Katiloog

Vastsündinu ja 3,5aastasega autoreisile? Jah!

Raamatublogist on sujuvalt saanud lastega reisimise blogi 🙂 Kui me eelmise aasta detsembri algul rongiga Trondheimis käisime (ja mina u 11 nädalat rase olin), mõtlesin ma sellest ka kirjutada, aga rasedusväsimus ja -iiveldus nõudis oma.

See reis vajab aga ka veidi eellugu. Nimelt ei olnud meil selleks suveks mingeid plaane, peale sünnituse. Nii palju sõltus sellest, kuidas läheb sünnitus, kuidas minul enesetunne on, kuidas me kohaneme eluga neljakesi. Teada oli vaid see, et Villemi lasteaed on juulis 3 nädalat kinni ning Aksel kindlasti sellel ajal töölt vaba.

Läks aga oodatust palju paremini. Kui sünnitus lõpuks päriselt pihta hakkas, kulges protsess kiirelt ja kuigi mitte päris valutult, siis kindlasti vähem valusalt kui esimesel korral. Ma ei saanud ühtainsatki õmblust, verekaotus oli minimaalne, ma kõndisin üsna vabalt juba 2 tundi pärast sünnitust. Ületootlikkus tekkis (nagu arvata), ent selle sain ka hallatavaks juba 1,5 nädalaga.

Villemil algas suvepuhkus, meie olime 2 kuud varem kolinud oma(!) kesklinna korterisse. Kohanemine teise lapsega on olnud intensiivne, näha oli, et Villemil on vaja tegevust väljapool kodu. Hamarisse jõudis kuumalaine ja meie ei jaksanud Villemiga väljaspool kodu eriti seigelda.

Siit sündiski otsus – miks mitte minna reisile! Me oleme nüüd veidi alla 1,5 aasta Norras elanud ning kogu sisseelamise ja raseduse möllu kõrvalt avastanud vaid oma lähiümbrust, Oslot ja Trondheimi. Tahtsime näha fjorde, Jotunheimi rahvusparki ning kui juba sinnapoole minek, siis nägin ma võimalust ka lõpuks Bergenit külastada. Kõik veidi jahedamad (vähemalt sellel ajal) kui meie Hamar, mõned kraadid ikka. Näha oli, et tunde järjest me ei sõida, seega ühte päeva sai planeeritud maksimaalselt 3h45 min sõitu Google Mapsi järgi, sõiduks endaks kulus vähemalt 2x rohkem aega. Kokku reisisime 6 päeva.

päev – Hamar -> Jotunheimi rahvuspark

Jotunheimist oli Aksel kuulnud kui imeilusast looduspargist. Leidsin meile majutuse sealt veidi lõunas, Beitostølis. Reisi planeerima hakkasin tegelikult vaid päev varem ning esialgu võtsin ööbimise vaid üheks ööks. Vaimselt olin täiesti valmis, et pärast ühte ööd sõidamegi tagasi.

Läks aga hoopis paremini. Beebi magas autos pikki juppe. Ilmselgelt oli tissipause vaja teha ja kolmene pommitas meid reisi jooksul tundide viisi miks-küsimustega, aga see kõik oli tehtav. Arvestades eelnevate nädalate intensiivsust, mille tulemusel olime palju veetnud aega issi-poeg, ema-beebi paarides, oli hea veeta aega päriselt kõik koos.

Peatusime üsna algul linnakeses nimega Dokka. Pro tip: kui Norras otsida mänguväljakuid, siis sõna lekeplassi järgi otsides annab neid üsna vähe (samas Bergenis jälle leidsime neid nii!), küll aga on koolide ja avalike lasteaedade mänguplatsid igal pool väljaspool nende tööaega kõigile avatud. Dokka ungomsskole juures oligi üks eriti lahe mänguplats, kus ronimist jagus nii Villemile kui vanematele, esimese peatusega olime enam kui rahul.

Jotunheimi rahvusparki jõudmise ajaks oli juhtunud ime ning mõlemad lapsed magasid samal ajal (just vanema lapse kohta on see ime, ta üldiselt ei maga lõunaund enam ammu). Kuigi sõidetud oli juba 2h40 min, siis otsustasime oma majutusasutusest sõita edasi ning natukenegi Jotunheimi rohkem näha.

Kui lapsed ärkasid, sõitsime veel veidi edasi, Cafe Gjendeosenisse. Nii ilusa vaatega kohvikut pole ma enne näinud. Seal nägime meie esimest korda fjorde. Seltskond oli kirju, rahvusvaheline. Kuigi meie oleksime Aksliga edasi sõita tahtnud, siis laste pealt nägime, et neile esimeseks päevaks piisab ning sõitsime tagasi Beitostøli. Fjorde jõudsime järgnevatel päevadel näha küll ja veel.

Õhtu veetsime Beitostøli mänguväljakul, kus oli täispuhutav batuut ja üks seisev vana traktor (selliseid võiks igal mänguväljakul olla!). Minu meelest üks lahedamaid asju vanemluse juures on näha oma lapse sotsialiseerumist teistega. Kui veel aasta tagasi oli Villem tagasihoidlik, rohkem üksi tegutsev (ei osanud ta siis keelt ka), siis mänguka batuudil nägin ma, kuidas ta teiste lastega kergelt sidemeid lõi ning täiega aktiivsesse mängu sisse läks. Eriti lahe on pärast beebi sündi näha, kuidas ta kõiki oma uusi sõpru kutsub oma “specisl thingi” ehk beebiõekest vaatama, no on nunnu (teisi lapsi enamasti ei huvita kahjuks).

2. päev: Beitostøl -> Vikøyri

Teine päev oli juba rohkem sõitu planeeritud, Mapsi järgi 3h45min. Seda me sõitsime kõigi peatustega kokku ligi 7h. Beebil oli sellel päeval juba raskem, vaikselg hakkas tekkima tema elu esimene nohu.

Lõuna paiku söögikohta otsides jõudsime sellisesse külakesse nagu Flåm. Aksliga mõlemad oleme nõus, et see oli reisi kõige halvem peatuskoht. Iseenesest on ta imeilusas looduskaunis kohas, aga.. seal peatuvad hiiglasuured kruiisilaevad, mille tõttu on seal hordides turiste ja no hinnad on ka vastavad. Kuna kõhud olid tühjad, siis jäime siiski paigale, pika otsimise peale leidsime täitsa talutavate hindadega söögikoha. Järgmine kord aga sõidaks sellest kohast kindlasti mööda, no see ei ole Norra.

Vikøyri aga meeldis meile kõigile väga. Ilus väike asulake fjordi kaldal, kuhu sõit ise oli juba maaliline, see koht on teistest ikka täitsa isoleeritud. Pilte ei jõudnud me reisil eriti teha – autoaknast pilte teha pole mõtet, me peatusime beebi vajaduste järgi ja need kohad tihti ei juhtunud need kõige ilusamad olema. Seega kogesime ja olime hetkes läbi nende maaliliste kohtade (nii palju fjorde!) sõites. Lisaks nägime teedel ka palju lambaid, mis oli omaette elamus.

Vikøyri puhul meeldis meile selle väiksus, rahulikkus, kaunis loodus, üsna odav ja väga hea Tai söögikoht otse fjordi juures, Aksel ja Villem hindasid ka kohalikku mänguväljakut. Hotell oli ka tore. Igal juhu üks reisi parimatest kohtadest!

3. päev: Vikøyri -> Bergen

Taas üle 3 tunni sõiduaega ning palju pause, ent lõunaks jõudsime siiski juba Bergenisse (hakkasime juba kell 7.30 sõitma, et võimalikult jahedal ajal sõita, reisi esimeses pooles mängis see suurt rolli). Parkisime auto kesklinna parkimismajja ning kõndisime Fløybanele, et Fløytenisse jõuda.

Vahemärkus: Reisi üks parim otsus oli meie hiiglasliku käru asemel võtta kaasa hoopis kergkäru + Najelli sleepcarrier. Need kaks kokku pannes saime ka beebit transportida (tegime seda vaid esimesel õhtul, muidu hoidsime beebit pigem linas või lihtsalt süles, et talle võimalikult palju lähedust anda), Najell toimis meil ideaalselt kaasaskantava mähkmevahetuskohana ja lisaks oli sellel hea anda beebile aktiivset aega ning lasta tal ka kõhuli olla absoluutselt igal pool. Villemiga me kodus üldiselt käru enam ei kasuta, aga Bergenis pikalt ringi tiirutamiseks oli see küll väga hea, et olemas oli. Lisaks oli käru hädavajalik kõikide asjade (peamiselt mähkmekott ja toit/jook) transportimiseks, ilma oleks ikka keeruline olnud.

Fløyten on Bergenis üks ala mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade linnale, lisaks on seal kaks mänguväljakut ja kohvikud, vist peaks seal ka matkarajake olema. Palju rahvast, aga ei mõjunud nii paljuna. Sinna ülesse viib Fløybane – tasuline rongike otse mäest üles ja alla. Üllataval kombel läks rongisõit peale kõige enam meie pisimale, kes kandelinast piilus seda valguse ja varju mängu, tema silmad läksid suureks nagu tõllarattad 😀

Kogenustega kitseke Fløytenis, kes inspekteeris meie vankrit, lootuses sealt toitu leida

Kohvikus oli mul armas kogemus. Nimelt istusime oma seltskonnaga maha paari koogitükiga, minul beebi kandelinas. Mõne minuti pärast tuli üks töötaja ning ulatas spetsiaalselt mulle papptopsi veega, öeldes “Kullake, sa pead palju jooma!” No on armas.

4. päev – Bergen

Ainuke päev, kus me EI sõitnud autoga. Kolasime linnas ringi. Öösel tekkis beebil kerge palavik, mis hommikuks õnneks taandus. Seega oli eriti suur prioriteet teda päev otsa enda läheduses hoida, peamiselt kandis teda linas Aksel.

Bergeni linn oli meie jaoks kerge pettumus. Guugeldades leiab Bergenist ilusate majade pilte. Reaalsus on see, et need 10 maja ongi sisuliselt ainsad selles stiilis, igaüks neist suur turistikas ning rahvast seal piirkonnas palju. Tahtsin kõndida ka mere ääres, aga reaalsusrs oli vähemalt kesklinna mereala lihtsalt sadamaala, mingit ilusat promenaadi me küll ei leidnud. Kõndisime natuke ringi, otsisime ühe mänguväljaku ning liikusime siis teadusmuuseumisse.

Teadusmuuseum – Vitensenteret VilVite – oli küll äge. Villem on oma iseloomult hästi suure püsivusega, seega jõudsime vaadata äkki 1/4 kogu keskusest, enne kui ära väsisime, aga see väike osa oli päris äge, Villem veel õhtul korduvalt mainis, kuidas talle meeldis seal suurtest klotsidest ehitada ja autos möllata jne. Mina isiklikult hindasin koha beebisõbtalikkust – imetamiseks olid ideaalsed poolrivaatsed “koopakesed”, kus me Elleniga aega veetsime. Kohalik kohvik oli ka tore ja mõistlike hindadega. Me oleme nüüd käinud teadusmuuseumites nii Oslos, Trondheimis kui Bergenis ja kõik nad on olnud väärt külastamist. Juba ootan nendes uuesti käimist, kui Villem juba suurem on ja ise lugeda oskab, rohkemate teadmistega seostada oskab jne. Aga meie kogemuse põhjal on kolmeaastasel nendes tegevust küll ja veel! (Eriti kui on olemas teadushuviline issi, kes agaralt kõike seletab.)

Pärast teaduskeskust sõitsime bussiga tagasi nende ilusate majade juurde, lootuses midagi leida, mida enne ei olnud näinud, aga tutkit. Ostsin jõulupoest kiisuhoidjatele pisikese meene ja tulime hotelli tagasi, olles kõik juba väsinud. Väike hotellisoovitus ka – CityBox Bergen. Kui suurt luksust ei vaja, siis on see üks kõige odavamaid peatumiskohti kesklinnas, meile väga sobis.

Tegelt oli Bergen nunnu ka, aga sellistele radadele kahe lapse ja vankriga ei kippunud

Mul on hea meel, et me Bergenit nägime, aga veidi kahju, et me ei saanud sealt sellist elamust, nagu lootsime. Eks me liikusime ka vaid kesklinnas, Fløytenis ja teadusmuuseumi ümbruses, väga võimalik, et mõni muu ala oleks meile rohkem meeldinud. Lisaks eelnevale tõmbas meie jaoks Bergeni muljeid alla linma autokesksus (eriti võrreldes teiste linnadega). Toredaid jalakäijate teid küll oli AGA need olid kõik munakiviteed (kuhu vankriga eriti ei kipu), lisaks enamik järskudel nõlvadel.

Aksel oli üllatunud, et Bergenis päriselt jahe oli. Kui reisi algul nurises ta minuga, miks ma nii palju asju (peamiselt enda ja laste riideid) kaasa pakkisin, siis Bergenis, kandes minu soojemaid riideid, leidis ta, et ma olen superpakkija ning ta enam kunagi ei virise minu pakkimisoskuste üle 🙂 🙂

5. päev: Bergen -> Geilo

Hakkasime kodu poole liikuma, sel päeval sõiduaega 3h40 min. Juba lõunasöögiks jõudsimegi Geilosse, 2500 püsielanikuga suusakuurortisse. Ma ei oodanud sellest kohast suurt miskit, aga üllatusin positiivselt. Eelkõige tasuta vabaõhumuuseumi tõttu, kus oli nii tore mänguväljak, puurides vaatamiseks kanad ja küülikud, lisaks veel väljapanek vanadest talumajadest koos sisustusega. Kõik need asjad läksid Villemile VÄGA peale, üllatuslikult ka muuseumiosa, millest ta siiamaani meile räägib. Veetsime seal mõnusasti mitu tundi aega.

Igal mänguväljakul peaks olema üks vana traktor! Villem vabaõhumuuseumis

6. ja viimane päev: Geilo -> Hønefoss -> kodu

Reisida on tore küll, aga tegelikult hakkas kõigil ka koduigatsus tekkima. Puhast sõiduaega tuli sel päeval ligi 4h.

Peatumine Hønefossis polnud üldse planeeritud, sinna viisid meid tühjad kõhud. Linn on mitmeski mõttes sarnane meie Hamariga – elanikke 17 000, asub ta Oslost umbes tunnikese autosõidu kaugusel, oluline osa kesklinnast on jõeäärne ala. Lisaks vägagi kõnnitav kesklinn ning tore mänguväljak linna südames. Suur näitaja selle kohta, et me oleme Hamaris oma õige koha leidnud, on, et suurim kompliment minu suust ühe linnakese kohta on “See meenutab Hamarit!” Villem leidis mängukal mängukaaslasi, meie Aksliga jalutasime läheduses veidi ringi, nii said paar tundi mõnusasti veedetud.

Ellenil tekkis reisi lõpupoole cluster-feedingu tuju ning lõpuks kasutasime ka lutti, et me saaks korraga rohkem kui 10 minutit sõita. Tagantjärele mõtlesime, et lutti oleks võinud proovida juba varem, kui tital oli raske pikemat aega turvatoolis olla, oleks meie kõigi närve säästnud. Õppetund järgmiseks korraks 🙂

Kokkuvõttes jäime oma reisiga igati rahule. Seda vaheldust oli meile kõigile (okei, titale ehk mitte) väga vaja, ma tunnen, et reis aitas meil õppida toimida neljakesi, kõigiga arvestama. Niiet mina isiklikult julgen soovitada ka teistele 🙂 Enim meeldisid meile Jotunheim, Vikøyri, Geilo vabaõhumuuseum ning kõik need imelised vaated teel, eriti üks koht, kus kaks fjordi ühinesid.

Meie esimene aasta Norras

Käisin siin linna peal ringi ja nägin plakatit, mis teavitas mais toimuvast keskkonnapäevast ning mul tuli meelde, et eelmine aasta me ju käisime seal ja Villem sai päris prügiauto juhikabiinis istuda.

Käisime laupäeval munadepüha-aaretejahil ja mõtlesin, et kuidas me eelmisel aastal nii massiivset üritust tähele ei pannud – õigus, me ju kolisime täpselt siis, kellakeeramise-ajal.

Linnas on mõned veel raagus puud kaunistatud värviliste sulgedega, neid me oleme juba varem ju näinud.

Ehk mimed märgid viitavad sellele, et meie esimene aasta Norras on täis saanud. Mida siis sellest arvata? Nagu mu õde küsis – mis tunne on?

Kokkuvõtvalt oleme me väga rahul. Maailm liigub aina ebastabiilsuse poole, aga meie oleme siin väikses linnakeses, elamas oma rahulikku elu. Päris niisama pole see aga tulnud.

Raskused

Kõige raskem osa on olnud lähedastest eemalolek. Inimestega saab küll messengeri-teel kontaktis olla (ja ma olen pingutanud, et need suhted püsiks!), laps saab vanaema ja tädiga videokõnesid teha, aga.. see pole päris see. Ja lapsega koos on tugivõrk eriti tähtis, seda tuleb nullist ülesse ehitada. Vaikselt oleme edusamme teinud, aga see on raske. Näiteks siis, kui meie lapsehoidja meid ootamatult ghostis. Kuna siin me oleme ilma oma aiata ning tugivõrguta, siis sügisel tegime ka südantmurdva otsuse anda ära oma koer, Betti. Samas algul ma seda raskuste alla ei kirjutanudki, sest need tunded on nüüdseks ära protsessitud, Betti sai siin uue imearmsa omaniku, kes möllab temaga palju rohkem, kui meie suutsime. Lähedastest veel – käisime nüüd hiljuti Eesti-reisil ja nii magusvalus oli kalleid inimesi näha, ainult selleks, et kohe varsti taas ära minna..

Keeruliseks teeb uute suhete loomise kindlasti ka keelebarjäär. Selleks, et uude ühiskonda kiiresti integreeruda, on keele omandamine vaat et määrava tähtsusega. Keeleõppe algus läks väga kiiresti, ent nüüd, kõige muu kõrvalt, on keeruline end iga päev sundida, eriti kui iga järgmise tasemeni jõudmine võtab aina rohkem aega. Hetkel olen ma punktis, kus 1:1le vestluses või väiksemas grupis saan ma kenasti hakkama, vahepeal mingeid asju täpsustades või üksikuid sõnu inglise keelega asendades, aga grupisituatsioonis, kus palju inimesi räägib kiiresti, on ikka päris keeruline. B2 kursus on mul ostetud, aga ootab veel oma aega.

Samuti on keeruline lühikese aja jooksul mitu korda kolimine, eriti koos lapse ja kõigi tema asjadega. Esimene siinne kolimine tuli ootamatult, kui me ei tundnud end enam esimeses kohas turvaliselt ühe naabri tõttu, mistõttu kolisime kiirelt üürimajja, kus leping tähtajaline. Üürimaja asub aga linna keskmest kaugemal ning ka bussipeatuseid pole lähedal. Nüüd aga oleme korteri ostmise protsessis: leidsime toreda korteri kesklinna, piirkonda, mida me jumaldame ja mis on ka lasteaiale lähedal. Maikuu jooksul loodame kolimisega lõpule jõuda. Tegelemine erinevate korteri-majaomanike ja maakleritega on olnud parajalt stressirohke, samuti kolimisperioodi jooksul topelt elukoha eest maksmine.

Rõõmud

Suurt rõõmu on teinud siinne elutempo, alustades töökultuurist: töö-eraelu suhe on siin igal pool paremini paigas kui Eestis. Kõik poed on pühapäeviti/pühade ajal täiesti kinni, inimesed veedavad aega rahulikult kodus ja looduses. Kõik teavad seda ja teavad ette arvestada. Akslil on suurepärane töö, kus ta naudib nii oma ülesandeid, tempot kui ka kolleege. Ka Villemi lasteaias näen ma seda, kuidas töötajaid väärtustatakse, asutuse sees tehakse päris palju roteerimist, et kõik puhata saaksid. Eriti väikelinnas on elu rahulikum, kui senini kogenud oleme.

Villemi lasteaed, Bambini Montessori, väärib veel eraldi välja toomist, sest tegemist on i-me-li-se asutusega, kuhu tõesti kerge südamega oma last jätame. See on meie suurim siinne tugivõrgustik.

Lasteaias oli kultuuripäev, mille jaoks ma VÄGA pingutasin. Tegin kiluvõileibu ning tagasi ühtegi ei toodud!

Lisaks on meil siin täitsa sõpru tekkinud, kelleta poleks Hamar see. Pingutamist on olnud üksjagu, ent need inimesed, kes meil siin on tekkinud, on seda tõega väärt. Oma osa suhete tekkimisel on olnud lasteaial, mille üritused on meil aidanud inimesi leida. Nüüdseks oleme käinud juba mõnel lapse sünnipäeval ning minul on tavapärased kohviku-kohtingud ühe sõbrannaga. Lisaks käime siin aeg-ajalt ka sellises kohas nagu “avatud lasteaed” (åpen barnehage), mis samuti on suhtlusringkonda ja tugivõrgustikku laiendanud.

Norra puhul ei saa üle ega ümber siinsest loodusest. Juba meie linnas näeme teisel pool Mjøsa järve kõrgumas mägesid, samuti on iga autosõit linnast välja, iga rongisõit, suur elamus. Olen kindel, et me ei oleks saanud Hamarist paremat elukohta valida – meile meeldib siinne rahulikkus (samas kõik vajalik on olemas), linnaloodus, lähedus Oslole, kliima, inimesed.

Üleüldse tunneme siin end hästi ja turvaliselt. Lausa nii palju, et otsustasime anda võimaluse järgmisele beebile meiega ühinemiseks. Praeguseks on rasedus jõudnud kolmanda trimestrini ning me keegi ei jõua ära oodata, et väike tüdruk meiega juba liituks. Tänu sellele olen saanud lähemslt tutvuda Norra (prenataal)meditsiiniga, rasedus siin on täiesti teistsugune kogemus kui Eestis.. aga sellest ehk mõni teine kord.

Niiet kokkuvõtteks – meil läheb hästi! Raskusi on, aga kokkuvõttes on rõõme siiski rohkem ja meie oleme oma kolimisotsusega väga rahul! ♥️ Lõppu veel väike valik pilte meie esimesest aastast.

Imeline Trondheim, kus käisime rongiga ühel nädalalõpu-reisil.

Aksel ja Villem kodu lähedal jääl. Talisport ja kõiksugune muu aktiivne tegevus õues on siin väga au sees!

Minu lugemisaasta 2025

No nii, aasta saab kohe läbi ja aeg ette näidata, mis sel aastal ka loetud sai. Selliseid kokkuvõtteid olen ma teinud päris mitu aastat, siitsamast blogist leiab need kõik ülesse. Mis sel aastal on teisiti? Teisiti on see, et ma tunnen kerget ärevus-, ehk isegi piinlikkustunnet seda kokkuvõtet tehes. Kui muidu olen saanud siin näidata oma intellektuaalset, asjalikku poolt, siis sel aastal tean juba ette, et lugemises domineerisid VÄGA kerged teosed, midagi keerulisemat/asjalikku peab lausa tikutulega taga otsima.

Eks selle taga on see, et see aasta on minu jaoks olnud pööraste muutuste aeg. Peamiselt muidugi kolimine teise riiki, aga ka sellega seonduvalt tugivõrgustikust eemale kolimine, maja maha müümine, koera ja ühe kassi ära andmine, uue keele ja kultuuri õppimine, järsku muutus tavaline olme 5 korda keerulisemaks.. Emotsioonidel ja väljakutsetel ei tulnud otsa ega lõppu ning lugemine muutus mulle pelgukohaks, lihtsalt üheks toetavaks tegevuseks kaose keskel. Muutus ka lugemise keel – eestikeelset kirjandust on siin palju raskem kätte saada, meelelahutuslikku kirjandust hakkasin lugema inglise keeles, just seda, mida kohalikust raamatukogust saada oli.

Loetud raamatute arv 54, endale sihiks seatud 52, et raamat nädalas võiks ju ikka olla. Kokku 17 364 lehekülge. Loetud raamatuid kirjeldan oma isikliku grupeerimise järgi (eelmisel aastal olid jaotused täpselt samad). Lõpust leiab ka pildi kus on kõik raamatud koos ja aasta TOP 7.

Head lugemist!

Erinevad kasulikud raamatud (mis pole vanemluse-teemalised):

Esimene, teine ja viimane siit reast mõjutasid tugevalt minu selleaastast isiklikku arengut. Ma tunnen, et ekraanimaailmal on nii lihtne igapäevaelus võimust võtta, aeg-ajalt selleteemalise raamatu lugemine teeb pildi oluliselt klaarimaks. “Digital Minimalism” meeldis mulle oma praktiliste näpunäidete poolest. “Existential Kinki” peale mõtlen ma järjepidevalt, kuigi loetud sai teos aasta alguse poole, see teos muutis mu maailmapilti. “Ürgne kutse” raamat ei jõudnud minuni 100% ulatuses kohale, aga mingit kasu tuli juba sellestki, ehk on talle hiljem parem aeg. Teised kaks ei vääri mainimistki, ei soovita.

Reaalsete inimeste reaalsed lood:

Raske on selle ploki kohta midagi üldistavat öelda, kõik lood olid nii omamoodi. Muidugi raamatuid “Minu Norra” ja “A Frog in the Fjord” võtsin ma pooleldi käsiraamatutena, sain nendest palju kultuurilist infot. “Gender Queer”-i lugesin ma kogemata norrakeelsena – ei pannud raamatukogus tähele, et koomiks ei olegi ingliskeelne. Sellest sai minu esimene (ja siiani ainus) täiskasvanute raamat, mida norra keeles lugenud olen, koomiksiformaat tegi ka algajale väljakutse sobivamaks (raamat ise oli ka hea!). Siit hulgast nautisin tõesti kõiki teoseid.

Tõsisem ilukirjandus:

Taaskord on hästi subjektiivne, mida kergemaks, mida raskemaks liigitada. “The Shepferd Wives”-i soovituse leidsin ootamatult Goodreadsist endast, otsides lühemat klassikut, mulle läks see teos väga korda. Siinsed teosed pakkusid natuke sügavamat mõtlemisainet, vaheldust kergematele.

Kergem ilukirjandus:

No nii, nagu ma ütlesin – neid on palju. Kui esimesed 5 välja arvata, siis saate tutvuda täiesti arvestatava osaga Norra väikelinna raamatukogu ingliskeelsest kergemast kirjandusest. Igaüks andis mulle sellel hetkel just seda, mida parasjagu vaja oli – puhkust, meelelahutust, kerget naudingut. Midagi eraldi välja tuua oleks väga keeruline.

Vanemluseteemalised raamatud:

Siia plokki kuuluvad raamatud on mul lugemisse kõige suurema teadlikkusega valitud. Aasta algul tundsin, kuidas vanemluse-alaseid raamatuid oli loetud nii palju, et tekkis küllastustunne, ei jaksanud. Spetsiifiliste teemadega tulid ka konkreetsed raamatud. Igal aastal proovin ma vähemalt ühe Maria Montessori teose läbi lugeda ja iga kord imestan, miks ma seda rohkem ei tee, “Education and Peace” on praegu vähemalt sama aktuaalne kui kirjutamise ajal.

Sel aastal algas meie pojal esimest korda elus lasteaiateekond, mille jaoks “Mis toimub lasteaias?” aitas endal suurepäraselt valmistuda. “It’s OK Not to Share” tuli minuni läbi konkreetse teemapüstituse ChatGPT kaudu, polnud sellest varem kuulnudki – ja jäin väga rahule! Autor avab selles meile tavapärasest hoopis erineva vaatenurga laste mängule ja suhetele. Aasta lõpul jõudsin lugeda veel eelmisteks jõuludeks saadud “Puhka, mängi kasva”, mis vastas just praegu meie suurematele teemadele lapsega, lugemise ajastus oli täpselt õige.

Kõik raamatud koos:

Palju ingliskeelset, palju kergemat kirjandust. Ülelugemist sel aastal ei teinudki. Lasksin raamatutel end kaasa viia ja liialt valiv ei olnud.

Mingi TOP 7 suvalises järjekorras, teosed, mis üle vaadates teistest eristuvad:

Maia Kobabe “Gender Queer”
Liane Moriarty “Here One Moment”
Ira Levin “The Shepferd Wives”
Lorelou Desjardins “A Frog in the Fjord”
Carolyn Elliott “Existential Kink”
Cal Newport “Digital Minimalism”
Deborah MacNamara “Puhka, mängi kasva”

Mis on Norras teisiti kui Eestis?

Mõtlesin siin ühel päeval, et me oleme kohe varsti Norras juba pool aastat elanud. Ühest küljest pikk aeg, teisest küljest on tunne, et alles me jõudsime siia. Üks mis kindel – igapäevaelu hakkab aina ena enam paika loksuma ja aina rohkem harkume siinse eluga. Seega ma tunnen, et on õige aeg panna kirja kahe riigi erinevusi, sest mul on tunne, et ma varsti enam ei märkagi neid. Järgneb minu subjektiivne arvamus, igaühe kogemus on veidi erinev, eks.

Eestis ikka sellist nalja ei ole, et sõidad 30 min autoga, ronid veel 1 km, ja oledki pilvedest kõrgemal. Pildil Liberget, mida hiljuti külastasime.

Liikluskultuur

Hamaris on 33 tuhat elanikku, seega kolm korda vähem kui Tartus (kus ma enamiku oma elust elanud olen), seega see mõjutab kindlasti mu võrdlust. Samas on kohe kõrval teised linnad, erinevalt Tartust. Liikluskultuuri erinevus on esimene, mis igapäevaelust vastu vaatab. Siinsed jalakäijate teed on laiad, autodele on ruumi vähem. Ratturid sõidavad (eraldi rattateede puudumisel) jalakäijatede teel kus on kõigile piisavalt ruumi. Ülekäigurajal on ratturil jalakäijatega võrdsed õigused.

Kusjuures, siin elades pole mul juhtunud MITTE KORDAGI situatsiooni, kus jalakäijana oleksin oodanud ülekäiguraja juures, et autode massist keegi mind lõpuks üle laseks (Eestis tavaline). Ratturina peab vahepeal korraks pidurdama, aga ratturina on ka kiirused teised, arusaadav, et autojuhid nii palju ette ei näe.

Ristmikud on kesklinnas ja selle läheduses väga suures osas parema käe ristmikud, kui just eraldi silti ei ole. Seetõttu on siin autoga liiklemine kohati isegi ebamugavam kui rattaga sõitmine. Lapse aeda viimiseks olen auto asemel hakanud kasutama (elektri)ratast – u 10 minuti autosõidu asemel võtab teekond aega 13 minutit rattasõitu, aga on oluliselt stressivabam just seetõttu, et ratturil on enamikes kohtades eesõigus.

Kusjuures, Norras ostsime ka oma esimese elektriratta! Aksel käib 2-3x ndäalas Oslos tööl, sinna on autoga mugavam sõita kui rongiga. Kuna lasteaed on küllaltki kaugel ning Hamar (nagu üldse Norra) on väga mägine, üles-alla sõitmist on teekonnal palju, siis elektriratas on meile suurepärane abiline. Hea meelega ootan kogenumate nõuandeid, kuidas (elektri)rattaga ka tugevate vohmade ja ka talve libedusega liigelda, tahaks seda tõesti teha aastaringselt!

Tähelepanu liiklusmärgile – autode jaoks on tegemist tupikteega, rattatee läheb edasi. Nii tavaline märk, mida meie Hamari linnakeses kohtab igal sammul, aga Eestis ei tea, et kordagi oleks näinud. Lihtne asi, aga väljendab suhtumist ratastesse.

2. Sotsiaalsed teemad

LGBTQ+ lippe lehvib igal pool. Ma pole näinud asutust/kohta, kuhu vankriga/ratastooliga sisse ei pääseks (kui ei ole kaldteed, siis on tehtud eraldi liftid, neid nägime nt Drammenis silla juures), meil on isegi rannas kaldtee, millega saab täitsa-täitsa veetasemele lähedale, olen näinud palju lapsevanemaid seds võimalust kasutamas, samuti ühel korral nägin, kuidas üks ratastoolis inimene aidati niimoodi SUP-lauale.

Oleme tellinud keeleõppe eesmärgil endale kohaliku ajalehe (kus ükskord ka ise figureerisime) paberversiooni ja ikka ja jälle hämmastab mind, kui avatult räägitakse minu mõistes isiklikest teemadest – nt töökaotus, raske haigusega haiglas olemine vms.

Alles hiljaaegu toimus meil suur katastroof – majapõlengus hukkus 4 noort neiut (vanuses 18-19) ning terve linn räägib sellest, püstitatud on tahvel noorte mälestamiseks jne. Ühest küljest on norrakad kinnised (nagu eestlased) ja naljalt ise juttu ei alusta, samas on nad teistpidi jälle usaldavamad, siiramalt naeratavamad.

Enda kui immigrandi vastu pole ma võõraviha kordagi tundnud ja on väga toetavalt suhtutud, kui ma keelest kohe aru ei saa, mingid sõnad meelde ei tule. Norrakad on harjunud immigrantidega norra keeles rääkima ja (minu õnneks) naljalt inglise keele peale ei lähe.

3. Keel

Eelnev viib mind sujuvalt keele teemani. Peamine erinevus – kui eesti keel on väga monotoonne, siis norrakad laulavad tooniga üles-alla. Algul oli see minu jaoks väga naljakas, aga nüüdseks olen täiesti ära harjunud. Proovin ka ise seda jäljendada, ent olen kindel, et sellest tunneb norrakas kohe ära, et tegemist pole mu emakeelega.

Keeleõpingutes on huvitav, kuidas paljud sõnad on hästi sarnased inglise keelega või lausa tulenevad sellest (nt situation – situasjon, boat – båt jne), aga mingid sõnad on jälle palju lähemal eesti keelele, just need, mis eesti keelde on saksa laenudest tulnud (koffer – kohver). Ürita siis meeles pidada, kuhu sõna liigitub! Muidugi on ka palju sõnu, mis tuleb lihtsalt ära õppida.

Mina olen keelt omandanud küllaltki kiiresti, imestusega kuuldakse, et olen nii vähe siin elanud. Praeguseks tunnen ma, et A2 tase on päris hästi käes, aina vähem tunnen keelt suhtlust takistava tegurina, smalltalkiga saan hästi hakkama. Alles hiljuti käisin kohvikus ühe uue inimesega (kellel veidi ka õpetajatausta), kes ütles, et ma olevat kindlasti kõrgemal tasemel kui A2, niiet mine tea. Igatahes alustan kohe uue (tasulise) kursusega, kus saan ise endale tempo määrata.

Näide ühest ürituse tekstist. Minu kaamera on täis screenshotte, mida siis Google Translates kasutan, eriti tähtsate asjade puhul.

4. Bürokraatia, füüsilise postkasti tähtsus

Ma olen päris kindel, et kõik, kes on kokku puutunud Norraga, on kuulbud selle bürokraatiast. Õnneks kõige hullem kadalikk selles osas on meil nüüdseks läbitud, kõigile kohalikud isikukoodid saadud, nüüd on see juba isegi naljakas.

Näide: kuidas saada D-numbrit? Saa politseist kinnitus, et võid olla riigis. Selle jaoks on sul vaja üürilepingut või töölepingut. Üürilepingu jaoks on sul vaja Norra pangakontot, et seda digiallkirjastada. Pangakonto jaoks on sul vaja Norra telefoninumbrit. Telefoninumbri jaoks on vaja tõendit politseist.

(Andestust, kui millegi konkreetsega puusse panin, paar kuud on meil sellest asjast möödas.) Meie saime sellesse süsteemi üürileandjaga, kes oli heatahtlikult nõus pabereid printima ja allkirjastama ja skännima. Aga selliseid ringe, kuhu on keeruline sisse saada, on Norras mitmeid.

Norras on väga tähtis, et su füüsiline aadress oleks korralikult sisestatud süsteemidesse. Muidu ei jõua sinuni arved või post, millele isegi on õige aadress pandud. Näide – suhtlesin oma perearstiga läbi äpi, kõik väga tore. Kuu hiljem sain panga kaudu inkassoteate (kuhu inkassofirma oli oma summa ka juurde pannud). Põhjus – süsteemis oli sel hetkel registreeritud minu eelmine aadress (vahepeal pidime siin kolima), mina õiget paberarvet polnud kätte saanud, ent inkasso sai kohe mulle arve otse panga kaudu saadetud.

Või veel – norrakad ja pakiautomaadid. Mõne pakiteenusega tuuakse pakk otse kodu postkasti – väga mugav! Aga kallis ka. Teisega viiakse pakk servicesenterisse, kus tuleb teenindajale QR koodi näidata, et pakk kätte saada. Kolmanda kaudu saadetakse pakk pakiautomaati, mille avamine käib äpiga, mille saab alla laadida vaid siis, kui Play Poes on sinu asukohaks märgitud Norra riik (lõbus asi, mida esimesel nädal pärast suurt kolimist avastada).

Kõige jaoks on äpp, ja ma mõtlen kõige jaoks. Ja lausa niimoodi, et lihtsalt brauserist kasutades asjad ei toimi. Nt ei saa muidu näidata enda rongipiletit, suhelda perearstiga, avada pakiautomaati, you name it. Norra kolimisest saati on mu telefoni lisandunud 14(!) äppi. Mitte kõik neist nii hädavajalikud, aga pooled ikka. Ja kindlasti võiks neid veelgi olla.

Viimane asi – tavalises toidupoes pole tatart! Kui Aksel auto (ja koera) Eestist Norra tõi, siis palusin tal kaasa võtta hunniku tatart ning siiamaani kasutame seda. Tegelikult saab seda kohalikust Ida-Euroopa poest kah, kus oma pelmeenivarusid käime täiendamas. Selles poes (Sham) sain aru, et Eesti võib ju tahta olla Põhjamaa, aga toidu poolest liigitume kindlasti Ida-Euroopa alla.

Kindlasti on erinevusi veel ja veel, aga aina enam tundub mulle, et oma sisult pole need Norra ja Eesti nii erinevad midagi. Aina enam elame tavalist rahulikku pereelu ning paistab, et kõige suuremad sisseelamisekatsumused on nüüdseks ületatud.

Tänaseks kõik.

Me kolisime Norra!

Pealkiri ei ole clickbait.

Nimelt oleme me oma kolmeliikmelise perega (või siis viieliikmelise, kui loomad ka sisse arvata) nüüdseks kohe juba 5 kuud Norras elanud. Lähim ringkond on selles protsessis sees olnud juba pikemat aega, aga sotsiaalmeediasse-blogisse ei tahtnud ma öelda midagi enne, kui meie maja Tartus maha sai müüdud. See protsess võttis oodatust kauem ning oli küllaltki valus protsess, ent nüüdseks on see tehtud, enam pole meil Eestis (ega tegelikult ka mujal) kinnisvara.

Miks Eestist ära?

Lühike vastus – me oleme keskmisest ärevamad ja vähesema riskitaluvusega inimesed. Kui maailmapoliitikas hakkas ebastabiilsus ülesse kerima, siis läks seda meile liiga paljuks. Otsus Eestist lahkuda, lahkuda köigest tuttavast, minna kohta, kus tugivõrgustikku pole üldse, müüa oma äga armas maja, ei tulnud kergelt. Kogu protsess on minu jaoks olnud veel raskem kui arvanud oleksin. Samas hetkel paistab juba tunneli lõpus ka valgust, mul tõesti on tunne, et nüüd on see kõige raskem ots tehtud.

Mitmed, kellele olen rääkinud, on ära ehmatanud, et kas tõesti on nii ohtlik Eestis? Ma ütlen, et me ei kolinud selepärast, et Eestis kohe praegu nii ohtlik oleks. Kogu protsess on mulle näidanud, et mina ja Aksel vajame lihtsalt hästi pikka perspektiivi, muidu me tunneme end tupikus olevatena ning ei näe motivatsiooni tegutsemiseks.

Miks Norra?

Norra sai valitud seetõttu, et see tundus meile lähedalasuvatest riikidest kõige turvalisem. Kaalusime ka mõnda Kesk-Euroopa riiki, ent seal hakkas mängima minu kuumatalumatus – vaadates viimaste aastate kuumalaineid ei tundunud hea mõte sellisesse kohta koliida, kus mul suur osa suvest väga-väga raske oleks. Norra kasuks mängis Eestiga sarnane kliima, turvalisus riigi sees, pigem lihtsasti õpitav keel (mina ise olen gümnaasiumiajal veidi rootsi keelt õppinud, mis norra keele õppimise algust on lihtsustanud), riigi sotsiaaldemokraatlik ajalugu ja tolerantsus mh ka LGBTQ+ teemade osas.

Kusjuures, Norra tundus mulle kunagi liiga kallis, et siia (tudengina) reisida. Jah, mingid asjad on kallimad, aga nt toidukaupade osas on Eesti kõvasti järele võtnud, et vahe polegi enam nii suur. Kallis on alkohol, liha, samuti erinevad meelelahutused nagu loomapargid-spaad, ka kinnisvara. IT-sektori palgad on Eestiga pigem samaväärsed, ehk siis programmeerija ei saa siin naljalt 4x rohkem palka kui õpetaja, palgatase erinevate ametite vahel on ühtlasem.

Miks Hamar?

Norras oleme endale elamiseks valinud linnakese nimega Hamar. Konkreetse koha valimine oli põnev protsess – kuhu täpselt minna, kui sind midagi ega keegi ees ei oota? Mille järgi valida?

Meie kaalusime linnu mitmest aspektist: 1) kliima – me ei tahtnud kolida Euroopa kõige vihmasemasse linna Bergenisse, päike on tore, 2) Oslo lähedus – Aksel saigi siin sellise töökoha, kus peab käima 2x nädalas Oslos kohapeal, töökohti on Oslos selgelt rohkem, 3) talutavad kinnisvara-/üürihinnad, selle tõttu langes Oslo ise välja, 4) Montessori lasteaia ja kooli olemasolu.

Meile on Montessori pedagoogika erakordselt südamelähedane, oleme selles teemas väga sees ning usk metoodikasse ja selle alustõdedesse on suur. Võite ette kujutada meie rõõmu, kui saime teada, et Villemile on olemas koht siinses autentses Montessori lasteaias! Nüüd, kus mõni nädal on tal aias käidud ka, võime öelda, et selle järgi elukoha valimine oli suurepärane mõte.

Lisaks võlus mind Hamar esimesel külastusel mitmeti. Esiteks asub ta Norra suurima, Mjøsa järve, kaldal ning see rannaala on lihtsalt imeline. Mjøsa on nii suur, et meenutab vahepeal lausa merd (norra keeles järv ongi innsjø ehk otsetõlkes sisemeri). Samuti on siin suurepärane taristu. Laiad jalakäijateed, mis on ühtlasi ka ratturite mõeldud, palju 30-se kiiruspiiranguga alasid, palju teid, mis on üldse vaid jalakäijatele-ratturitele mõeldud, palju linnahaljastust, teevad elamise mõnusaks. Elanikke on linnascirca 33 tuhat, mis meie jaoks on täpselt paras.

Praeguseks kõik, juba saigi päris palju kirjutatud. Kui kellelgi on soove, millest täpsemalt võiksin meie Norra elu kohta veel kirjutada, siis andke teada 🙂

Pilt tehtud Hamari mänguvaljakul. Täitsa kogemata oleme sattunud juba lausa kahte kohalikku ajalehte, kel isu norra keeles lugeda, siis veidi on meist juttu siin: https://www.inn.no/aktuelt/–vi-har-bare-ett-liv/

Reisipäevik – kaheaastasega Gran Canarial

Käisime just oma väikse pere, minu õe ja tema mehega Gran Canarial. Sellesse aega plaanisin ka enda pausi sotsiaalmeediast (ja messengerist), kuna aga sõpradele muljeid tahtsin jagada, siis hakkasin neid eraldi kirjutama. Üsna pea aga sain aru, et see maht ületab kaugelt messengeri-chatiks sobiliku ning ilmet hakkas võtma hoopis blogipostitus. Seega – head lugemist!

Pühapäev – lennupäev

Algas juba öösel kell 3 Tallinnasse sõiduga. Meie üllatuseks Villem magas sõidust vaid viimased 20 minutit, aga õnneks polnud sellest midagi. Lennul magas ka tunnikese püstiselt issi süles. Meil on ikka nii rahulik laps: 6,5 tunnisel lennul tuli küll tegevusi leiutada aga ei mingeid suuri plahvatavaid tundeid, ta võttis seda kõike nii loomulikult. Täiega aitas ka see, et otse meie taga oli umbes 6 aastane poiss, kellega nad nägusid tegid, pulgakomme vahetasid ja kellelt lahedaid kleepse sai. Pärast lendu tabas meid kehva üllatusena pikk autorendisaba. Kuigi meil oli broneering tehtud (nagu teistelgi), siis seisime sabas lausa kaks tundi. Hoidsime seal üksteisel meeleolu üleval. Kohale jõudes rabas meid soojus ja lõunaosa üllatavalt kõrbeline kliima, mina ise olin meist kõige väsinum, teised jaksasid veel möllata, ümbrust avastada ja poes käia. Magama jäime sel korral lausa enne päikeseloojangut, kohaliku aja järgi kuue paiku.

Esmaspäev – tiir ümber saare

Öö oli rahutu, Villemil tulid ilmselt lennu ajal tagasi hoitud emotsioonid välja. Tädi Marie oli ettekavandanud autoreisi ümber saare koos huvitavate peatustega/vaadetega. Tundub lihtne – puhast sõiduaega Mapsi järgi 3,5h – ent reaalsuses oli sõit väga adrenaliinirohke (kitsad-käänulised teed otse kaljude kõrval, palju üles-alla sõitmist), mistõttu tegelik sõiduaeg oli kindlasti pikem, koos mitmete pausidega sõitsime u 10 h. Jälle – Villem selle keskel oli vana rahu ise, magas umbes 40 min peatuste vahel ja ajas meiega palju juttu. Minu lemmikpeatuseks kujunes koht saare põhjaosas, kus oleks pidanud olema ookeanibasseinid, ehk rahulikumad ookeani sopistused, kus saaks ujuda. Ilm oli aga nii tuuline, lained nii tugevad, et rahulikust ujumisest ei tulnud miskit välja. Ookean möllas ja lausa huilgas, mul tekkis suur soov seda katsuda.. ja sain ka ise katsutud! Ehk jalad läbimärjaks. Vinge oli! Õemehel olid kaasas varu jalanõud, mille siis autoreisi lõpuni jalga sain. Vingeid vaateid jagus sellesse päeva kui palju. Lõpus olime kõik väsinud ja tänulikud oma autojuhile, et elusalt tagasi jõudsime.

Teisipäev – rannapäev

Kui seni olime me teinud asju, mida meie, täiskasvanud, tahtsime, siis sel päeval otsustasime lähtuda Villemist. Õde ja õemees läksid saare keskossa matkama, meie võtsime eesmärgiks rahulikult oma ümbruskonnas ringi jalutada. Majutuseks oli meil rendikorter Patalavaca külas, Arguneguini kõrval, täiega turismi-ja rannapiirkond, mis sai valitud selle järgi, et võimalikult soe oleks. Korter oli väga luksuslik, mullivanniga ja puha, söögitegemisvõimalused väga head, avar ja mõnus, kõik me olime selle valikuga ääretult rahul.

Igatahes, teisipäev kujunes pikaks rannapäevaks. Majutusest rannani oli vaja palju alla minna, osaliselt kaldteedest aga palju ka treppidest. Meie truu kergkäru oli sellel reisil meie asendamatu kaaslane, mis tegi reisi oluliselt mõnusamaks ja võimaldas meil koos lapsega palju kaugemale minna, aga.. seda treppidest tassida oli ikka tükk tegu. Niiet kui me alla rannapiirkonnani jõudsime, siis naljalt oma majutusse tagasi minna ei tahtnud. Nii juhtuski, et paar tundi olime ühes rannakeses, siis käisime kohe selle kõrval söömas, Villemi tuduajal ostsime Aksliga endale nokamütsid ja jõime ühes varjulises kohas külmi jooke, ning pärast seda olime paar tundi teises rannas.

Villem NII nautis liivas möllamist, kuidagi suutis ta mõlemas kohas leida liiva seest midagi, mida saaks kühvlina kasutada, ja aina möllas ja möllas. Meie Aksliga käisime kordamööda ujumas, alles päris lõpupoole tuli Villemil ka soov “meres jalgu puhastada” ning ta sai ka ookeanilainete kogemuse. Alguses ehmus, ent meie käest kinni hoides harjus ruttu. Ma ei olnud ise ka varem ookeanis ujunud, uus kogemus mullegi. Möllava mudilase kõrval saime meie ise mõnusasti päikest ja soojust endasse ammutada (ja kerged päikesepõletused saada).

Kolmapäev – päev, mil meie Aksliga väsisime ära

Pärast kõike möllu eelnevatel päevadel tabas meid Aksliga äkitselt suur väsimus. Mõistsime viimaks, et kolme asja korraga ei saa: 1) aktiivselt reisida, 2) vanemdada ja 3) puhata. Millestki tuli loobuda ja no number kahest me loobuda ei saanud, puhkus on meil mõlemal hetkel hädavajalik, siis tuli aktiivsust alla võtta. Sel päeval käisime meist lühikese autosõidu kaugusel liivadüüne vaatamas. Akslile väga meeldis, et lühikese jalutuskäigu kaugusel auto parkimiskohast oli midagi nii vinget. Õde ja õemees läksid kaugemalegi jalutama, me kolmekesi ronisime esimese ettejuhtuva liivamäe otsa ja nautisime seal vaadet ja mängisime liivaga. Villem avastas ka, kui tore on liivamäest kõhuli alla lasta, talle nii meeldis seal. Meile meeldis seal rahulikult olla.

Edasi läksime ka lähedalasuvasse Puerto Ricosse. Seal sain ma veidi šopatud, kuni poisid autos magasid, pärast mida sai veidi ka kohalikus rannas ujutud. Tagasi hotellis, proovisime esimest korda siinset ühiskasutatavat basseini, Villem möllas enamasti basseini kõrval. Kuigi väsimus andis ikka korduvalt tunda, siis kokkuvõttes oli päris hea päev.

Neljapäev – Palmitose loomapark

Pikalt räägitud ja planeeritud, oligi käes aeg väljasõiduks ainult oma väikese perega. Kohale jõudsime sisusliselt kohe, kui park avati, kell 10, ja välja tulime kell 16, kui Villem ise ütles, et tahab ära minna. Sinna sisse jäi ka tunnike lapse lõunatudu, mille ajal mina vaatasin delfiinišõud ja jõudsime ka kõik koos veidi puhata. No see park on küll megalahe! Villem oli juba enne reisi rääkinud papagoidest ning mitte eriti üllatuslikult kujunes papagoimaja, kus linnud vabalt külastajate ümber ringi käisid, meie lemmikkohaks, kus lausa kaks korda käisime. Koos vaatasime ka röövlindude etendust, mis samuti muljetavaldav oli. Tagasi hotellis ei olnud meil enam kellelgi suurt jaksu möllata ja veetsime õhtu mullivannis.

Reede – päev, mil Villem väsis ära

Pärast kõike möllu olime ka ise päris väsinud, seega otsustasime sel päeval kulgeda täpselt Villemi järgi. Mõte oli minna paariks tunniks randa, süüa lõunat rannaäärses restoranis ja siis ülesse tulla. See oli ka ainus kord, mil läksime randa (treppidest pikalt alla, pärast tagasi üles) ilma vankrita. Reaalsus – Villem väsis rannas juba pärast tundi olemist ära, mina tegin rannas kogemata väikse uinaku. Treppidest üles pidi teda Aksel tassima. Sõime minimaalselt, misjärel tibu magas kaks(!!) tundi ning pärast seda oli tal elu esimene nii suur emotsioonide üleküllus, mis vajas lausa tund aega enda väljavalamist.. Õhtu veetsime hästi rahulikult rõdul lebotades, päikest nautides ja mullivannis.

Laupäev – taaskord düünides

Villemi väsimus jätkus, eelneva päeva tundepurset kordus mõlemal korral pärast und. Siiski, kuna reisikaaslased olid minemas lõunasse, siis haakisime end neile sappa. Tahtsime uuesti vaadata ja kogeda düüne, ent seekord oli ilm liiga tuuline. Kõndisime vankriga mööda düünide äärt promenaadil, tagasi aga tulime majade vahelt, sest siis oleks muidu liivane tuul tulnud otse näkku. Saime veel veidi šopatud, sõime ranna juures ja lõunauneks olime tagasi kodus. Pärast kahte (!) tundi und ja ühte tundi lapse emotsioonidepuhangut olime valmis minema alla randa, kus ujusime, sõime ja vaatasime päikeseloojangut. Meie olime muidu olnud õhtuti nii väsinud, et erinevalt oma reisikaaslastest polnud rannas päikeseloojangut vaadanudki. See oli tõesti imeline kogemus.

Pühapäev – lennupäev

Hommik algas pakkimisega ning kell 9 olime juba autoga teel Puerto Ricosse. Just see kohake oma rannaga sai valitud, sest: 1) see oli meie majutusst vaid lühikese autosõidu kaugusel, 2) seal saab autoga väga ranna lähedale parkida, 3) ühes kohas on koos liivarand, šopinguvõimalused ja söögikohad ja 4) sest see oli meile juba tuttav. Viimane punkt oli vaat et neist isegi kõige olulisem, sest reisiväisimus oli kõigil kuhjunud ning pikk lend ootas ees.

Lennu pärast olin parajalt ärevil, ent kui suures lennujaamas juhtus nii, et esimene laste mänguala oli pärast pikka jalutust just täpselt meie värava juures, siis tundsin küll, et mingi kõrgem jõud hoiab mind. Möllasime seal ikka korralikult. Lend oli paras katsumus selles osas, et Villemil võttis magama jäämine lausa tunni, mille käigus ta nuttis päris palju. Raskeks tegid selle oma vankri/voodi puudumine, inimeste lugemislanbid, jutuvadin ja sahmimine vahekäigus. Tallinnasse jõudes tervitas meid lumi ja kehvad teeolud maanteel. Õnneks oli meil kangelane, minu õde, kes meid turvaliselt koju sõidutas. Saime teel isegi mõned tunnid vahelduva eduga magada.

Mida me reisist õppisime?

Lapsega koos reisides tasub reisi eesmärk väga läbi mõelda. Vähemalt meie kogemus näitab, et lapsega koos reisides ei saa korraga olla väga aktiivne ja samal ajal ka mõnusasti puhata, sest vanemlus ise (eriti uutes kohtades ja olukordades) on paras pingeallikas. Samas õppisime ka seda, et meie laps on väga paindlik ja vastutulelik, vähemasti mingi piirini, et mudilasega reisimist ei tasu ka karta.
Kergkäru tähtsus! Isegi kaalusime käru maha jätmist, et vähesema pagasiga reisida, ent sellest oli meile nii palju abi. Treppe mööda seda tassida oli seda küll päris tüütu (aitäh, Meelis!), ent see võimaldas meil jalgsi jõuda oluliselt kaugemale, ilma et oma pea 15kilost last pidevalt oleksime pidanud süles tassima. Väga nautisime ka airBalticu lapsesõbralikkust, mis lubab ka 2-11 aastastel käru tasuta kaasa võtta. Ära andsime selle vahetult enne lennukisse minekut, päris trepi juures, tagasi saime pagasilindilt. Mõnus!
Kuigi lapsega reis on kohati pingeline, siis keskkonnavahetus ja päike jaanuari lõpus/veebruari alguses kompenseerivad selle ikka täiega ära. Kuigi hetkel on päris väsinud olla, siis tunnen ka, et hing sai kosutust, minged pinged lahustatud, päikesepatareid mõneks ajaks laetud.

Suur suur aitäh Elsale kiisude hoidmise ja Aksli-poolsele perele kutsu hoidmise eest! ♡

Minu lugemisaasta 2024

Märkamatult ongi aasta kohe-kohe läbi ja juba on aeg lugemisaasta kokkuvõtteks. Kui varasematel aastatel poleks ma iialgi alustanud kokkuvõtte tegemist 28.12, sest VÄHEMALT ühe raamatu jõuab ju aasta lõpuga veel läbi lugeda, siis see aasta on teisiti. Viis korda olen ma täpselt samasugust aasta kokkuvõtet juba teinud (leiab need siitsamast blogist, 2022 omas on viited ka eelnevatele aastatele).

Selle aasta sihiks seadsin endale 50 raamatut, jõudsin aga lugeda 48 (samas, eelmise aasta skoor oligi 50, niiet mitte üldse palju vähem, standardid olid sel korral kõrgemal kui eelmisel aastal). Siia aastasse mahtus paar isiklikku kriisi, metsikult tööd endaga, palju abi otsimist, teraapiat jm, niiet lugemiseks jäi juba kõige selle kõrvalt vähem aega. Lisaks veel tõik, et beebist sai mudilane, kelle kogu uneaeg vähenes ning kelle kõrvalt lugemine osutus raskemaks kui beebi kõrvalt. Ka tagasi tööle minek võttis aega ja energiat. Tegelikult olen isegi positiivselt selle arvu üle üllatunud.

Loetud sai siis 48 raamatut, kokku 15 639lk. Nende seas ka paar e-raamatut ja aasta lõpus minu esimene audioraamat, mille Goodreadsi panin lihtsustamise mõttes tavaraamatuna. Audioraamatu kuulamine oli päris huvitav kogemus, võttes üllatavalt palju keskendumist, minu jaoks kindlasti keerulisem infot töödelda kui tavaraamatut lugedes.

Loetud raamatuid kirjeldan oma isikliku grupeerimise järgi (eelmisel aastal olid jaotused täpselt samad). Lõpust leiab ka pildi kus on kõik raamatud koos ja aasta TOP 7.

Erinevad kasulikud raamatud (mis pole vanemluse-teemalised):

Kui eelmisel-üleelmisel aastal tundus selline liigtus (kasulikud raamatud, mis pole vanemluse-teemalised) selge ja üheselt mõistetav, siis see aasta on pannud mind mõistma, et raamatud, mis aitavad kaasa enesearengule, toovad kasu lapsevanemluses ja vastupidi. Tunnen, et minu selle aasta suurim kink oma pojale on olnud omaenda eneseareng, see aeg, mis ma olen võtnud, et tegeleda oma mõttemustrite ja oma emotsioonidega.

Raamatutest ka – “Üksindusse jäetud” avas mitmete oluliste mõttemustrite tagamaid, “Kui keha ütleb ei” pani mõtlema keha ja vaimu seostele, “Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima” oli viimane tõuge psühholoogile pöördumiseks, “Erootiline intelligentsus” oli väga põnev lugemine suhete teemal. Aasta lõpus loetud “Fast Like a Girl” motiveeris mind tõsiselt võtma käsile oma kehakaalu teemad (kõige muu enesearengu kõrval on see täiega unarusse jäänud) ja pani alustama vahelduvpaastumisega. See on teema, mis saab mul 2025 kindlaks fookuseks – tervislikum toitumine (koos suhkrute menüüst väljajätmisega) ja vahelduvpaastumine.

Reaalsete inimeste reaalsed lood:

Siinsed lood on tõesti seinast seina. Kõige tähtsam siit on kindlasti “Mul on nimi”, mis avas mulle ukse maailma, kus seksuaalvägivalla ohvrid saavad ohtralt ohvrisüüdistamist ja õiglust leida on pea võimatu. Kaugele maha ei jää ka täiesti teistsugune teos, Gregor Kulla “Peenar”, minu esimene eesti kväärteos. Süngelt paeluvad olid Mathew Perry ja prints Harry autobiograafiad.

Tõsisem ilukirjandus:

Selle teema all on teoseid oluliselt rohkem kui eelmisel aastal, samuti on siit plokist pärit ühed aasta eredaimad lugemiselamused. “Pärandmaad” lugesin aasta algul, sisust väga palju ei mäleta, aga elamus on siiani eredalt meeles, “Enne, kui kohv jahtub” oli pisut sürreaalne, aga väga vinge teos. Veel toon ääretult positiivsete elamustena esile “Erakordselt taibukad olevused”, “Katrina”, “Täiskasvanud”, “Taeva tütred”ja “Lumme külvajad”. Nii palju suurepäraseid raamatuid sai sel aastal loetud! Kuna aega lugemiseks oli pigem vähe, siis valisin teoseid erilise hoolega ja kui midagi ikka ei haakunud, siis jätsin oluliselt kergema südamega pooleli, kui eelnevatel aastatel. Samas näiteks Tove Janssoni novellikogu “Nukumaja” pingutasin lõpuni lugeda, kuigi minuga see üldse ei haakunud. Lõpuni välja ootasin, et äkki nüüd, äkki nüüd hakkab meeldima, aga kahjuks ei.

Kergem ilukirjandus:

Tõelised vannis-lugemise hea tuju raamatud! Ämm, kes meiega augustist alates nädala sees elab, avastas meie kodust “Videviku”-saaga ning see omakorda motiveeris ka mind seda uuesti kätte võtma, pärast 13-14 aastat. Teismelisena lugesin ma kõiki neid teoseid järjest otsast lõpuni ikka pidevate tsüklitena, üle kümne korra kindlasti, see aitas mind mu varateismelise aastatest läbi. Vaimustusin sellest saagast uuesti ja neid käest panna oli ikka päris keeruline. Avastasin, mis need teosed heaks teeb – see on pidev kerge pinge üleval hoidmine. Tempo ikka tõuseb ja langeb, aga päris ära ei kao õhus olev pinge kunagi, mis teeb nende käest panemise raskeks. Vaatasin uuesti üle ka filmid, aga seal seda pinget ja tempot hoida ei osatud, pettusin filmides uuesti, kuigi vaadata oli ikka tore, kui taustaks päris raamatute sisu mõelda.

Teised raamatud siit olid ka päris vahvad, midagi muud esile tooma ei hakka.

Vanemluseteemalised raamatud:

Mind ennastki üllatab, et siin vaid 6 teost on (eelmisel aastal oli samas kategoorias 15). Eks see ole ka teadlik valik. Ühel hetkel tundsin, et kõike seda teemat on juba piisavalt saanud, nägin, et võin vanemana usaldada oma seni kogutud teadmisi ja ka intuitsiooni ning hoidsin end liigsest infost. Samas, hetkel on mul lugemises/järjekorras ootamas päris mitu vanemluse-alast teost, niiet enam ma end nii tagasi nendega ei hoia.

Kaht raamatut lugesin teist korda: “Montessori väikelaps” ja “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”, mõlemad olid ka kodus olemas. “Oh pagan! Potitreening” oli raudselt kõige informatiivsem raamat (aitäh mind selleni suunamast, Kristi!). Soovitan seda soojalt igale vanemale, kellel kodus mudilane, mulle andis väga konkreetsed juhised, kuidas potitreeningut läbi viia. Korralik protsess oli, aga praeguseks edukalt seljatatud, jess!

“There’s No Such Thing As Bad Weather” oli minu esimene audioraamat. Soovisin seda lugeda juba pikalt, aasta algusest, ning aasta lõpus oli audioraamat kõige kergemini kättesaadav. Iseenesest tore teos, kõigega ei haakunud ja mitmed asjad olid minu jaoks iseenesestmõistetavad, aga sain ka nippe, kuidas mudilasega looduses seigelda ja kuhjaga motivatsiooni.

Jäppineni teosest ootasin nõks rohkem. Kui ma oleks lugenud seda vanemluse-teekonna algul, kui polnud veel nii palju sel teemal lugenud, siis oleks võinud see päris vahva olla, praegusel hetkel jäi aga lahjaks ja midagi uut sellest ei saanud.

Kõik raamatud koos:

Päris palju oli sel aasta teoste ülelugemist, märkimisväärselt rohkem, kui eelnevatel aastatel. Oli üks ääretult mõnus lugemisaasta, kus valisin raamatuid väga teadlikult, ent lasin end ka üllatada.

Täiesti meelevaldses järjekorras selle aasta TOP 7:

Maria Turtschaninoff “Pärandmaa”
Tina Harnest “Lumme külvajad”
Shelby Van Pelt “Erakordselt taibukad olevused”
Esther Perel “Erootiline intelligentsus”
Gabor Mate “Kui keha ütleb ei”
Marian Keyes “Täiskasvanud”
Jamie Glowacki “Oh pagan! Potitreening!”

Eneseanalüüs: vanemapuhkus

Minul saavad nüüd kohe läbi 1 aasta ja 9 kuud vanemapuhkust ning asemele tuleb uus periood töötava emana. Juba iseenda jaoks tahtsin seda aega mõtestada ja kokku võtta.

Koos tulevasi Montessori juhendajaid värbamas

Raseduspuhkusele jäin võrdlemisi varakult, oleks võinud ehk hiljemgi. Samas ei osanud ma ka ette näha, kui raske mul lõpus on. Mul jäigi täpipealt 1 kuu, et hankida hunnikus beebile vajaminevaid asju, sünnituseks valmistuda, pakkida haiglakott ja 1 kuu, et peamiselt diivanil ägiseda ja magada (kõndisin ka lõpus usinasti, aga iga käik võttis võhmale ja vajas palju taastumist).

Juba rasedana avastasin ma igasugused beebigrupid ja chatid ja oiii see maailm on nii lai, palju on emmesid, kellel rasedana/beebiga on nii palju aega (nagu ka minul, diivanikaunistusena suurt muud ei jõudnud) ja nii lihtne on jäädagi nendesse gruppidesse ja chattidesse ja draamadesse. Sain neist nii mõndagi kasulikku, aga minu isiklik kogemus näitab, et kõige kasulikumad on sellised keskkonnad, kus inimesi ühendab midagi muud ka peale selle, et neil on beebid (kelle tähtaeg on nt samas kuus).

Kui laps oli nii paarikuune/pooleaastane ja aina rohkem ärkvel, hakkasin tähele panema, kui palju aega ma veedan oma telefonis, ja panin korralikud piirid peale. Mõtlesin küll, et ma olen ju ainult lapse uneajal, aga tegelikult kandus see ka muule ajale üle ja ma leidsin, et ma ei taha olla see nina-telos-ema. Kui chatis on 95% niisamajuttu ja draamat ja 5% kasulikku, siis motivatsioon lugeda on selle vähese kasuliku osa tõttu säilib ikka. Lõin ka ise ühe Montessori-teemalise chati, mis minu üllatuseks kiiresti suureks paisus. Seal tegin ma selle vea, et hakkasin chatti suunama, et see mulle endale meeldiks, aga sain korraliku isikliku õppetunni ja lõpuks lahkusin ise (suur teema oli vaktsiinivastaste valeinfo jagamine). Niiet minu soovitus tulevastele vanematele – mõned chatid on head, toetavad ja kasulikud, aga ma väga soovitan jälgida ja piirata oma nutinetikasutust.

Ma olen siin blogis ka korduvalt maininud, kui kasulik oli minu jaoks Katrin Saage rasedusring (mida raseduse lõpus koos partneriga läbisime) ja sealt edasi Emade Kogukond. Rasedusringist jäid mulle emad, kellega siiamaani tihedalt suhtleme ja see on kindlasti see üks kasulik ja toetav ja tore chat olnud, Emade kogukond samamoodi – seal on eriti toetavaks osutunud veebipõhised emaderingid, kus eri vanuses väikeste laste emadega leiab ühisosi nii kergesti!

Kontakt teiste inimestega on minu jaoks olnud vanemapuhkuse suurim üllatus! Sideme loomine teiste inimestega, eriti just vanematega, muutus 10x lihtsamaks, kuna ühisosa oli järsku nii suur. Niimoodi sain vähesegi vaevata kontakti mh oma naabritega (kolisime raseduse lõpupoole) ja ka nt massööriga. Olen suhelnud paljude inimestega, kellega muidu eluteed kokku ei viiks, ja paar VÄGA lähedast sõbrannasuhet on ka tekkinud, mille eest ma olen mega tänulik – jee, häälsõnumid! Suhtlusviis emadele! Mulle hullult meeldivad igasugused mängutoad, aga kogemuste järgi on iga kord mõnda sellisesse minnes suur risk selleks, et tuleb selle järgnev nädal (või kauemgi) viirushaiguse tõttu kodus püsida. Seega kõige turvalisem oli ikka teiste emade pool külas käimine.

Rääkides veel sellest, mis toimub telefonist väljaspool – nii palju! Avastasin koos lapsega beebiringide maailma. Olgem ausalt, suuremalt jaolt on need emadele endile, aga see ei muuda neid seetõttu vähemväärtuslikeks. Esmakordse emana andsid need mulle võimaluse ja tõuke minna lapsega kodust välja (sügistalvkevadel oli eriti vaja), näha lapsesõbralikus keskkonnas teisi vanemaid ja nende lapsi, jagada oma kogemusi, teha midagi. Beebiga kodust väljumine ja uneaegadega klapitamine oli kohati päris stressirohke, aga nii väga väärt kogu seda vaeva!

Minu absoluutne lemmik oli Beebiviiplemine – rohkem toetatud keskkonda annab otsida! Meile andis see palju laulukesi-tantsukesi, mida lapsega koos teha, julgust laulda koos lapsega. Kindlasti toetas see ka mu lapse kõne arengut -nüüd 1,5sena on tal väga lai sõnavara ja kõne muutub iga päevaga aina soravamaks. Seda kindlasti toetas viiplemine, kõne aeglustamine, tähtsaima rõhutamine. Viibeteni otseselt me ei jõudnudki, sest laps hakkas enne juba rääkima! Endale oli viibete õppimine ka hea viis, kuidas aju turgutada. Iga kell läheks uuesti.

Veel käisime Babyspordis ujumas, Haldjapere loovustundides ja Loodusmaja beebiringis, mis kõik samuti väga mõnusad olid. Loodusmaja oli mudilasega eriti vahva, laps rääkis kodus pidevat “kilpkonn! kilpkonn!”, sellist asja juba mujalt ei saa 🙂

Mis mind veel üllatas emaduse/emaduspihkuse puhul oli nii palju ruumi mõtlemiseks. Midagi sellesarnast polnud ma enne kogenud. Jah, öiseid ärkamisi oli PALJU, jah, päevad kukusid toimetamistesse, AGA selle kõige käigus oli nii palju vaikseid, määramata pikkusega, hetki, mil sai mõelda. Mõtlesin hoogsalt ka oma karjääriteemadele. Paar kuud õppisin intensiivselt isegi ITd, aga see ei viinud sinna, kuhu soovisin, sest: 1) ootused palganumbrile olid liiga kõrged, selle lühikese aja joosul olekski raske olnud seda saavutada ja 2) energiat ja aega oli lihtsalt liiga vähe – kõike seda tegin oma kurnatuse tipphetkel, kui laps oli veidi üle aastane, tagantjärele mõeldes oleks ma seda vanaema-aega võinud kasutada nt magamiseks. Samas tõestasin endale, et ma olen selleks võimeline, ka nendes piiratud tingimustes õppisin ja tegin tegelikult päris palju.

Ma süvenesin selle aja jooksul ikka metsikult raamatutesse, eriti neisse, mis puudutasid lapsekasvatamist. Kohati tundub mulle endale, et äkki isegi liiga palju, ent samas – ju see oli minu tee. Tunnen, et tänu loetud teostele olen oluliselt parem lapsevanem. Tõdesin, et see, mis räägitakse, ongi tõsi – me ei kasvata mitte lapsi, vaid iseendid. Kogu teekond on minu enda jaoks olnud üks suur ümberkasvatamine, toeks sellel teekonnal psühholoogil käimine, meditatsioon, eneseabiõpikud, lapsekasvatusraamatud ja lähedased.

Tundubki mõnus koht lõpetamiseks 🙂 Vinge aeg on ikka olnud, ei vahetaks seda aega mitte millegi vastu. Lapsega koos kasvamine ja tema arengu tunnistajaks olemine on kõige väärtuslikum asi, mida ma kunagi teinud olen.

Minu lugemisaasta 2023

Aeg teha eelmise aasta lugemisest kokkuvõte! Eelmise aasta samateemalise postituse leiab SIIT, kus on ilusti viited ka kõigile eelnevatele kokkuvõtetele. Seekordne on järjekorras juba (!) viies, ehk siis 4 aastat olen nüüd seda blogi juba ka pidanud. Vahelduva eduga, aga siiski.

See aasta oli mul esimene aasta lapsevanemana. Üldse ei osanud oodata, palju koduse emana raamatuid lugeda jõuan, aga reaalsus üllatas mind – beebi uneaegadel (ja mitte ainult! ka lapse ärkeolekuaegadel sain lugeda ikka päris palju!) oli väga mõnus rahulikult lugeda, selmet ainult telefoni näppude vahel mudida. Goodreadsi aasta eesmärgiks panin tagasihoidliku 30, mis sai mõnusasti ületatud – aasta jooksul lugesin 50 raamatut! (Selle 50 seadsin endale ka uue aasta sihiks.) Lehekülgi 13701, kuue tuhande võrra vähem kui aasta varem.

Sellel aastal ma ei kirjutanud ühtki postitust Facebooki Lugemise väljakutse gruppi, sest lihtsalt ei jõudnud, vabu hetki kasutasin uute teoste lugemisele. Sel aastal läksin ka VÄGA süvitsi vanemluse-teemadesse, mida näitab ka selleteemaliste raamatute rohkus. Uuel aastal on sihiks tasakaal, mitu vanemluse-teemalist raamatut juba ootavad, ent tahaks, et nende osakaal oleks veidi väiksem.

Huvitav avastus seda postitust kirjutades – avastasin, et lugesin erinevaid žanreid täitsa vaheldumisi, naljalt kaht kerget ilukirjanduslikku või ka vanemluse-alast teost järjest ikka kätte ei sattunud. Kui nüüd mõelda, siis aasta jooksul vaatasin küll, et end nt vanemluse-teemadega üle ei küllastaks. Vaheldus oli väga tervitatav, seda jätkan uue aastal kindlasti ka. Raskemat ilukirjandust sai sel aastal oluliselt vähem kui eelnevatel, seda kompenseeris raskemini loetav vanemluse-alane kirjandus.

Põnevikke (mis aastaid tagasi mu lugemises domineerisid) polnud lugemuses mitte ühtegi. Üks kord vaatasime Aksliga õhtul üht sarja, kus korraks varastas üks õudne tegelane imiku, ja pärast seda ei suuda ma seda sarja rohkem vaadata (sarja nimeks The Rookie, enne sünnitust meeldis see mulle VÄGA). Praegu pole selline kirjandus mul päevakohane, tekitades liigset ärevust.

Aitab lobast, hakkame pihta!

Erinevad kasulikud raamatud (mis pole vanemluse-teemalised)

Märgin siinkohal ära, et see, et mul Goodreadsis on märgitud ingliskeelne teos (ja seetõttu ka siia piltidele sattunud), ei tähenda, et ma selles keeles ka lugesin. Lihtsalt ei jaksanud õiget eksemplari otsida/lisada. Nii nt oli Alex Bezzeridese “Evolutsiooni äpardustega”, mis jäi mulle meelde oma huvitavate mõttekäikude tõttu. Samal teemal Raivo Mändi “Ürgema needus” oli aga minu jaoks lati alt läbi jooksmine, artiklite niisama kokku viskamise asemel oleks võinud tekste rohkem toimetada, et need raamatusse paremini kokku oleksid sobinud, et sama mõte samas sõnastuses nii palju ei korduks.

“Abielusoofiat” lugesin armsate inimeste pulma minnes uuesti (olen selle kohta varem ka SIIN kirjutanud) ning veendusin, et tegemist on väärt teosega, lapse saamine andis mulle omalaadse uue vaatenurga teemale. Merilin Mandeli “Jess, inimesed!” oli väga intensiivne lugemine väga õigel ajal, aitas pühademeeleolus end paremini tunda, oma piire seada, andis palju-palju mõtteid (kirjutasin neist SIIN). “Migreenist vabaks õige toiduga” ja “Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud?” aitasid väga palju mind isiklikus elus. Esimese tõttu hakkasin võtma toidulisandina Omega-3 ja senisest oluliselt rohkem vett jooma, mingi hetk lausa tundus, et see võttis mu auraga migreenid täitsa ära (kahjuks tulid need tagasi), aga neid praktikaid olen senini jätkanud.

Reaalsete inimeste reaalsed lood

Üks mu läbi aegade lemmikplokke! “Tim. Avicii elulugu” ja “Ma tahan. Ma suudan. Ma võin” kõnetasid mind läbi oma sünguse, panid elule tõsisemalt vaatama, mõlemad olid väga väärt lugemised. Avicii eluloos üllatavas mind see, kui sügavale portreteeritava ellu oli ajakirjanik suutnud end saada, teises teoses oli autor juba nii sees kui olla sai.

“Minu Mulgimaa” oli nii lahe teos, et isegi mu mees (kes loeb vähe ja VÄGA valikuliselt) luges selle läbi, ühise otsusega sai see teos ämmale-äiale jõuludeks kingitud (ämm on mul muide puhas mulk). Ave Nahkuri teosed olid aasta lõpus vahvad meelelahutajad, sisaldades ilusaid pilte ja mõnusat ellusuhtumist. Raamatut “Meie küla eided tuunivad Viljandit” luges meie pool ka mu ämm (viljandlane), kellele see samuti väga meeldis.

Tõsisem ilukirjandus

Nendest teostest on 4/7 Khaled Hosseini omad, sest pärast aasta alguse poole loetud “Ja mägedelt kajas vastu” tekkis mul huvi tema teiste eestikeelsete teoste vastu, üks mõjus lühilugu “Sea Prayer” sai loetud ka inglise keeles. Absoluutsed lemmikud sellest aastast, ei pidanud mitte üheski pettuma!

Heinsaare “Kadunud hõim” oli samuti suurepärane teos, mis ei petnud mu (kõrgeid) ootuseid, Heinsaart tahan kindlasti uuel aastal veel lugeda. Mart Lauri “Mürgiallikad” on samuti siiani meeles kui äärmiselt emotsionaalne teos nii vajalikul teemal (alternatiivmeditsiin), mille kohta ilukirjandust siiani polegi lugenud.

Kergem ilukirjandus:

Nende raamatute valikul olen ma pea täielikult olnud mõjutatud Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogu töötajatest. Kui raskemat kirjandust oskan ma endale ise väga hästi valida ja tellida, siis selliste teoste otsinguil olen ikka ja jälle tabanud end kiikamas raamatukogu töötajate välja pandud teoseid, ja üheski pole pidanud pettuma. Eks selliste teoste puhul ei oota ma ka erilist kvaliteeti või süžee keerukust, mul on lihtne neid lihtsalt nautida, liigselt mõtlemata.

Välja võiks tuua: “Üks ja ainus”, “Suvetüdrukud”, “Aasta tähes ja Kuuepennises”, aga see on üpris meelevaldne valik, ei tähenda, et need kuidagi palju paremad teistest oleks. Üks, mis mulle ei meeldinud (ja mille soodukaga endale ostsin kogemata) – “Saja rahva armastuslood”, mille parem pealkiri oleks minu silmis “Eestlannad teisest rahvusest meestega seksimas”.

Vanemluseteemalised raamatud:

Vanemluse teemadega läksin see aasta küll no ikka väga süvitsi. Aasta algul sukeldusin pea ees emadusse, aasta lõpuks avastasin end sellega seoses läbipõlemise/depressiooni esimestel astmetel kõõlumas, mistõttu langetasin oma standardeid endale ja hakkasin end vaatama veidi ka emaduserollist väljaspool. Kas ma muudaks midagi oma teekonnal? Ei, kindlasti mitte, olen arenenud inimesena nii palju, saanud vanemana metsikult palju targemaks, mistõttu oskan olla parem ema oma lapsele. Mõned inimesed uhkeldavad, et nemad küll lapsi raamatute järgi ei kasvata. Mina võin aga öelda, et ma olen raamatutest saanud nii palju teadmisi, nii palju kasulikku infot, mis on aidanud mul teha paremaid otsuseid, käituda oma lapsega teadlikumalt, tasakaalukamalt. See on aidanud näha mul neid aspekte, milles oma kasvatuses vajaka jäi, lisaks toetanud mind vanemluses mõnes mõttes vastuvoolu ujumisel.

Montessori meetodist olen ma siin blogis korra-paar kirjutanud. See lähenemine sobib meie perele väga hästi, olles lapsest lähtuv, temaga arvestav, lisaks ka teadmuspõhine. Läbisin 2 AMI baaskursust (vanuseastmete 6-12 ja 3-6 kohta), lisaks lugesin ka paar Maria Montessori enda raamatut (“The Absorbent Mind”, “The Formation of Man”), mis on kindlasti mu selle aasta ühed olulisemad teosed üldse. Ma olen veendunud, et igaüks, kes Montessori meetodist huvitub, võiks jõuda lõpuks algallikateni, mida M. Montessori enda teosed ka on. Tema keelekasutus on küll kohati üpris keeruline, ent nende lugemine on kõike vaeva väärt. Kindlasti plaanin uuel aastal ka veel mõne originaalteose läbi lugeda, valikut ju on!

Veel üks ingliskeelne teos, millele organiseerisin lausa ühistellimuse, on sel aastal ilmunud “The Nurture Reolution”, mis avas minu jaoks lapse eest hoolitsemise, temast lähtumise teaduslikud tagamaad ja oli nii-nii väga intuitsiooni toetav. Aasta üks olulisemaid teoseid on kindlasti juba paarkümmend aastat tagasi ilmunud “Letting Go as Children Grow”, mis kombineeris minu jaoks Montessori-lähenemise ja selle sama “Nurture Revolutioni”. Mõlemad raamatud meeldisid mulle nii-nii väga, pikalt tahtsin neist blogipostitust teha, sest need tõesti on minu jaoks erakordselt väärtuslikud, aga kuidagi üldse ei jõudnud.

Praktilisi näpunäiteid sain palju ka eestikeelsetest raamatutest “Näputoit” ja “Laps varakult potile”. Raamatu “7 sammu lapse parema uneni” osas on mul väga vastuolulised tunded. Mingi hetk oli see värskete vanemate seas väga populaarne ja mulle meeldivad enamik selles teoses esitatud mõtetest, samas arstina ei saa ma kohe kuidagi soovitada vanematele raamatut, mis soovitab neil oma söömist ikka metsikult piirata.

Ennast emana aitasid mul mõtestada raamatud “Ema aju”, “Ma olen vihane ja mul on selleks õigus” ja “Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi”. “Ema aju” on neist kindlasti kõige raskemini loetav teos, sisaldades palju-palju tõsist teaduslikku infot, aga selles läbinärinuna kujundasin mõnedki oma arvamused vanemlusest ringi. “Ma olen vihane ja mul on selleks õigus” sattus mulle näppu täitsa juhuslikult, aga see on minu meelest raamat, mida iga rase võiks lugeda. Tohutult valideeriv ja väestav, annab ka konkreetseid näpunäiteid. Võrratu!

Vanemluse-teemalistest raamatutest olen sel aastal kirjutanud nt SIIN ja SIIN.

Kõik raamatud koos:

Täiesti meelevaldses järjekorras selle aasta TOP 6:

Khaled Hosseini raamatud
Deborah Jackson “Letting Go As Children Grow”
Maria Montessori originaalteosed
Merilin Mandel “Jess, inimesed!”
Måns Mosesson “Tim. Avicii elulugu”
Ave Nahkuri teosed

Jess, toetav sisekõne! ehk Merilin Mandeli tutikas raamat “Jess, inimesed!”

Merilin Mandel “Jess, inimesed!”

Sotsiaalmeedikud OÜ 2023, 370 lk

Ma olen Merilini kontot jesslapsed jälginud juba hea mitu aastat, veel enne, kui ise sain vanemaks ja suisa enne seda, kui ilmus tema teine raamat “Jess, lapsed!”. Olen varemgi kirjutanud, kuidas raseduse ajal sain temaga ka kohtuda ning ta seal oma instakuvandit kinnitas, jättes tõeliselt mõnusa inimese mulje.

Mul olid need taustakogemused ja seega polnud kuigi üllatav, et tellisin tema raamatu eeltellimisest, suuresti teadmata, mida see endast kujutab. Jess, fännindus, noh!

Teos osutus üllatavalt intensiivseks! Nimelt on selles peatükkideta tekst, milles Mandel võtab kokku nii paljud inimeseks olemise probleemid, väga erinevates eluetappides olevate inimeste mured (ja rõõmud ka). Ma ei oska seda muudmoodi paremini sõnastada ka. Teemad on kujunenud sellest, mida jesslaste Instagrami kontol on tema käest küsitud. Palju on lapsevanemluse kohta, millega ma ise väga suhestusin, aga samas on tähtsate teemadena vallalisus, poliitika, vanadus, surm, seksuaalsus, you name it.

Algul see voolav, peatükkideta tekst hirmutas mind, ent tegelikult liigendavad teksti need samad küsimused, sekka ka MEGA palju isiklikke küsimusi, mille üle mõtiskleda, samuti on ruumi vastuste kirja panemiseks ja joonistamiseks (aga vähem kui nt “Jess, laste!” raamatus). Selline liigendus ja ruum mõtisklemiseks sobis mulle kui kodusele emale väga, vahepeal muid asju tehes oli lihtne lugemise juurde tagasi tulla.

Neid küsimusi endale (ja teistele) on NII PALJU, et kui vähegi kaasa mõelda, siis lihtne ja kiire lugemine see teos küll ei ole. Küsimused ise on aga nii head ja tabavad, et mul on hea meel, et mul see teos koju jääb. Tore on, kui halvema enesetunde päeval saab võtta riiulist teose, otsida registrist end kõnetav koht ja mõelda.

Mitmed minu sõbrad-tuttavad on jesslaste kontost vaimustuses, peavad seda enda üheks oluliseks harijaks ja motivaatoriks. Ma ise.. vist olen nende aastatega ära harjunud nende mõtetega? Neist on saanud minu normaalsus. Aastaid kontot jälginutele võin öelda, et mitmed mõttekäigud olid Instagramist tuttavad, samas oli ka paljutki uut ning suurim eelis ongi minu jaoks teosel see, et saab ennast kõnetava koha hiljem välja otsida.

Sõnastades Mandeli fenomeni – mina arvan, et selleks on toetava sisekõne juurutamine. Ta on nii avatud ja empaatiline kõigi erinevate inimkogemuste suhtes, et tema tegemisi ja mõttekäike jälgides hakkab ka enda sisekõne muutuma, eriti kui veel ise seda tööd teadlikult ka teha. Eks seepärast ei olegi ma teose sisust liialt üllatunud, aastatega olen saanud ka ise oma sisekõnet toetavamaks timmida, aga töö käib endiselt. See teos aitab kindlasti kaasa!

Minu jaoks olid ka paar mõttekäiku, millega ma ei nõustu. Konservatiivsemal inimesel oleks neid ilmselt palju-palju rohkem. Esiteks mulle ei sümpatiseeri mõte laps võimalikult vara lasteaeda panna, mis sest, et teistes riikides viiakse juba kolmekuused hoidu. Minu isiklik arvamus on, et 1,5 aastaselt on selleks veel vara, seda toetab nt “Nurture Revolution” ja üldse Montessori lähenemine, kiindumussuhte teooria jm. Mandel rõhutab palju vanema vaimse tervise tähtsust, aga tean, et on inimesi, kes mõtestavad seda ka nii, et täiskasvanu mugavus on tähtsam kui lapse pikaajaline heaolu, nt püreedega toitmisel (ettekäändel, et ma tean küll, et näputoit on tema arengule parem, aga ma ei viitsi koristada). Eks sõnu saab igatepidi võtta ja iga inimene võtab sellest teosest oma.

Teine teema, millele ma vastu vaidlen, oli arvamus, et lapsevanem ei peaks end viima kurssi erinevate pedagoogikatega. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamusega, kuna meie perele Montessori lähenemine väga meeldib, sobib ja toimib. Samas – millel põhineb traditsiooniline haridussüsteem? Traditsioonidel, mitte tõendusmaterjalil, teadusel (viimane toetab just Montessori lähenemist). Minu arvamus on, et maailm oleks ilusam paik, kui rohkemad lapsevanemad uuriksid Montessori kohta, ka siis, kui seda täielikult omaks ei võta. Lapsest lähtumine ja tema iseseisvuse toetamine on igal juhul head lähtekohad!

Kokkuvõtteks

Mis sest, et ma raamatus esitatud seisukohtadega 100%liselt ei nõustu, on tegemist ikkagi fantastilise teosega, mis toetab lugeja vaimset tervist, annab palju mõtteid ja küsimusi nii iseenda jaoks kui ka teistega arutamiseks, on lihtsalt tore. Veetsin teosega ühe mõnusa nädala, selle aja jooksul jõudis üks väike inimene seda juba tuunida ka, seepärast tundubki pildilt, nagu oleks see juba kapsaks loetud 🙂 Soovitan!