ka oma karjääriteemadele. Paar kuud õppisin intensiivselt isegi ITd, aga see ei viinud sinna, kuhu soovisin, sest: 1) ootused palganumbrile olid liiga kõrged, selle lühikese aja joosul olekski raske olnud seda saavutada ja 2) energiat ja aega oli lihtsalt liiga vähe – kõike seda tegin oma kurnatuse tipphetkel, kui laps oli veidi üle aastane, tagantjärele mõeldes oleks ma seda vanaema-aega võinud kasutada nt magamiseks. Samas tõestasin endale, et ma olen selleks võimeline, ka nendes piiratud tingimustes õppisin ja tegin tegelikult päris palju.

Ma süvenesin selle aja jooksul ikka metsikult raamatutesse, eriti neisse, mis puudutasid lapsekasvatamist. Kohati tundub mulle endale, et äkki isegi liiga palju, ent samas – ju see oli minu tee. Tunnen, et tänu loetud teostele olen oluliselt parem lapsevanem. Tõdesin, et see, mis räägitakse, ongi tõsi – me ei kasvata mitte lapsi, vaid iseendid. Kogu teekond on minu enda jaoks olnud üks suur ümberkasvatamine, toeks sellel teekonnal psühholoogil käimine, meditatsioon, eneseabiõpikud, lapsekasvatusraamatud ja lähedased.

Tundubki mõnus koht lõpetamiseks 🙂 Vinge aeg on ikka olnud, ei vahetaks seda aega mitte millegi vastu. Lapsega koos kasvamine ja tema arengu tunnistajaks olemine on kõige väärtuslikum asi, mida ma kunagi teinud olen.

Aeg teha eelmise aasta lugemisest kokkuvõte! Eelmise aasta samateemalise postituse leiab SIIT, kus on ilusti viited ka kõigile eelnevatele kokkuvõtetele. Seekordne on järjekorras juba (!) viies, ehk siis 4 aastat olen nüüd seda blogi juba ka pidanud. Vahelduva eduga, aga siiski.

See aasta oli mul esimene aasta lapsevanemana. Üldse ei osanud oodata, palju koduse emana raamatuid lugeda jõuan, aga reaalsus üllatas mind – beebi uneaegadel (ja mitte ainult! ka lapse ärkeolekuaegadel sain lugeda ikka päris palju!) oli väga mõnus rahulikult lugeda, selmet ainult telefoni näppude vahel mudida. Goodreadsi aasta eesmärgiks panin tagasihoidliku 30, mis sai mõnusasti ületatud – aasta jooksul lugesin 50 raamatut! (Selle 50 seadsin endale ka uue aasta sihiks.) Lehekülgi 13701, kuue tuhande võrra vähem kui aasta varem.

Sellel aastal ma ei kirjutanud ühtki postitust Facebooki Lugemise väljakutse gruppi, sest lihtsalt ei jõudnud, vabu hetki kasutasin uute teoste lugemisele. Sel aastal läksin ka VÄGA süvitsi vanemluse-teemadesse, mida näitab ka selleteemaliste raamatute rohkus. Uuel aastal on sihiks tasakaal, mitu vanemluse-teemalist raamatut juba ootavad, ent tahaks, et nende osakaal oleks veidi väiksem.

Huvitav avastus seda postitust kirjutades – avastasin, et lugesin erinevaid žanreid täitsa vaheldumisi, naljalt kaht kerget ilukirjanduslikku või ka vanemluse-alast teost järjest ikka kätte ei sattunud. Kui nüüd mõelda, siis aasta jooksul vaatasin küll, et end nt vanemluse-teemadega üle ei küllastaks. Vaheldus oli väga tervitatav, seda jätkan uue aastal kindlasti ka. Raskemat ilukirjandust sai sel aastal oluliselt vähem kui eelnevatel, seda kompenseeris raskemini loetav vanemluse-alane kirjandus.

Põnevikke (mis aastaid tagasi mu lugemises domineerisid) polnud lugemuses mitte ühtegi. Üks kord vaatasime Aksliga õhtul üht sarja, kus korraks varastas üks õudne tegelane imiku, ja pärast seda ei suuda ma seda sarja rohkem vaadata (sarja nimeks The Rookie, enne sünnitust meeldis see mulle VÄGA). Praegu pole selline kirjandus mul päevakohane, tekitades liigset ärevust.

Aitab lobast, hakkame pihta!

---

Erinevad kasulikud raamatud (mis pole vanemluse-teemalised)

Märgin siinkohal ära, et see, et mul Goodreadsis on märgitud ingliskeelne teos (ja seetõttu ka siia piltidele sattunud), ei tähenda, et ma selles keeles ka lugesin. Lihtsalt ei jaksanud õiget eksemplari otsida/lisada. Nii nt oli Alex Bezzeridese “Evolutsiooni äpardustega”, mis jäi mulle meelde oma huvitavate mõttekäikude tõttu. Samal teemal Raivo Mändi “Ürgema needus” oli aga minu jaoks lati alt läbi jooksmine, artiklite niisama kokku viskamise asemel oleks võinud tekste rohkem toimetada, et need raamatusse paremini kokku oleksid sobinud, et sama mõte samas sõnastuses nii palju ei korduks.

“Abielusoofiat” lugesin armsate inimeste pulma minnes uuesti (olen selle kohta varem ka SIIN kirjutanud) ning veendusin, et tegemist on väärt teosega, lapse saamine andis mulle omalaadse uue vaatenurga teemale. Merilin Mandeli “Jess, inimesed!” oli väga intensiivne lugemine väga õigel ajal, aitas pühademeeleolus end paremini tunda, oma piire seada, andis palju-palju mõtteid (kirjutasin neist SIIN). “Migreenist vabaks õige toiduga” ja “Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud?” aitasid väga palju mind isiklikus elus. Esimese tõttu hakkasin võtma toidulisandina Omega-3 ja senisest oluliselt rohkem vett jooma, mingi hetk lausa tundus, et see võttis mu auraga migreenid täitsa ära (kahjuks tulid need tagasi), aga neid praktikaid olen senini jätkanud.

---

Reaalsete inimeste reaalsed lood

Üks mu läbi aegade lemmikplokke! “Tim. Avicii elulugu” ja “Ma tahan. Ma suudan. Ma võin” kõnetasid mind läbi oma sünguse, panid elule tõsisemalt vaatama, mõlemad olid väga väärt lugemised. Avicii eluloos üllatavas mind see, kui sügavale portreteeritava ellu oli ajakirjanik suutnud end saada, teises teoses oli autor juba nii sees kui olla sai.

“Minu Mulgimaa” oli nii lahe teos, et isegi mu mees (kes loeb vähe ja VÄGA valikuliselt) luges selle läbi, ühise otsusega sai see teos ämmale-äiale jõuludeks kingitud (ämm on mul muide puhas mulk). Ave Nahkuri teosed olid aasta lõpus vahvad meelelahutajad, sisaldades ilusaid pilte ja mõnusat ellusuhtumist. Raamatut “Meie küla eided tuunivad Viljandit” luges meie pool ka mu ämm (viljandlane), kellele see samuti väga meeldis.

---

Tõsisem ilukirjandus

Nendest teostest on 4/7 Khaled Hosseini omad, sest pärast aasta alguse poole loetud “Ja mägedelt kajas vastu” tekkis mul huvi tema teiste eestikeelsete teoste vastu, üks mõjus lühilugu “Sea Prayer” sai loetud ka inglise keeles. Absoluutsed lemmikud sellest aastast, ei pidanud mitte üheski pettuma!

Heinsaare “Kadunud hõim” oli samuti suurepärane teos, mis ei petnud mu (kõrgeid) ootuseid, Heinsaart tahan kindlasti uuel aastal veel lugeda. Mart Lauri “Mürgiallikad” on samuti siiani meeles kui äärmiselt emotsionaalne teos nii vajalikul teemal (alternatiivmeditsiin), mille kohta ilukirjandust siiani polegi lugenud.

---

Kergem ilukirjandus:

Nende raamatute valikul olen ma pea täielikult olnud mõjutatud Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogu töötajatest. Kui raskemat kirjandust oskan ma endale ise väga hästi valida ja tellida, siis selliste teoste otsinguil olen ikka ja jälle tabanud end kiikamas raamatukogu töötajate välja pandud teoseid, ja üheski pole pidanud pettuma. Eks selliste teoste puhul ei oota ma ka erilist kvaliteeti või süžee keerukust, mul on lihtne neid lihtsalt nautida, liigselt mõtlemata.

Välja võiks tuua: “Üks ja ainus”, “Suvetüdrukud”, “Aasta tähes ja Kuuepennises”, aga see on üpris meelevaldne valik, ei tähenda, et need kuidagi palju paremad teistest oleks. Üks, mis mulle ei meeldinud (ja mille soodukaga endale ostsin kogemata) – “Saja rahva armastuslood”, mille parem pealkiri oleks minu silmis “Eestlannad teisest rahvusest meestega seksimas”.

---

Vanemluseteemalised raamatud:

Vanemluse teemadega läksin see aasta küll no ikka väga süvitsi. Aasta algul sukeldusin pea ees emadusse, aasta lõpuks avastasin end sellega seoses läbipõlemise/depressiooni esimestel astmetel kõõlumas, mistõttu langetasin oma standardeid endale ja hakkasin end vaatama veidi ka emaduserollist väljaspool. Kas ma muudaks midagi oma teekonnal? Ei, kindlasti mitte, olen arenenud inimesena nii palju, saanud vanemana metsikult palju targemaks, mistõttu oskan olla parem ema oma lapsele. Mõned inimesed uhkeldavad, et nemad küll lapsi raamatute järgi ei kasvata. Mina võin aga öelda, et ma olen raamatutest saanud nii palju teadmisi, nii palju kasulikku infot, mis on aidanud mul teha paremaid otsuseid, käituda oma lapsega teadlikumalt, tasakaalukamalt. See on aidanud näha mul neid aspekte, milles oma kasvatuses vajaka jäi, lisaks toetanud mind vanemluses mõnes mõttes vastuvoolu ujumisel.

Montessori meetodist olen ma siin blogis korra-paar kirjutanud. See lähenemine sobib meie perele väga hästi, olles lapsest lähtuv, temaga arvestav, lisaks ka teadmuspõhine. Läbisin 2 AMI baaskursust (vanuseastmete 6-12 ja 3-6 kohta), lisaks lugesin ka paar Maria Montessori enda raamatut (“The Absorbent Mind”, “The Formation of Man”), mis on kindlasti mu selle aasta ühed olulisemad teosed üldse. Ma olen veendunud, et igaüks, kes Montessori meetodist huvitub, võiks jõuda lõpuks algallikateni, mida M. Montessori enda teosed ka on. Tema keelekasutus on küll kohati üpris keeruline, ent nende lugemine on kõike vaeva väärt. Kindlasti plaanin uuel aastal ka veel mõne originaalteose läbi lugeda, valikut ju on!

Veel üks ingliskeelne teos, millele organiseerisin lausa ühistellimuse, on sel aastal ilmunud “The Nurture Reolution”, mis avas minu jaoks lapse eest hoolitsemise, temast lähtumise teaduslikud tagamaad ja oli nii-nii väga intuitsiooni toetav. Aasta üks olulisemaid teoseid on kindlasti juba paarkümmend aastat tagasi ilmunud “Letting Go as Children Grow”, mis kombineeris minu jaoks Montessori-lähenemise ja selle sama “Nurture Revolutioni”. Mõlemad raamatud meeldisid mulle nii-nii väga, pikalt tahtsin neist blogipostitust teha, sest need tõesti on minu jaoks erakordselt väärtuslikud, aga kuidagi üldse ei jõudnud.

Praktilisi näpunäiteid sain palju ka eestikeelsetest raamatutest “Näputoit” ja “Laps varakult potile”. Raamatu “7 sammu lapse parema uneni” osas on mul väga vastuolulised tunded. Mingi hetk oli see värskete vanemate seas väga populaarne ja mulle meeldivad enamik selles teoses esitatud mõtetest, samas arstina ei saa ma kohe kuidagi soovitada vanematele raamatut, mis soovitab neil oma söömist ikka metsikult piirata.

Ennast emana aitasid mul mõtestada raamatud “Ema aju”, “Ma olen vihane ja mul on selleks õigus” ja “Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi”. “Ema aju” on neist kindlasti kõige raskemini loetav teos, sisaldades palju-palju tõsist teaduslikku infot, aga selles läbinärinuna kujundasin mõnedki oma arvamused vanemlusest ringi. “Ma olen vihane ja mul on selleks õigus” sattus mulle näppu täitsa juhuslikult, aga see on minu meelest raamat, mida iga rase võiks lugeda. Tohutult valideeriv ja väestav, annab ka konkreetseid näpunäiteid. Võrratu!

Vanemluse-teemalistest raamatutest olen sel aastal kirjutanud nt SIIN ja SIIN.

---

Kõik raamatud koos:

Täiesti meelevaldses järjekorras selle aasta TOP 6:

1. Khaled Hosseini raamatud
2. Deborah Jackson “Letting Go As Children Grow”
3. Maria Montessori originaalteosed
4. Merilin Mandel “Jess, inimesed!”
5. Måns Mosesson “Tim. Avicii elulugu”
6. Ave Nahkuri teosed

Merilin Mandel “Jess, inimesed!”

Sotsiaalmeedikud OÜ 2023, 370 lk

Ma olen Merilini kontot jesslapsed jälginud juba hea mitu aastat, veel enne, kui ise sain vanemaks ja suisa enne seda, kui ilmus tema teine raamat “Jess, lapsed!”. Olen varemgi kirjutanud, kuidas raseduse ajal sain temaga ka kohtuda ning ta seal oma instakuvandit kinnitas, jättes tõeliselt mõnusa inimese mulje.

Mul olid need taustakogemused ja seega polnud kuigi üllatav, et tellisin tema raamatu eeltellimisest, suuresti teadmata, mida see endast kujutab. Jess, fännindus, noh!

---

Teos osutus üllatavalt intensiivseks! Nimelt on selles peatükkideta tekst, milles Mandel võtab kokku nii paljud inimeseks olemise probleemid, väga erinevates eluetappides olevate inimeste mured (ja rõõmud ka). Ma ei oska seda muudmoodi paremini sõnastada ka. Teemad on kujunenud sellest, mida jesslaste Instagrami kontol on tema käest küsitud. Palju on lapsevanemluse kohta, millega ma ise väga suhestusin, aga samas on tähtsate teemadena vallalisus, poliitika, vanadus, surm, seksuaalsus, you name it.

Algul see voolav, peatükkideta tekst hirmutas mind, ent tegelikult liigendavad teksti need samad küsimused, sekka ka MEGA palju isiklikke küsimusi, mille üle mõtiskleda, samuti on ruumi vastuste kirja panemiseks ja joonistamiseks (aga vähem kui nt “Jess, laste!” raamatus). Selline liigendus ja ruum mõtisklemiseks sobis mulle kui kodusele emale väga, vahepeal muid asju tehes oli lihtne lugemise juurde tagasi tulla.

Neid küsimusi endale (ja teistele) on NII PALJU, et kui vähegi kaasa mõelda, siis lihtne ja kiire lugemine see teos küll ei ole. Küsimused ise on aga nii head ja tabavad, et mul on hea meel, et mul see teos koju jääb. Tore on, kui halvema enesetunde päeval saab võtta riiulist teose, otsida registrist end kõnetav koht ja mõelda.

Mitmed minu sõbrad-tuttavad on jesslaste kontost vaimustuses, peavad seda enda üheks oluliseks harijaks ja motivaatoriks. Ma ise.. vist olen nende aastatega ära harjunud nende mõtetega? Neist on saanud minu normaalsus. Aastaid kontot jälginutele võin öelda, et mitmed mõttekäigud olid Instagramist tuttavad, samas oli ka paljutki uut ning suurim eelis ongi minu jaoks teosel see, et saab ennast kõnetava koha hiljem välja otsida.

Sõnastades Mandeli fenomeni – mina arvan, et selleks on toetava sisekõne juurutamine. Ta on nii avatud ja empaatiline kõigi erinevate inimkogemuste suhtes, et tema tegemisi ja mõttekäike jälgides hakkab ka enda sisekõne muutuma, eriti kui veel ise seda tööd teadlikult ka teha. Eks seepärast ei olegi ma teose sisust liialt üllatunud, aastatega olen saanud ka ise oma sisekõnet toetavamaks timmida, aga töö käib endiselt. See teos aitab kindlasti kaasa!

Minu jaoks olid ka paar mõttekäiku, millega ma ei nõustu. Konservatiivsemal inimesel oleks neid ilmselt palju-palju rohkem. Esiteks mulle ei sümpatiseeri mõte laps võimalikult vara lasteaeda panna, mis sest, et teistes riikides viiakse juba kolmekuused hoidu. Minu isiklik arvamus on, et 1,5 aastaselt on selleks veel vara, seda toetab nt “Nurture Revolution” ja üldse Montessori lähenemine, kiindumussuhte teooria jm. Mandel rõhutab palju vanema vaimse tervise tähtsust, aga tean, et on inimesi, kes mõtestavad seda ka nii, et täiskasvanu mugavus on tähtsam kui lapse pikaajaline heaolu, nt püreedega toitmisel (ettekäändel, et ma tean küll, et näputoit on tema arengule parem, aga ma ei viitsi koristada). Eks sõnu saab igatepidi võtta ja iga inimene võtab sellest teosest oma.

Teine teema, millele ma vastu vaidlen, oli arvamus, et lapsevanem ei peaks end viima kurssi erinevate pedagoogikatega. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamusega, kuna meie perele Montessori lähenemine väga meeldib, sobib ja toimib. Samas – millel põhineb traditsiooniline haridussüsteem? Traditsioonidel, mitte tõendusmaterjalil, teadusel (viimane toetab just Montessori lähenemist). Minu arvamus on, et maailm oleks ilusam paik, kui rohkemad lapsevanemad uuriksid Montessori kohta, ka siis, kui seda täielikult omaks ei võta. Lapsest lähtumine ja tema iseseisvuse toetamine on igal juhul head lähtekohad!

Kokkuvõtteks

Mis sest, et ma raamatus esitatud seisukohtadega 100%liselt ei nõustu, on tegemist ikkagi fantastilise teosega, mis toetab lugeja vaimset tervist, annab palju mõtteid ja küsimusi nii iseenda jaoks kui ka teistega arutamiseks, on lihtsalt tore. Veetsin teosega ühe mõnusa nädala, selle aja jooksul jõudis üks väike inimene seda juba tuunida ka, seepärast tundubki pildilt, nagu oleks see juba kapsaks loetud 🙂 Soovitan!

Sellel sügisel toimus veebi teel Montessori 3-6 vanuseastme baaskursus, mida korraldas Eesti Montessori Instituut. Kui info selle kohta minuni jõudis, siis ma piilusin seda lehte mitu korda, arutasin mehega, et äkki osaleda, aga samas olid mul ka omad kõhklused, miks ikkagi mitte.

Kevadel olin osalenud 6-12 baaskursusel (kui kaalusin ka juhendajaks õppimist) kui Villem oli 3-4,5 kuune ja see oli perele ikka kurnav, samas nii põnev ja silmiavav ka. Kõige rohkem meeldis mulle sealt Eesti esimese Montessori kooli külastamine ja päriselt toimimas nägemine. 3-6 vanuseaste tundus mulle huvitav, selle kohta teadsin seni kõige vähem, aga samas… Villem ei jõua sellesse vanusesse veel mõned aastad, lisaks maksis see ka arvestatava summa (800 eurot, see info on avalik), mistõttu esialgu jäin arvamusele, et seekord jätan vahele.

Kuni juhtus see, et Tartu Montessori Kodu tegi oma sotsmeediasse postituse, et toetavad mõnda osalejat, kes ka nendega seotud on, osalise stipendiumiga. No see oli minu märk, et tuleb ikka minna ja viimastel soodushinnaga registreerumise päevadel tegin oma lõpliku otsuse. Vastutasuks tahtsid nad vaid väikest tagasisidet, aga see kogemus oli nii vinge, et tegin sellest hoopis blogipostituse!

Mida kursus endast sisaldas?

Kursuse põhiosaks olid loengud, 6 nädalat kolmapäeviti ja laupäeviti, kokku 54 tundi. Loengute teemad olid väga mitmekülgsed. Nende seas oli oluline roll Montessori pedagoogika alustaladel: vastuvõtlik meel, arengujärgud, tundlikkusperioodid, samuti saime teadmisi Maria Montessori elust ja tema pedagoogika kujunemisest. See osa oli minu jaoks üsnagi tuttav 6-12 baaskursuselt, aga samas olid need teemad minu jaoks ka kõige huvitavamad. Võrreldes kevadega olen ma lugenud rohkem ise ja oma beebiga ka praktiseerinud ja lapse arengut vaadelnud. Nende teemade juures meeldisid mulle väga arutelud väiksemates gruppides, kus sai üksteisega mõtteid vahetada.

Rühmatöödes oli tihti ülesandeks arutelu Maria Montessori originaaltsitaatide üle. Originaaltsitaadid on küll keerulised, kuna Maria Montessoril on omapärane, palju põimlauseid kasutav, suhtlusstiil. Küll aga olid need eesti keelde tõlgitud, need tõlked olid igati teretulnud.

Teemadest olid esindatud ka motoorika ja kõne areng ning ka 3-6 vanuserühmale spetsiifilisemad teemad nagu lugemise/kirjutamise õppimine, sellele vanuseastmele sobiv keskkond, rühmaruumi spetsiifilised asjad nagu muusika ja kunsti tutvustus rühmaruumis. Siinkohal tundsin, et minu jaoks need teemad venisid, ehk seetõttu, et puudub praegu isiklik ühendus just selle vanuseastmega, laulukeste konkreetseid näiteid läks minu jaoks veidi liiga paljuks. Eks siin mängib rolli ka see, et need teemad olid kursuse lõpupoole, kus väsimus oli juba kuhjumas. Tuleb välja, et pole lihtne läbida harivat kursust, saades ise öösiti vaid jupiti magada.

Ma väga nautisin just diskussioone väikestes rühmades. Kursuse alguse poole oli neid rohkem ja ma nii nautisin mõttekaaslastega Montessori põhialuste teemadel arutlemist. Seda oleks võinud kursuse lõpupoole rohkem olla, kohati tundsin sellest puudust, eriti kui mõnel kolmapäeval oligi 3 tundi järjest kuulamist. Grupi suurus oli veidi alla 20 inimesi, sellises seltskonnas ei saa pidevalt kommenteerida ja arutada, samas ideid tekkis endal nii palju, et oleks tahtnud neid vahepeal teistega arutada.

Juhendaja, tõlkija

Kursuse juhendajaks oli Elina Rautasalo, ja ma ei jõua teda ära kiita. Imeline inimene imeliste teadmistega, kes suutis kogu aeg hoida motivatsiooni üleval ja nakatas oma positiivsusega. Teemasid oli küll palju ja laupäevased päevad päris pikad, seda enam oli imetlusväärne, et ta ka neil päevadel ei kaotanud oma rõõmsat meelt.

Rääkides tõlkest, siis kursusel oli tõlge eesti keelde, mida tegi Ruth Maria Roosi-Ott. Algul ma pelgasin seda, sest inglise keelest ma saan vabalt aru, kartsin, et see muutub tüütuks. Tegelikult osutus see ootamatult toredaks ja kasulikuks. Esiteks oli niimoodi palju kergem märkmeid teha, kui oli oluliste lausete jaoks rohkem aega. Seekord tegin ma kevadest oluliselt korralikumalt märkmeid, sain aru, et neist on tulevikus palju kasu. Teiseks oli see suurepärane ka siis, kui enda mõte kippus vahepeal rändama, niimoodi sai pidevalt sisu juurde tagasi tuldud ja kogu vajaliku info sain kätte. Igatahes tegi Ruth Maria ära metsiku töö. Nii tore, et kursusel said osaleda ka need, kes inglise keeles end vabalt ei tunne!

Kodused ülesanded

Lisaks seminaridele ja vaatlusele tuli kirjutada ka 3 esseed, lisaks vaatluse aruanne ja keelematerjalid. Esseed olid lühikesed, 500 sõna, aga see lühidus kujunes minu jaoks probleemiks, sest (kes mu blogi rohkem lugenud on, need vast on ka aru saanud) mulle meeldib pikalt heietada, eriti end huvitavatel teemadel, seega sellest piirist läksin küll veidi üle. Mina kirjutasin esseed teemadel: 4 arengujärku, vastuvõtlik meel ja täiskasvanu roll. Lisaks vaatluspraktika, kus tuli panna ka kellaajaline tabel vaadeldava lapse tegevuste kohta, sellest kujunes minul 11 leheküljeline dokument, andis aga kirjutada seda!

Vaatluspraktika

Kursuse oluliseks osaks oli 9 h vaatluspraktikat mõnes Montessori lasteaias. Beebi kõrvalt keeruline korraldada, aga ometi oli taaskord just see osa mullle kõige väärtuslikum. Mul õnnestus vaadelda Montessori lasteaeda Tartus ja see oli nii ilus kogemus. Näha praktikas kõike õpitut kaunisti toimimas, ilusat töötsüklit, kus lapsed tegutsesidki ise, minimaalse abiga.

Väsimus, pere kurnamine

Kursuse ajal oli mu beebi 9-10 kuune ja kuna ma üritasin seminaride ajal tõesti 100% toimuvale keskenduda, siis see vajas lisapingutust abikaasalt, kellel samal ajal omad asjad (tööelus) toimuvas. Selles vanuses beebi VÄGA tahtis pidevalt emmega olla ja tema minust eemal hoidmine oli paras katsumus. Kui me vahepeal siis lasksime tal minu juures olla, siis hakkas ta läpakat näppima ja see polnud ka hea lahendus. Beebile oli see ilmselgelt raske. Kursuse läbimine sõitis tugevalt sisse aega, mida oleksime saanud kasutada koos puhkamiseks. Alguses oli see veel hallatav, aga lõpus avaldas see kumulatiivset mõju, kutsusime ämma appi vaatluse päeval last hoidma ja ka hiljem aitama.

Seetõttu Aksel väga ootas kursuse lõppu ja eks mina ka, mis sest, et see tõesti andis palju palju teadmisi, inspiratsiooni ja tutvuseid, paremat sissevaadet Montessori maailma. Nagu ma enne ka mainisin, siis tuleb välja, et 10 kuuse beebi kõrvalt, kes öösiti mind tihti äratab, ja ka mehe tööpingete kõrvalt on üllatavalt keeruline mingit lisaprojekti võtta. Mõnda aega oleme nüüd kindlasti miinimumprogrammil, katsume elu taas joonele saada.

Mida ma kursusest sain?

Kursus mõjus mulle väga hästi. Kuna nüüdseks olen beebiga veidi saanud teooriat praktiseerida, siis oli teooria uuesti õppimine väga kasulik. Mulle meeldis, millise kirega Elina teooriat esitles ja aitas ka minul mingeid asju veel enam süvitsi omandada.

Ma tõesti arvan, et Montessori mõtteviisi omandamiseks on hea minna algallikale võimalikult lähedale, esiteks Maria montessori originaaltekstude kaudu. Ma ise olen mõnda neist lugenud, mis on küll küllaltki keerulised, aga annavad kõige paremini edasi mõtteviisi. Teiseks olekski baaskursuste kaudu info saamine ning seejärel teiste tõlgendused Montessori pedagoogikast raamatute näol. Nii palju näen ma seda, kuidas inimesed (lasevanemad) ei süvene algallikatesse vaid jäävad kinni vahenditesse, esteetikasse, aga kogu asja sügavam mõte lähem kaduma. Seda rõhutas ka Elina oma loengutes, et Montessori on nii palju enamat, kui vahendid. See on minu jaoks erakordselt oluline. Tänapäeva maailmas on nii lihtne osta asju, palju keerulisem on minna süvitsi.

Väga meeldisid arutelud kursuse kaaslastega, võimalus suhelda sarnaselt mõtlevate inimestega. Sain kaaslastelt palju uusi mõtteid ja vaateid. Paljud kaaslased töötasid assistentidena Montessori rühmaruumis, väga huvitav oli nende kogemusi kuulda.

Kõige rohkem andis mulle ikkagi vaatlus, mis aitas teooriat praktikas näha ja ka vaatlemist harjutada. Samuti oli mõnus vahepeal teha midagi tõsiselt intellektuaalselt ja end harida, see oli mõnus vaheldus lapsega kodus olemisele.

Lisaks sain palju häid raamatusoovitusi, kust ja kuidas edasi uurida, need on mulle samuti väga väärtuslikud.

Kokkuvõte

Kuigi kursusel osalemine nõudis üllatavat suurt piingutust kogu mu perelt, siis oli kindlasti see seda kõike väärt. Olen nii tänulik Elinale, Ruth Mariale vinge kursus eeest ja Tartu Montessori Kodule minu osalemise toetamise eest. Loodetavasti saan ma millalgi oma (uute) teadmistega kogukonda panustada 🙂

Kursuse lõpus olid mul reaalselt pisarad silmis, see kõik oli lihtsalt nii kaunis kogemus imeliste inimestega 🙂

7 kuud tagasi kirjutasin (11 päeva enne sünnitust) listi raamatutest, mida üks tulevane lapsevanem võiks lugeda (postitus on SIIN). Ma tean, et vähemalt kaks inimest on seda listi ka järginud. Küll aga tunnen ma nüüd, kui pojake on 6,5 kuune, et tahan selles postituses teha parandusi. Mõni raamat ei ole osutunud siiski nii heaks, kui ma tollal kiitsin, mõni raamat on saavutanud senisest suurema väärtuse ja lisandunud on üks suurepärane raamat.

TL;DR: “IMELISED NÄDALAD” POLE TEADUSPÕHINE. Peamine sõnum siit postitusest, mis erineb eelnevast.

Raamatud, mida KINDLASTI peaks lugema:

1. “The Birth Partner” -tsiteerides oma eelmist postitust, siis “See raamat hõlmab minu jaoks kõike, mida sünnitaja ja tema partner peaksid sünnitusest teadma – alates konkreetsetest, (aga põhjalikest) sünnituse erinevate faaside kirjeldustest kuni esimeste päevade ja nädalateni beebiga, hõlmates mh ka valutustamise meetodeid, komplikatsioonide kirjeldusi ja kuidas hakkama saada ning on ka peatükk imetamise kohta.” Aksel VÄGA rõhutab, et mehed peaksid seda kohe kindlasti lugema, võtma seda kui õpikut, et on hea sünnituse ajal jälgida, kus maal omadega ollakse, kas midagi erineb tavapärasest, samuti on head osad valuskaala ja med protseduuride kirjeldused, mis aitavad vajalikul hetkel otsuseid teha. See raamat (ja Katrin Saage rasedusring) aitasid mu mehel olla sünnituse ajal suurepärane toetaja.
2. “Nutt ja jonnihood” – sellest raamatust pole ma üldse juttu teinud, aga see on maaailma parim, ausalt. Naabrinaine andis mulle selle näppu, kui Villem oli umbes kahekuune, siis ma leidsin, et meh, aga kui 2 kuud hiljem selle lõpuks läbi jõudsin lugeda, siis viisin selle talle tagasi kommikarbiga. Tsiteerin oma Goodreadsi hinnangut sellele teosele: “Selle raamatu lugemine on üks parimaid asju, mida ma enda ja oma beebi heaolu nimel teinud olen! Nii nii tänulik, et see minuni jõudis. Seda peaks absoluutselt iga (tulevane) lapsevanem lugema, päris ausalt.”
3. (“In Your Own Time” – kui ma veel olin beebigruppides, siis nägin-kuulsin, kuidas niii paljud beebid tulid ilmale esilekutsumisega (ausalt, mingi hetk oli lausa tunne, et seda oli poolte raseduste puhul), ilma et otsest med vajadust oleks olnud. Meile taheti ka panna esilekutsumist (4 päeva enne päris sünnitust) ja jõulude ajal saime kiirelt seda e-raamatuna lugeda ja teha päriselt informeeritud otsuse, mis meie puhul osutus igati õigeks. Kui esilekutsumine ei tule Sinu raseduse ajal kordagi teemaks siis jesss, siis pole tarvis seda teost ka lugeda. Kahjuks paljudel see nii ei ole.)
4. “Jess, lapsed” – sellest olen teinud juttu juba oma 2021 aasta lugemise kokkuvõttes SIIN. Pärast seda olen ma korra näinud Merilin Mandelit ennast päriselt Tartu Montessori kodus toimunud seminaril ja isiklikult paar sõna vahetanud ja loomulikult hoidnud silma peal tema Instagramil. Kindlasti on see mõjutanud mind kui lapsevanemat aga ka mind kui lihtsalt täiskasvanut, inimest.
   

Raamatud, mis väärivad ka tähelepanu:

1. Meie lapsekasvatus on Montessori meetodist nii läbi imbunud, et ei kujutaks seeta elu ettegi. Selle jaoks andsid hea ettekujutuse raamatud “Montessori beebi” (ja hiljem “Mntessori väikelaps”) ja Maria Montessori originaalraamatud, alustades “The Absorbent Mindiga“ (sellest on juttu SIIN). Samuti on suurepäraseks asjaks Facebooki vastavasisuslistes gruppides olemine ja muidugi Eesti Montessori Ühingus olemine, et infoga kursis olla. Selle ühingu tõttu osalesin kevadel, kui Villem oli kõigest 2,5-4,5 kuune AMI 6-12 vanuseastme Montessori baaskursusel, see vajaks veel omaette postitust. Igatahes – lapsest lähtumine on nii vinge, see on teinud minu vanemluse teekonna lihtsamaks, huvitavamaks, loomulikumaks, on aidanud mul asjade asemel keskenduda lapsele endale. “Montessori beebi” on väga hea raamat selles osas, et seal on välja toodud head mänguasjad beebi kuude kaupa, mis ei pea olema, aga see list on hea visata ette ülientusiastlikele vanavanematele (khmm, mu ema, kui sa seda loed, siis tervitused ja tänud), et ostaks siis juba pigem neid asju, kui plinkivat-helisevat plastmassi.
2. “The Science of Mom” – selle leidis meile Aksel (juttu on sellest SIIN) – üle lugedes on see osutunud üllatavalt kasulikuks, nt soovitused beebi und jälgida. Und ja tissitamist salvestame me Huckleberry äpiga (algul ma monitoorisin ka öiseid imetamisi, jumala eest, ärge seda viga tehke).
3. “Minu aktiivne beebi” on mul ka korduvalt sirvimisel olnud, peakski nüüd vaatama, mis see 6-9 kuuse beebi kohta räägib, kui pisike juba roomab. Kui veel äppidest rääkida, siis ma ostsin tasulisena BabySparksi äpi, mida mingi hetk kasutasin rohkem, nüüd üsna vähe, aga ei kahetse ostmist. Juba lisatoitu sööva beebi vanematele on abiks SolidStarts, mina läbisin ka Kadi Pärna tasulise koolituse näputoidu teemal, mis oli igat oma eurot väärt, andes teadmisi, kindlust ja kuhjaga inspiratsiooni.

Raamatud, mis ei vääri varasemalt kiitmist – vaata siia!:

1. “Imelised nädalad” – see oli see teos, millest räägiti rasedate joogas, samuti teavad seda vähemalt pooled emad. Mulle nii meeldis see teooria, et lapse tujud on ette ennustatavad nädalate, lausa päevade kaupa. Siis aga saabus reaalsus – kui Villemil oli viril olla, siis Aksel hakkas tihti pakkuma, et äkki tal on see “paha nädal”. Noh, nagu naistele öeldakse sellistel hetkedel, et kuule kas sul hakkavad need “pahad päevad” nüüd… ehk siis jõle tüütu, eks. See panigi mind otsima, et kui tõenduspõhine see on, ja selgus, et MITTE ÜLDSE. Jah, sellest võib saada ideid, mida beebiga parasjagu ette võtta, aga neid ideid saab ka eelpool mainitud “Montessori beebist”, “Minu aktiivsest beebist” ja äpist BabySparks. Meie näite põhjal osutus see lähenemine lausa kahjulikuks, kui selle tõttu ei tegelenud me beebi nutu toetamisega/selle tegelike põhjuste otsimisega, vaid hakkasimegi eeldama, et “ah ta nüüd ongi selline”. Samuti oli frustreeriv, kui ta siis “heal päeval” oli virilam… Lihtne on seda teooriat uskuda, sest see tundub, nagu võiks olla tõsi.. Mul on kahju rahast, mis ma sellele teooriale olen kulutanud – raamat ise, äpp, ja veel lisaks “Minu imeliste nädalate päevik”, mille ostsin veel sõbrannale ka.. Täielik facepalm, ärge olge nagu mina.
2. “Teie lapse esimene eluaasta võhikutele” – soovitasin seda soojalt, aga reaalsuses on see, et seda teost ma pole kordagi pärast beebi sündi kätte võtnud. Et ärevil esmakordne vanemana, kelle oma sõpradel ka lapsi polnud, oli see okei ärevuse maandamiseks ja abiks visualiseerimisel, ent tegelikkus suutis ikka üllatada. Üks sõbranna, kes minu soovituse järgi seda luges, ütles ka, et üsna meh, eriti kuna ta oli teisi selleteemalisi raamatuid enne lugenud.

Täiega tore, et inimesed on leidnud mu blogi ja mul on hea meel nüüd oma eelmist positust parandada, äkki on sellest rohkematele abi.

Villem saab kohe-kohe juba 4 kuuseks, vaikselt on lahtunud esimene suurim väsimuselaine ja tekkinud mingid asjad, mida juba peaaegu saab rutiiniks nimetada. Ühe lapse emana saan ma tissitudusid kasutada mõnusasti lugemiseks (ja selle postituse kirjutamiseks). Viimasel ajal olen lugenud läbi 3 väga head teost, mis kõik on otsapidi vanemlusega seotud.

Esimene raamat: Jancee Dunn “Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi”

Varrak 2021, 256 lk, tõlkinud Piret Frey

Selle raamatu kohta kuulsin esimest korda kui beebigrupi chatis selle üle naljatleti (enam ma neis chattides pole, aga see on pikem lugu) ja siis tundus see liiga karm. Kui aga Emade Kogukonnas paariterapeut Katrin Tint seda soovitas sõnadega, et see pole üldse nii hull, kui pealkiri annab alust arvata ning et selles on palju kasulikku, siis olin ma müüdud.

Teos käsitleb väga kaasahaaravalt probleeme, mis paarisuhtes pärast laste saamist esinevad ja kuidas neid lahendada. Annab palju reaalseid “ülesandeid” ja näpunäiteid, kuidas suhteprobleemidest rääkida, kuidas paremini konflikte lahendada, kuidas oma suhte eest hoolitseda.

Kuigi autor ise soovitab seda teost juba raseduse ajal lugeda, siis mina nii ei arva. Teos on autobiograafiline ja enamik näiteid on ajast, kui autori enda laps on umbes kuueaastane. Ka minul oli raske paljude näidetega suhestuda (nt laste sünnipäevadel käimine, koolitööd jm), enne emaks saamist oleks need veelgi vähem haakunud. Kindlasti tasub suhtega vaeva näha juba varem, aga mingid probleemid saavadki esile kerkida alles siis kui üled üleväsinud, vähe maganud, peas pidevalt tiksumas vastutus ühe väikese inimese eest.

Palju palju rõhku on majapidamistööde ebavõrdsel jaotusel ja seal tunnen ma, et meil Aksliga on küll väga hästi, et raamatus kirjeldatud laisad mehed tundusid mulle küll liialdatud. Ent samas, ajast kui ma veel beebigrupoide chattides olin, mäletan selliseid näiteid küll ja veel.

Küll aga kõnetas mind oma aja võtmise teema. Ma sain aru, et mul on probleem, kui ma sain Aksli peale pahaseks, et ta mõne minuti rulatrikke harjutas: kujutage ette, julges lõbutseda! Siis sain aru, et see tunne tekkis sellest, et endale ma sellist asja ei lubanud tol hetkel, kuigi mees korduvalt pakkus mulle oma aega. Üllatav oli tõsiasi, et mehed ei tunne süüd, kui võtavad pikemalt aega, et käia vetsus või dušši alõ (Akslilt üle küsitud)! Nii et miks peaks naised. See raamat pani mind süütundeta võtma neid väikeseid hetki endale.

Niiet kokkuvõttes soovitan seda raamatut värsketele ja mitte-nii-värsketele lapsevanematele küll, mina sain palju mõtte- ja arutlusainet ning see teos aitas mul rohkem taas pöörata tähelepanu oma abielule.

Teine raamat: Peter Gray “Vabadus õppida”

Demokraatliku hariduse kogukond PUNT 2018, 297 lk, tõlkinud Helin Haga ja Katrin Saage

Kui rääkisin Rasedusringi chatis oma taipamistest seoses õpingutega Montessori hariduse vallas, soovitas Helin (selle raamatu üks tõlkijatest, teine tõlkija Katrin, oli meie rasedusringi läbiviija) seda teost. Hariduse teema tõmbab mind päev päevalt aina rohkem ja nii see teos raamatukogust laenutatud sai.

Raamatut lugedes süvenes minu arusaam, et tavakoolides tahetakse head, aga tegelikult ei võeta arvesse laste heaolu, seega meile see variant ei sobi. Lugesin paralleelselt ka Maria Montessori raamatut (sellest juttu siin samas postituses hiljem) ja vahepeal lausa imestasin, kui palju neis ühist on, mõned lõigud olid pea üks ühele samad. Nimelt rõhutasid mõlemad lapse enda motivatsiooni ja vabaduse tähtsust, rääkisid kui oluline on, et suhelda saaksid eri vanuses lapsed, kuidas koolisüsteem päriselt õppimist pärsib. Autoritel on aga erinev arusaam, kuidas üks hea õppimime peaks välja nägema, Gray põhineb vabadusel ja demokraatial, vabal mängul, Montessori töö ja keskendumise soodustamisel.

Ma ei oodanud ka, et ma seda teost lugedes pisaraid valan. Ma sain lugedes aru, et kuigi mu poeg pole veel neljakuunegi, muretsen ma juba tema tuleviku pärast, olen talle hankinud vaid “arendavaid” mänguasju ja olen tema arengu pärast mures, selmet lähtuda temast endast ja sellest, mida meil koos oleks tore teha. Oeh, lapse saamine on pannud mind olema rohkem hetkes ja rohkem kulgema, ent nii nii palju on veel minna.

Mis mind veel isiklikul tasandil kõnetas oli mõte, et me ei vastuta oma laste arengu ja tuleviku eest, seda teevad nad ise. Väga mõjus mulle, et kui küsida täiskasvanutelt nende kõige õnnelikuma mälestuse kohta lapsepõlvest, siis 90% juhtudes ei ole seal kohal ühtki täiskasvanut. Beebiga toimetades on lihtne aina rohkem ja rohkem oma rolli tähtsustada, need mõtted, et äkki mu laps ei sõltugi ainult minu tegemistest ja tegematajätmistest mõjusid kummaliselt vabastavalt.

Oluline roll on teoses vaba mängu olulisuse kirjeldamisel, et mida kõike õpivad lapsed läbi iseseisva mängu, kuidas mäng on nii palju rohkemat kui mäng, et milliseid oskusi selles harjutatakse. Samuti oli mulle väga vajalik tänapäevase haridussüsteemi kujunemise ajalugu (lühidalt: eesmärk polnud lapsi arendada, vaid neid kuuletuma panna).

Selles teoses on nii nii palju aspekte ja ma olen nii tänulik, et elu on mind viinud imeliste Rasedusringi naisteni, et ma olen igapäevaselt kontaktis inimestega, kes on swlliseid teoseid tõlkinud, et saan neilt nõu küsida beebit puudutavates teemades.

Kolmas raamat: Maria Montessori “The Absorbent Mind”

Sublime Books 2014, 245 lk, Kindle versioon

Seda teost tahtsin lugeda juba raseduse lõpus, ent lõpliku tõuke andis mulle Montessori 6-12 vanuseastme baaskursus, milles veel siiani osalen, kus vajasin seda oma essee kirjutamiseks.

Montessori meetodist olin teadlik juba varasemalt, ent kogu aeg kuulnud-lugenud sellest läbi teiste inimeste. Tunnen, et minu jaoks oli ääretult vajalik süveneda Maria Montessori enda mõtetesse, et saada sügavamalt aru tema meetodist, mis on mulle tundunud niivõrd loomulik ja õige. Etteruttavalt võin öelda, et see oli selle eesmärgi saavutamiseks just see õige teos.

Montessori avab selles teoses lapse arengut, kritiseerib tavakoole, avab oma nägemust sellest, milline on üks õige last toetav keskkond ja väga paljut muud. Just see lapse päris arengu kirjeldamine oli minu jaoks meeletult silmiavav. See pani mind oma beebit vaatama hoopis teise pilguga, imestuse, austuse ja armastusega ning juba ainuüksi seetõttu võiks see kohati veidi kaootiline teos kuuluda iga lapsevanema öökapile (või Kindlesse, nagu minu puhul).

Teose viimane peatükk pani mind mõtlema armastusest kui loodusjõust, kuidas see annab jõu ja motivatsiooni hakkama saada raseduse, sünnituse, öiste ärkamiste, suure väsimuse, ärevuse ja nii nii paljude muude vanemluse negatiivsete külgedega. Hakkasin emaarmastusest mõtlema teisiti ja see meeldib mulle, see ei pisenda seda tunnet.

Aksliga arutasime ka selle üle, kuidas Montessori meetodit on nii materialiseeritud, keskendudes perfektsetele riiulitele, mänguasjadele ja kõigele muule käegakatsutavale, ent seejuures kipub asja tuum unarusse jääma. Teost lugedes sain aru, et Montessori ei arvanud mänguasjatööstusest just palju ning kuidas tema meetod on palju-palju-palju rohkem kui õigete asjade lapsele hankimine. Eks tänapäeva ühiskonnas on vaja, et saaks müüa asju, muidu oleks oluliselt vähem neid, kes levitaksid teadlikkust sellest meetodist (nagu nt on väga vähesed vanemad kuulnud varasest potitamisest, mida ka meie teeme, kuna mähkmeid saab müüa oluliselt rohkem kui üht potti), ent mul on tunne, et asjade kõrval kaob mõte pahatihti ära.

Tegemist on fantastilise lugemisvaraga ja juba ostsin Kindlesse järgmise M. Montessori teose. Minu jaoks on tähtis selles valdkonnas aina rohkem süvitsi minnes lugeda tema enda sõnu, mitte ainult teiste tõlgendusi.

Ja niimoodi ma kulgengi, mõtlen küll, et võiks vahelduseks lugeda kergemaid teoseid, ilukirjandust, aga huvi tõttu jõuan ikka teosteni, mis panevad mind elu ümber mõtestama 🙂