Sel aastal lugesin läbi tervelt 110 raamatut, raamatute peale 30 652 lehekülge (võrdluseks, eelmine aasta 86 raamatut, 27 487 lk). Statistikat: keskmine lehekülgede arv raamatu kohta 279 lk, lühim teos 64 lk (“Puulased ja tohtlased”), pikim 680 (Franzen “Puhtus”). Enamik loetud raamatutest said minult Goodreadsis 5 tärni, kuna mul on raske sellest madalamat panna, kui raamat mulle juba ühel või teisel viisil mõjus. 3 tärni said 7 teost, 2 tärni vaid 2.

Eelmise aasta postitus on leitav SIIT, sel aastal tegin postituse võimalikult palju sama süsteemi järgides, et oleks hea ka võrrelda (lisaks oli juba süsteemi loomine hulk mentaalset tööd, hea meelega kasutasin eelmisel aastat tehtut ära). Niisiis, siin on minu lugemisaasta teemade kaupa.

Erialaselt kasulikud:

Minu jaoks on tähtis lugeda raamatuid, mis toetavad õpinguid ja abistavad tulevases arstitöös (ja praegu abiarstina), arendavad empaatiat, aitavad mõista patsienti/inimest tervikuna. Selle mõttega osalesin nüüd sügissemestril vabaaines Hingehoid, mis viis mind Tõnu Lehtsaare raamatuni “Hingepilk”, mis koos aitasid mul mõista, mida religioon inimesele anda võib. Sel aatal pistsin lugedes rinda mitmete oma hirmudega, mh dementsuse ja skisofreeniaga. Esimese kohta aitas mul teemat avada Lisa Genova “Siiski veel Alice”, mis raputas mu nii läbi, et minu emotsionaalne arvustus sai ka laiemat kajastust, lähemalt sellest SIIN. Skisofreenia kohta oli väga põnev lugemine Nathan Fileri “Kui kuu on kadunud”. Pistsin rinda ka arsti enda surelikkuse ja kopsuvähi põdemise teemal Paul Kalanithi raamatuga “Kui hingusest saab õhk”, mis liigutas mind südamepõhjani. Lapseea autismi aitasid paremini mõista “Plokipoiss” ja “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, tänu nendele tunnen, et mõistan autismi pisutki paremini. Küll aga kuulub siia gruppi ka “Südamest, ausalt ja tõsimeeli”, millest mina aru ei saanud, see teos ei andnud mulle midagi, aga ma olen selgelt ka vales vanuses selle lugemiseks, soovitatud on seda vanusele 60+..

Muudmoodi kasulikud raamatud:

Sellest grupist tulid mitu minu selleaastast vaieldamatut lemmikut, mille puhul tundsin tugevat soovi need ka endale koju hankida. Peamiselt räägin ma siin Belinda Luscombe “Abielusoofiast”, mis kirjeldas minu jaoks fantastiliselt üht toimivat paarissuhet, pikemalt sellest SIIN. Samamoodi meeldis sulle Philippa Perry “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”. Kuigi mul endal lapsi veel ei ole (ja veel paar aastat ei plaani kah), siis ma tunnen, et see on nii suur vastutus, et parem on juba varakult vaikselt valmistuma hakata. “Miks me magame” venis mul alguses pikalt, kuna esimest osa teadsin juba loengute tõttu, ent hiljem läks teos palju paremaks, tagasivaatavalt öeldes oleks võinud esimese osa diagonaalis läbi lasta. Siia hulka kuulusid ka kergemad teosed, nagu “Ebausk”, “Sisu” ja “Mida iganes sa ka ei arvaks, arva risti vastupidi”, mis olid head meelelahutajad.

Reaalsete inimeste reaalsed lood:

Kui eelmine aasta kitsendasin ma seda teemat, tuues eraldi välja reaalsed traagilised lood, siis sel aastal hindasin ma rohkem ka selliseid reaalseid lugusid, mis nii traagilised ei olnudki. Sellest grupist olid minu jaoks säravaimad tähed “Seitsme nimega tüdruk” ja “Minu elu ja armastus, 1. osa”. Viimane aitas mul aru saada Eesti lähiajaloost selle nurga alt, mis mulle korda läheb (erinevalt üldisest ajaloost) – inimeste endi lood. Kindlasti võtan uuel aastal sama teose 2. osa kätte – kuigi teose lugemine oli raske ja aeganõudev, siis sain mina selle lugemisest palju väärtuslikku. Nagu eilses postituses rääkisin, kuulasin ma eelmisel aastal palju podcaste, mille kaudu jõudsid minuni mitmed raamatud, mh Helen Toorsi “Minu Los Angeles. Suur ja sõge”, mille kirjastiili ma väga nautisin (ja kadestasin, kui palju vingeid ja eripalgelisi sõpru autoril on). Rachel Ann Culleni “Jooks elu eest” oli ääretult inspireeriv, mida kõike võib inimene saavutada, lisaks pani mõtlema oma trennitegemisele (blogipostitus SIIN). Urmas Otti kirjeldav raamat jäi minu jaoks üheülbaliseks ja liialt üldistavaks, mul oli raske aru saada sellest suure staari fenomenist, millest teosest palju-palju juttu oli. Vaatan, et sel aastal Valget sarja ei mahtunudki lugemusse, seda viga peab kindlasti uuel aastal parandama!

Luule ja luulesarnased teosed:

Siia mahtusid nii mõned päris luulekogud, kui ka teosed, kus oluline oli tekstiga ruumi jätmine, pikemalt lausetele mõtlemine ja hoopis pildid. Nt Aisato “Elupildid” läksid mulle väga hinge, samuti jutustus Arvo Pärdist “Kahe heli vahel” (täpsemalt SIIN). Tutvusin toimunud sündmuste mõjul ka teosega “kes kardab sveta grigorjevat?”, mis ärritas aga pani ka teose autoriga samastumist tundma, oli väga huvitav lugemine eestivenelastest (selle teose all tekkis Lugemise väljakutse Facebooki grupis ka terav diskussioon, mis läks päris poliitiliseks, järgmine kord olen selliste teoste tutvustamisega veidi ettevaatlikum). Sel aastal hakkasin üldse hindama kauneid illustratsioone raamatutes, ka lugejale mõtlemis- ja hingamisruumi andmist.

Põnevikud:

Põnevikke sai sel aastal oluliselt vähem loetud, kui aasta tagasi (selle arvelt kasvas kindlasti muu ilukirjanduse osakaal). Siiski leidus ka siin teoseid, mis mulle väga-väga meeldisid, nt “Preili Smilla lumetaju”, “Huntide hellus” ja “Koduloom”. Eriolukord tekitas tahtmise lugeda midagi ulmest, kus olulisel kohal on pandeemia. Sellel teemal leidsin ma Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia “Tõbi”, mis oli nii põnev õudusulme, et raske oli raamatuid käest panna. Ka avastasin aasta lõpus taanlase Adler-Olseni sarja “Osakond Q” (mille esimene teos on “Naine puuris”), mille järgmine osa juba ootab mul lugemist, kuna sarja esimene oli tõeliselt hea!

Tõsisem ilukirjandus:

Tõsist ilukirjandust (mis ei ole põnevikud) sai sel aastal oluliselt rohkem, kui eelmisel. Siin hulgas on nii-nii palju tõsiselt head kirjandust, et eraldi välja tuua tahaks vähemalt pooli. Näiteks Pratchetti “Rahvas” oli midagi täitsa teistsugust, ajalugu nii, nagu see võinuks olla, Bradbury “451 Fahrenheiti” peaks igale lugemissõbrale kohustuslik olema, lisaks motiveeris see mu abikaasat rohkem lugema. Oksaneni “Koertepark” ärritas ja puudutas, Gaimani “Ameerika jumalad” vedas mind läbi pika teekonna, et siis jõuda huvitavale tõdemusele, klassika “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” oli ebameeldivalt ja šokeerivalt hea, sama kehtib ka “Minu õde, sarimõrvari” kohta, Wähä “Testament” pani mõtlema nii perekonnasuhete kui pa paljude muude teemade peale (kindlasti üks lemmikutest sellel aastal ilmunud kirjandusest!). Avastasin ka Mehis Heinsaare “Unustuse tappev kasvamise” kaudu, millised kummalised lookesed! Vot siin grupis oli erakordselt palju head lugemist! Küll aga ei meeldinud mulle üllatuslikult Virginia Woolfi “Mrs Dalloway”, ma ei saanud kuidagi sellele tunneldamisele karakterite vahel pihta.

Kergem ilukirjandus:

Ka siin grupis leidus palju väga head lugemist ja suuri avastusi. Aasta alguses olin täiesti lummatud Koidu Ferreira “Domineeriva värvi” sarjast, see tekitas sarnase tunde, nagu kunagi omal ajal “Videviku” saaga, tunne, mida olin pikalt otsinud. Lisaks avastasin, et mulle väga meeldivad 20. sajandi alguse Eesti naisautorite kirjutatud elulised teosed, kus tuleb esile selle ajastu naise lõhestatus – ühelt poolt tahaks karjääri teha ja olla sõltumatu, teisest küljest aga tahaks vastata ka ühiskonna ootustele ja iga hinna eest abielluda ja koduperenaise rolli täita. Näiteks olid sellised teosed Valve Saretoki “Väike süda”, Salme Kõivu “Reet Tammiku” ja Leida Tigane “Palun seda härrat…”. Viimast neist lugesin kõige esimesena, see viis mind nende teisteni ja ma olen selle üle väga õnnelik. Õnnepalu “Paradiis” oli suurepärane rahustav teos, mille lugemine mõjus meditatsioonina. Lisaks tutvusin siin soome klassiku Aleksis Kivi “Seitsme vennaga”, mis oli vahva lugemiselamus, samuti avastasin enda jaoks lõpuks “Harry Potteri” – omal ajal algklassides tundus see liiga populaarne (olin selle koha pealt päris põikpäine), hiljem tundus veider lasteraamatut lugeda. Aasta viimased raamatud olid Potterite illustreeritud versioonid ning paistab, et uue illustreeritud raamatu ilmumist ma ära oodata ei kannata, peab järgmised osad tavakujul kätte võtma! Mul on hea meel, et need teosed olen endale koju investeeringuna ostnud.

Kõik aasta raamatud:

Minu Goodreadsi lemmikutesse lisandusid sel aastal:

1. Hannu Lauerma “Usk, lootus ja ohtlik bluff”
2. Neil Gaiman “Ameerika jumalad”
3. Paul Kalanithi “Kui hingusest saab õhk”
4. Stef Penney “Huntide hellus”
5. Guillermo del Toro, Chuck Hogan “Tõve” triloogia
6. Tõnu õnnepalu “Paradiis”
7. Grigori Služitel “Saveli päevad”
8. Belinda Luscombe “Abielusoofia”
9. Lisa Genova “Siiski veel Alice”
10. Philippa Perry “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”
11. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”
12. Koidu Ferreira “Domineeriva värvi” saaga
13. Terry Pratchett “Rahvas”
14. Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest”
15. Jussi Adler-Olssen “Naine puuris”
16. Nina Wähä “Testament”

Igal juhul oli väga vinge lugemisaasta! Hindan väga Facebookis Lugemise väljakutse gruppi, kust saab rohkem ideid, mida lugeda, kui terve elu jooksul jõuaks. Samuti tekkisid mõned mõnusad diskussioonid. Lisaks on väljakutsed ise (sel aastal suur väljakutse ja saatusesepp) avardanud mu lugemust tohutult.

Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest”

Varrak 2019, 352 lk, tõlkinud Evelin Banhard

Ma ei oleks arvanud, et see teos mulle nii palju meeldima hakkab. Mõtlesin, et hakkan lugema jooksmisest (mis oleks mulle juba iseenesestki meeldinud), ent tegelikult sain ma hoopis rohkem lugeda autori lapsepõlvest, milliseid fundamentaalseid kasvatusvigu tema vanemad tegid, kuidas mõjutas see tema lapsepõlve ja teismeiga ning kuidas ta sellest järk-järgult välja ronis. Teos puudutas väga mitmeid vaimse tervise teemasid, alates autori ema bipolaarset häirest (peamiselt selle depressiivset poolt), kuidas tunneb end üks väike empaatiline tüdruk, kes saab aru, et tema emaga pole kõik korras, kuni selleni, kuidas ta ise noorena endasse, oma kehasse ja oma võimetesse seetõttu suhtub.

Mulle meeldis, et see teos oli nii mitmeski mõttes teistsugune nendest, mida ma olen varem lugenud. Peamine erinevus seisnes selles, et siin ei lähe asjad paremaks lineaarselt. Kui muidu tahetakse nii ilukirjanduses kui muidu näidata, et inimene teeb ühe muutuse ning tema elu muutub sellest nagu võluväel paremaks, kunagi ei esine ka mingeid tagasilööke, siis see raamat julgeb erineda. Cullen on avameelne oma tagasilöökide ja vigade osas, kusjuures need tagasilöögid “paksu/tahtejõuetu/õnnetu Racheli poole” avaldusid tihtipeale ka ootamatutel hetkedel, nt siis, kui tal oli justkui kõik olemas, mida ühiskond arvab, et inimene õnnelik olemiseks vajab või ka siis, kui ta õppis parasjagu personaaltreeneriks.

Suhestusin autoriga väga, mis ajendas mind omakorda seda postitust tegema, jagama raamatuarvustuse kõrval ka osa oma loost. Ma ei ole küll kunagi olnud reaalselt ülekaaluline või paks laps nagu Rachel, mis sest, et liiga suure osa oma noorusajast olen ma end selleks pidanud. Ka praegu on mul raske vaadata jõusaali peeglist oma reisi ning veenda end, et need on sellised, nagu nad on, lihastest, mitte rasvast. Kõige rohkem tõi oma isikliku eluga paralleele Racheli lugu sellest, kuidas keegi, eriti tema ise, ei arvanud, et tal võiks üldse mingitki sportlikku potentsiaale olla. Minust ei arvanud keegi samuti selles valdkonnas midagi, keegi ei oodanud minust midagi, mistõttu ka ma ise ei pingutanud kasvõi selleks, et lihtsalt tervislik olla. Juba algklassidest paigutati mind kehalises kasvatuses “kehvikute” sekka, keda isegi ei üritatud panna tegema miinimumist rohkem, kellele ei pidanud keegi vajalikuks õpetada korrektseid tehnikaid jms.

Samas on mul hea meel Racheliga suhestuda ka positiivsemas mõttes – nagu temagi, avastasin ka mina spordi enda jaoks varases täiskasvanueas. Minu puhul praktiliselt kohe, kui lõppesid kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid. Ma hakkasin ise jalutamas, vaikselt ka jooksmas käima, 12. klassis taasavastasin oma suure armastuse – tantsu. Minu jaoks tipphetk oli aasta tagasi, kui ma jooksin esimest korda jooksuüritusel, Tartu Maratonil, 10 km, kusjuures vaid mõned aastad varem käis mulle üle jõu koolis 2 km järjest joosta. Selle ühe kogemuse tõttu sain ma paremini aru, miks autor pidas nii vajalikuks just võistlustel jooksmas käimist.. seda tunnet on raske muul viisil saavutada!

Tõele au andes, siis kuigi läbinuna oli tuju hea ja endorfiinid laes, siis nende möödumisel tekkis tugev külmatunne, samuti iiveldasin/oksendasin ma pea terve õhtu. Ju sai kehale seda kõike natuke palju, ent kogemus ja eneseületus olid kõike seda väärt. Raamat tuletas seda kogemust eredalt meelde ning kuigi selleaastane Tartu Maraton jäi laiskuse tõttu ära, siis tekkis tugev motivatsioon ja tahtmine vähemasti 10 km järgmisel aastal uuesti teha! Igal juhul sisendas see raamat tunnet, et kõik on tehtav, usu vaid endasse ja teosta!

Vaatasin, et Goodreadsis on mitmed inimesed sellest teost teisel arvamusel. Peamine lahknevus minu omast on see, et autorit peetakse enesekeskseks, vaat et nartsissistlikuks, samuti peetakse liialt pikalt jutustust lapsepõlve kohta. Mina nii ei arva, näiteks jutustus lapsepõlve kohta oli minu jaoks igati vajalik ja huvitav. Kui oma eelmise raamatu, “Doktor Živagoga” läks mul pea 2 nädalat, siis selle teose lugesin läbi kõigest pooleteise päevaga, tekitasin selle jaoks endale eraldi lugemisaega.

Minul läks see teos igatahes lemmikute nimekirja! Tõeline motivatsioonilaks!

PS: Tänud Sõdurilehe, kes Facebookis minu postitust ajateenistuse ajal suhte hoidmisest jagas (ma ise jagasin neile seda juba kirjutamise ajal). Mul on hea meel, et see jõudis seeläbi õige sihtgrupini ning samuti tegid rõõmsaks korraks hüppeliselt tõusnud blogi vaatamiste arv. Aksel luges Facebookis ka kommentaare (mina ei suutnud), kus nii toetati meie mõtteid, kui ka sain esimest korda Lumehelbekeseks tituleeritud, mis pigem pani muigama. Igaljuhul lahe kogemus, see blogi on varsti aastakese olemas olnud ning on juba leidnud ka laiemat kajastust (näiteks linkis keegi oma blogis hulga kirjandusblogisid, ka minu oma mahtus sinna sisse!).

Olen vahepeal siin blogis vaikseks jäänud, aga seda põhjusega – tegelesin vahepeal usinasti lugemise väljakutse 2020 lõpuspurdiga ning eile õhtul sai loetud viimane raamat väljakutsesse (Oksaneni “Koertepark”). Minul ise on alati hullult põnev vaadata, mida teised vastavate teemade alla on lugenud, seega otsustasin ka enda täieliku nimekirja siin avaldada.

Mida annab minule väljakutse järgi lugemine? Eelkõige motivatsiooni oma mugavustsoonist kaugemale vaadata, lugemaks teistsuguseid žanreid, sarju ja autoreid. Kahtlustan, et kui ma mugavustsoonis kogu aeg oleks, siis ma loeksin liialt palju meelelahtuseks – uudiskirjandust, naistekaid, kergemaid teoseid. Kuigi meelelahutus on üks tore lugemise põhjustest, jääksin niimoodi ilma selle paljudest teistest funktsioonidest, teistsugustest kogemustest, maailma avardamisest. Lisaks paneb teemadesse teoste otsimine rohkem oma lugemisvarale mõtlema, otsima välja pärleid, mis teema alla mahuks. Muidugi on tore ka see, et teemade tõttu on grupis aktiivselt osalevate inimeste lugemisvalik mingis osas kattuv, see annab võimaluse võrrelda erinevate inimeste väga erinevaid arvamusi.

Väljakutse tõttu jõudsin paljude teosteni, milleni muidu jõudnud ei oleks, ent mis mulle (üllatuslikult) väga meeldisid. Näiteks olen viimaste kuude jooksul avastanud (teema: raamat sarjast “Eesti romaanivara”), et mulle meeldivad 1930date Eesti naiskirjanike teosed. Nendes tuleb esile just naise muutuv roll ühiskonnas – ühelt poolt on elutähtis küsimus õige mehe leidmine, teisalt aga saavad naised juba ka karjääri teha ning ka seda hakatakse väärtustama. Lisaks jõudsin sel moel õudusulmeni, mis üllatas mind väga sellega, kui väga ma seda nautisin. Samuti oli suureks naudinguks “Preili Smilla lumetaju” lugemine, milleni sattusin päris juhuslikult, otsides teemasse sobivat teost. Ka meeldis mulle väga teos “Eesti rahva elulood. 1. köide”, mis avas minu jaoks Eesti 20. sajandi ajalugu, niiet mulle see lõpuks põnevaks muutus.

Eelmine aasta lõpetasin väljakutse kuskil augustis, aga seekord lugesin eriolukorra ajal väga palju väljakutsevälist, mistõttu lõpetasin seekord hiljem. 53 teemat on täiesti mugavalt tehtav, kui ma oleks raatsinud venitada detsembrini, siis oleks saanud veel rohkem väljakutsevälist vahepeale mahutada. Praeguse seisuga on sel aastal kokku loetud 83 teost, eks näis, kas/mis hetkel saab 100 täis 🙂

Kui aprillis-mais oli aega ja energiat lugeda rohkem kui küll, siis juuni oli väga sündmusterohke ja väsitav – opist taastumine, kaks eksamit, uue töökohaga seotud asjaajamised, kolimiseks ettevalmistumine ja Tallinna kolimine ise. Juulis olen aga erakordselt hõivatud olnud, töötades abiarstina kõige vingemas osakonnas üldse, kus iga päev õpin nii palju uut, mis aga tähendab, et pärast tööd vaimset energiat peaaegu ei ole ja õhtud mööduvad sarju vaadates (ja nädalavahetused ringi kolades). Suur oli siis minu üllatus, kui Goodreads ühel hetkel ütles, et “aasta eesmärk” sai juba saavutatud.

Nendesse kuudesse on mahtunud üsna erinevat kirjandust. Näiteks pettusin ma soomlaste elustiili kirjeldavas raamatus “Sisu. Soome südikuse kunst”. Kui samalaadsed rootslaste “Lagom” ja taanlaste “Hygge” meeldisid mulle väga, siis “Sisu” oli minu jaoks liiga eneseabiõpikulik, mulle tundus, et raamat tahab kuidagi väga veenda ja mingeid mõtteid peale suruda, rootslaste ja taanlaste oma pakkus paremat sissevaadet. Näiteks on Soomes mitmeid eripäraseid traditsioone ja pühasid, mida selles teoses üldse ei puudutatud, ent mis oleks olnud väga huvitavad ja silmaringi avardavad. Juunis oli aga saatusesepa väljakutses vaja lugeda lasteraamat, minu valitud “Lewis Carrolli lugemine keelatud” oli kerge, vahva, aga mitte erilist muljet jättev. Samuti oli kergeks lugemiseks hea klassik “Väikesed naised”, alguses mõtlesin, et loen kohe järjed ka otsa, aga kuna raamatute list, mida tahaks väga lugeda, aina pikeneb, siis jätan selle ehk tulevikku, ta meeldis mulle küll, ent mitte nii väga.

Raamat, mida ma tõesti väga soovitan ja mida minu meelest võiksid absoluutselt kõik lugeda, on Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”. See teos lummas, liigutas, raputas, pani mõtlema, suurendas tahet loodusesse minna, pani imetlema kaunist sõnaseadmist. See muutis täielikult minu mõtlemist mägedest (nt toob autor välja, et inimestel on mägedes oma “mugavustsoon” – peategelase emal nt 1000 m juures, temal endal 2000 ja isal 3000 kandis – kus neil on kõige parem olla). See teos oli lihtsalt nii ilus, esines küll palju kirjeldusi, ent igav ei hakanud korrakski. Lisaks meeldis mulle, kuidas see teos mu emotsioonidele mõjus – rahustas, pani aega maha võtma, olema siin ja praegu.

Kui muidu on mulle kooliajast ajalugu võõraks, kaugeks, igavaks jäänud, siis ma avastasin nurga, mille kaudu on mul huvitav sellega tutvuda – inimeste isiklikud lood. Neid on Eesti Kirjandusmuuseumi (khm, ainus, kes mulle kunagi gümnasistide teadustööde konkursil eriauhinna andis) teoses “Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood, 1. köide” hulgim. Mulle meeldis see, et elulood olid jaotatud rühmadesse – oma ploki on saanud nt sõjaeelses Eesti Vabariigis elanud, välismaale põgenenud, Siberisse saadetud jm. Selline jaotus tegi raamatu lihtsasti järgitavaks. Teose lugemine ei olnud lihtne, aga oli tõega väärt seda. Läbi sain ta täpselt jaanipäeval mehe vanemate maal, mis minu jaoks oli omamoodi sümboolne.

Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt” oli huvitav, teistsugune vaade inimkonnale. Selles, ühes oma varasemas teoses, on Dostojevski loonud antikangelase, kes vastandub “ülevale ja hiilgavale”, tulles lagedale oma nägemusega sellest, miks ükski inimene ei saa lõpuni mõistuslik ja moraalne olla. Inimese tahe vastandub mõistusele vahel just sellepärast, et näidata, et inimene saab teha teistsuguseid otsuseid – et on olemas vaba tahe. Huvitavaid mõtteid oli seal mitmeid, ent enim jäi mind kummitama järgmine tsitaat, mis selgitab minu jaoks nii väga seda, mis USA poliitikas toimumas on:

“Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentlemen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus.”

Agatha Christiet peaks ma ikka rohkem kätte võtma. Vanemates, klassikalistes krimkades (nagu nt minu loetud “Roger Ackroydi mõrvamine”) on oma paeluv võlu – tollel hetkel ehk ei lähegi teos nii ludinalt, ent tagasi vaadates saad aru, miks iga detail vajalik oli. Võib-olla on see teose järgne mõtisklemine suurim nauding selliste teoste lugemise juures.

Kui sa juba nii kaugele jõudsid, siis tea, et seda postitust inspireeris/sponsoreeris/ võimaldas koroona. Kunagi varem ei oleks mind nohuga haiguslehele saadetud. Meie maailm paistab olevat pöördumatult muutunud. Alles napilt enne eriolukorda tatistasin ma profuusselt tervelt kaks nädalat sõja- ja katastroofimeditsiinis ja keegi ei öelnud midagi. Ja mulle tõesti meeldib tööd teha, eriti oma armsas keemiaravis.

Seega siia lõppu raamat, mida ma konkurentsitult olen ajaliselt kõige kauem (juulis, aga võib-olla ka üldse) lugenud, kusjuures lõppu veel ei paista:

Belinda Luscombe “Abielusoofia. Koos püsimise kunst ja teadus”Postimees Kirjastus 2020, 280 lk, tõlkinud Susan Luitsalu

Värskelt ilmunud raamat kõige olulisemast suhtest üldse, abielust, ent tegelikult ka kahe inimese pühendunud suhtest, mis ei ole ametlikult allkirjastatud. Teos pakub laia ülevaadet abielust, kuidas see kõige paremini toimida saaks, välja on toodud ka see, miks inimesed tänapäevalgi abielluvad ning sagedasemad põhjused, miks lahutatakse (ning kuidas seda vältida). Lisaks on käsitletud ka seda, kuidas abielu aja jooksul muutunud on, kuidas erinevad erinevate põlvkondade ootused abielule (pole vist uudis, et tänapäeval nõutakse sellelt oluliselt rohkem kui aastakümneid tagasi, mil lihtsalt seltsilisest piisas).

Tutvustatud on paljude teadusuuringute tulemusi, lõpus on seetõttu tervelt 30 lehekülge viiteid. Teadusliku ja tõenduspõhisuse kõrval ei jäta autor toomata ka näiteid enda ja teiste abieluinimeste reaalsetest eludest, samuti on teost vürtsitatud killukese huumoriga.

Kõige selle juures leidsin mina väga-väga paljut, mida noore abielunaisena (varsti saab 2 aastat pulmadest) kõrvale panna, abikaasaga arutada, uuesti lugeda. Pärast umbes 40 lehekülge raamatukogu teose lugemist tekkis mul väljakannatamatu vajadus see raamat endale päriseks osta, sest hästi palju tekkis kohti, mida tahtsin markeerida, hüüumärki kõrvale joonistada või lihtsalt oluliseks märkida. Kõige seetõttu lugesin ma neid esimesi lehti kolm korda üle – raamatukogu teost lugedes, ise markeerides, ja siis veel olulisemaid kohti abikaasaga üle lugedes (ja neid olulisi kohti oli palju!).

Ma olen erinevatest kohtadest suhteliselt palju lugenud paarissuhetest. Kui Lundy Bancrofti “Miks ta seda teeb?” on selgelt parim vägivaldsete suhete koha pealt, siis minu jaoks tõusis see teos parimaks tervetest ja positiivsetest suhetest rääkivatest teostest. Teos katab ära mitmed üliolulised teemad suhetes nagu tülitsemine, rahaasjad ja seks – teemad, millest kohati on väga ebamugav rääkida ning mis tekitavad palju emotsioone. Teos annab mitmeid näiteid, kuidas keerukatest olukordadest koos tiimina välja tulla (nagu nt klassikalised “mina-” mitte “sina-laused” tülitsemise ajal, kuidas mitte kaitsesse minna, kui teine sind kritiseerib, kuidas koos parimate lahendusteni jõuda jpm).

Kõige rohkem avaldaski mulle muljet tülitsemise peatükk, kuna paratamatult tekib abielus konflikte ning nendest on ülioluline õigesti, teist arvestades, välja tulla. Meeldis ka see, et autor ei loonud lugejale mingeid illusioone abielust, Nagu ütles ka filmi “Südamering” režissöör Margit Lillak “Kõigepealt on vajalik purustada ilusioonid, alles siis võib edasi minna.” Teos just rõhutas, et on normaalne, et abikaasa vahepeal närvidele käib, ent miks on siiski oluline vahepeal rasketest aegadest lihtsalt läbi rühkida, lootes ja eeldades, et pärast on kergem (muidugi ei kehti see vägivaldsete abielude puhul).

Mõned väga paljudest tsitaatidest, mis mulle meeldisid:

“Aeg, mil oleks vaja kingitustega vunki lisama hakata, saabubki ju millalgi viieteistkümnenda pulma-aastapäeva kandis, kui paarisrakendina liikumise uudne võlu on juba ammuilma kadunud.”

“Täiskasvanueluga kaasnevast enesestmõistetavast nähtusest on saanud tänapäeval rohkem nagu elustiili valik.”

– seda tunnetan ma ise väga tugevalt, kuna abiellusin vaevalt enne 21 aastaseks saamist. Väga-väga vähesed minuvanused on seda teed praegu läinud, tunnen, et see eristab meid mingil määral teistest (ent ei tee meid paremaks/halvemaks! see lihtsalt on).

“Kui aus olla, siis polegi hullu, et me ei saa oma kaasasid ümber kasvatada. Tegelikult ju ei tahakski.”

“Ilma närvidele käiva harjumuspärasuseta on võimatu luua perekonda.”

Igatahes mulle väga-väga-väga meeldis ning hakkan seda teost kõigile noortele püsisuhtes olijatele soovitama, sest mulle tundub, et see käsitleb neid olulisi teemasi väga õige suhtumisega, millest paljudel noortel (ent miks mitte ka vanematel, oma väärtuste ja harjumuste üle vaatamiseks) kasu võiks olla.

Pildist – Akslil oli mulle oma abielusõrmust täitsa raske loovutada, ka ise tundsin end selleta alasti, aga kunsti nimel tuli veidikeseks ajaks ära kannatada! Tõesti olen õnnelik, et mul on imeline abikaasa, kellega koos elumere lainetel nii heas kui halvas seigelda

Rutger Bregman “Utoopia realistidele. Kuidas luua paremat maailma”
Tammerraamat 2019, 294 lk, tõlkinud Jüri Kolk

See teos sattus mu lugemislisti puhtalt seetõttu, et õde oli sellest vaimustuses, eriti kindlaks muutus see siis, kui ka isa oli selle ära lugenud ja nad omavahel selle üle arutlesid.

Hollandi ajaloolane Bregman argumenteerib oma raamatus jõuliselt, miks meile on vaja uut utoopiat, uut eesmärki ning tema nägemust sellest, milline ja miks võiks see olla. Nagu kaanel näha, siis on tema üheks peamiseks ideeks baassissetulek, mida peaks antama kõigile, tema nägemuses võiks see asendada pea kogu sotsiaalabi.

Olin alguses skeptiline, ent pean tõdema, et Bregman suutis mind (vähemalt enamikes) oma ideedes veenda. Väga huvitav oli lugeda tema arutelukäike ning viiteid reaalsetele selleteemalistele uuringutele, samuti oli põnev saada teadmisi sarnaste ideede ajaloolisest käekäigust (näiteks kuidas USA oleks äärepealt võtnud vastu baassissetuleku 1940datel, ent napilt jäi see tegemata, päris veider on mõelda, kui teistsugune oleks maailm praegu, kui asjad oleks teisiti läinud). Mulle väga meeldivad huvitavad mõttekäigud ning need on selle teose puhul kindlasti oluliseks plussiks.

Arvan, et oleksin ise suhtunud nendesse (kohati radikaalsetesse) mõtetesse suurema umbusuga, kui ma paar aastat tagasi töötades poleks näinud reaalselt vaeste inimeste igapäevaelu – kuidas osteti kõige odavam auto (samas kallim, mida endale lubada suudeti) ning kuidas siis oli suur jama, sest ülevaatusest läbi saamiseks oleks pidanud paar tuhat remondi eest maksma… Seetõttu olen nõus, et vaesuse lahendus on raha, mitte kõiksugused abiprogrammid, kuna vaesus muudab vaatevälja lihtsalt niivõrd kitsaks. Raske on näha üldpilti, kui pead keskenduma ellujäämisele siin ja praegu (teoses viidati ka Orwelli “Pariisi ja Londoni heidikutele”, kus samuti saab rohkem sellest mõtteviisist aimu, soovitan seda ka!).

Väljatoomist väärivaid mõtteid on selles teoses ohtralt, nagu näiteks see, miks me oleme kaotanud sideme minevikuga – see erineb praegusest lihtsalt niivõrd olulisel määral! Kui aastal 1800 ja 1500 polnud väga suuremat vahe, siis on minul suuri raskusi oma vanemate lapse- ja tudengitepõlve ettekujutamisega (mis oli Nõukogude Liidu ajal). Või siis see, et suurimat rahulolematust eluga ei põhjusta mitte see, et milline on meie endi elatustase, vaid rikaste ja vaeste lõhe (mis aina-aina kasvab), Bregman argumenteeris hästi, miks see ka rikkaid huvitama peaks, miks nad peaksid selle vastu midagi ette võtma.

Tõlge oli väga hea ja ladus AGA häbi-häbi kirjastusele selle kaanepildi eest! See on ilmselgelt läbimõeldud ja detailne (juba mustri tõttu, mida valguse peegeldudes näha on), aga kuidas sai sisse jääda selline viga otse kaane keskel – “15-päevane töönädal”. Ma algul mõtlesin, et ohh on mingi huvitav kontseptsioon, nädal tehakse kuupikkuseks näiteks?? Aga ei, teosest selgus, et ikkagi on mõeldud palju loogilisemat terminit, “15-tunnine töönädal”… Ei leidnud ka infot, et see viga kuskil välja toodud oleks. Kui nüüd norima hakata, siis mustvalgetest skeemidest oli kohati keeruline aru saada (mistõttu nendesse väga ei süüvinud), värvilisena oleksid nad minu meelest palju paremad olnud. Väga-väga tore et selline projekt on võetud ja see teos eesti keelde tõlgitud, lihtsalt kaanepilt jäi häirima.

Tõsiselt soovitan lugeda, oli väga-väga huvitav ja kasulik aja veetmine. Kindlasti võiks see mõtteid anda Eesti vasakpoolsetele /kusjuures teoses oli vasakpoolsete suunal palju kriitikat, mida mina pean ka Eesti omade puhul õigustatuks, parempoolsusest on saanud norm, kuna nad on sellega kõvasti vaeva näinud, vasakpoolsed on näidanud palju seda, mille vastu nad on, ent mitte seda, mille poolt nad on).

Viimased laused teosest, mis mind ohkama panid: “Pidage meeles: neid, kes seisid orjuse kaotamise eest, naiste valimisõiguse eest ja samasooliste abielu eest, nimetati kunagi samuti hullumeelseteks. Kuni ajalugu tõestas, et neil on õigus.” Meie oleme ikka veel selle viimase punkti juures kinni ja asjad ei liigu üldse progresseerumise suunas, pigem vastupidi…

No nii, sellesse kuusse mahtus üks väga suur üllatus. Nimelt lugesin ma Lisa Genova teost “Siiski veel Alice” ning kohe pärast raamatu sulgemist kirjutasin emotsiooni pealt sellest suhteliselt pikalt Lugemise väljakutse Facebooki gruppi. Minu suureks hämmastuseks sai see väga palju tähelepanu ning järgmisel päeval oli mu postkastis kiri, kus paluti luba see laiemalt avaldada. Natuke hiljem toon välja oma originaalteksti (ja lingi toimetatud versioonile) ning toon välja oma tähelepanekud. Etteruttavalt võib öelda, et selle kogemuse tõttu tekkis minus suur huvi toimetamise vastu ning tahe oma tekste juba algselt paremini koostada ja sõnastust parandada.

Veel enne aga toon välja oma aprillikuu kolm lemmikut, millegi poolest eriti silma jäänud teost (lisaks “Ikka veel Alice’ile”). Ei teagi, milles asi on, ent minu Goodreadsi lemmikute raamatute hulk on viimasel ajal kiirelt täiendust saanud (kas standardid on alla läinud või olen juhtunud lugema lihtsalt rohkem väärt kirjandust või olen ma ise muutunud vastuvõtlikumaks vms). Kokku selles kuus loetud 14 teost.

1. Tõnu Õnnepalu “Paradiis”

Juba üle kümne aasta tagasi avaldatud raamat, milleni ma jõudsin läbi podcasti Armastusest, kus mõlemad saatejuhid (Elina Naan ja Veiko Tubin) tõid selle välja kui oma lemmikraamatu. Podcasti kuulates olen tihti tundnud, et need inimesed küsivad oma saatekülalistelt just neid “õigeid” küsimusi, selliseid, mida mina tahaks ka küsida. Seetõttu tundus see õige valik lugemiseks. Ma ei pidanud pettuma! Praegusel pingeterohkel ajal pakkus see teos võimalust minna kaasa ilusate kirjelduste ja mõtisklustega, hingata veidi sügavamalt sisse ja välja.

Kõlama jäi näiteks mõte, et me arvame, et tehnoloogiaga teeme asju endale kergemaks, samas paneme endale tegelikult sellega kohustusi juurde (raamatus toodud näite puhul – kui majas vett ei olnud, piisas talvel nädalas korra saunas käimisest, vee toomisega tekkis endal justkui sundus end iga päev pesta). See pani mõtlema, et mida rohkem on meil asju, seda vähem on meil asju – me ei mäletagi kõike, mida endale kahmanud oleme, tihtilugu on kergem minna poodi uut ostma kui vana üles otsida. Eks see suurendas minus motivatsiooni kuu lõpus ka enda kapid korda teha, oma elu lihtsamaks muuta.

See teos oli lihtsalt nii mõnusalt lihtne lugeda, lõõgastus oli vaat et samaväärne mediteerimisega.

2. Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatuni viis mind loosi võit paar kuud tagasi. Sündmuspaigaks tänapäevane Moskva läbi kassi silmade. Kass ise oli mõtlemise ja oma ajendite poolest minu jaoks siiski pool-kass-pool-inimene. Värvika elukäigu jooksul satub ta elama kõiksugustesse huvitavatesse kohtadesse (nt ka hiirepüüdjana Tretjakovi galeriisse või peaaegu saades suure kassikarja juhiks), samal ajal inimesi ja teisi jälgides ja elu üle mõtiskledes. Lugemine põhjustas mitmeid kordi naeruturtsatusi, lõpu poole läks siiski süngemaks ning poetasin ka mõne pisara. Üldjoontes siiski imeline tujutõstja!

Raamat läks järgmisena minu emale lugemiseks, kes (erinevalt minust Moskvas käinuna) ütles, et talle tuli teoste kirjeldustega oma Moskvas käik ja selle õhkkond vägagi meelde, et autor on sellega vägagi täppi pannud. Samuti leidis ta, et küll ma ikka seiklen nii erinevates maailmades, lugedes erinevaid raamatuid. Olen sellega täiesti päri, see teebki lugemise minu jaoks eriti toredaks, võimalus kogeda sündmusi, millesse ise kunagi ei satuks, kohtuda värvikate inimestega ja reisida kõikvõimalikes (nii reaalsetes kui ka kujuteldavates) paikades.

3. Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad”

Kui Heliose kirjastus seda oma Facebooki lehel äsja ilmununa tutvustas, tellisin selle esimesel võimalusel raamatukokku (erialasest huvist), ent veidi aega tuli oodata. Paistab olevat päris oluline teos arstliku mõtlemise ja selle puhul tehtavate vigade kohta, raamatust saab aimu ka sellest, mida arstid ise patsiendina oma raviarstis otsivad ja mis puhul seda vahetavad.

Päris üllatav oli tegelikult see, kui väga saab patsient oma ravi õigete küsimustega mõjutada ning tegelikult oleks hea oma arstilt enne igasugust invasiivset uuringut küsida, milleks seda vaja on, mida sealt loodetakse leida. Kindlasti tahan tulevikus ise olla selline arst, kes tahab ja jaksab patsiendile selliseid olulisi nüansse selgitada, et koos jõuda parimate valikuteni. Arstitudengitele võiks ta minu meelest kohustuslik olla!

Isiklikult arvan, et kuigi teos on suunitletud nii arstidele kui patsientidele, jääb ta kohati patsientide jaoks liiga tehniliseks, sellest teosest läbi närimiseks peaks ikka endal suur huvi meditsiini vastu olema. Võta aga näpust, minu enda noorem õde (kelle õpingud on meditsiinivaldkonnast kaugel) soovis seda endale lugemiseks, jään huviga ootama, kas ta selle lõpuni loeb ja mida tema sellest arvab.

---

Lisa Genova “Ikka veel Alice” originaal versus toimetatud

Nii, ja nüüd on minu algse teksti kord, mis lugemise gruppi postitatud sai:

#saatusesepp: eelmisest kirjanikust noorema naise kirjutatud teos
Lisa Genova “Siiski veel Alice”
Kunst 2016, 296 lk, tõlkinud Marge Paal

Taas üks raamat, mis lisandub minu lemmikraamatute listi. Ja seda mitte seetõttu, et seda olnuks nauditav lugeda – vastupidi, selle teosega astusin vastu oma suurimale hirmule, mida raamat edasi, seda kõhedusttekitavamaks kõik muutus. See teos liigutas küll sügavalt hingepõhjani.

Sisust: Alice on 50 aastane oma elu tippaastates naine, kellel on seljataga muljetavaldav karjäär psühholingvistikas, armastav pere (3 täiskasvanud last), töö, mis talle meeletult rõõmu pakub ja abikaasa, kellega suhted küll veidi jahtunud on, ent keda ta siiski väga armastab. Ent järk-järgult hakkab Alice’i elu koost lagunema – alguses unustab ta pealtnäha tähtsusetuid pisiasju, juba natuke hiljem aga unustab minna lennukile, et sõita konverentsile, mille jaoks ta on päev otsa oma ettekandega tegelenud. Alice saab varajase Alzheimeri diagnoosi ning katsub sellega parimal võimalikul viisil toime tulla, kaotades jupphaaval tükikesi endast..

See kõik oli nii-nii reaalne, jahmatavalt kergesti suutsin end peategelase olukorda kujutleda ning sellest tundest oli raske vahepeal argitoimetusi tehes väljagi tulla. Elasin nii kaasa kõikidele väikestele võitudele ja suurtele kaotustele, elasin armastusse nii sisse. Usun, et sellel raamatul on suur potentsiaal muuta oluliselt inimeste suhtumist sellesse tõppe, toetada nii patsiente kui ka nende lähedasi, aidates aru saada, mida sellised inimesed reaalselt tahavad ja vajavad, et nende elukvaliteet oleks natukenegi parem.. Näiteks oli huvitav, et kui dementsushäirega patsient enam romaane lugeda ei suutnud, oli näitekirjandus heaks asendusaineks, kui ka seda enam ei suutnud, siis näidendid ise, hiljem lühikesed videoklipid, mis polnud omavahel väga seotud, et ühest aru saada, ei pidanud teist mäletama. Ja kuidas päris lõpus oli asendamatuks mentaalseks stiimuliks lapselapse lõhn…

Mitu korda tuli pisar silma, mitu korda pidin raamatu korra käest panema, et hinge tõmmata. Kui muidu teen lugemisse vahepeal väikseid “Telefonipause” siis seda teost lugedes unustasin (iroonia) aja sootuks. Teost lugedes ei mõelnudki, aga lõpus tänusõnu lugedes sain aru, kui palju eeltööd oli autor teinud (Alzheimeri patsientide ja arstide ja lähedastega, uurides näitlemise tagamaid, uurides reaalse psühholoogiateadlase tööd Harvardis jpm) ja eks seetõttu saigi kõik nii väga mõjuda, kõik tundus metsikult realistlik.

Hirmutav oli minu jaoks avastada, kui palju sarnanevad omavahel migreenihoog (eriti just aurad) ja Alzheimer. Näiteks suutmatus(/tõsised raskused) orienteerudes paigas, mis muidu on täiesti tuttav, raskused sõnade meeldetuletamisega ja nende välja ütlemisega, hirm selle kõige juures.. Tõesti ei oodanud sellist mõttekäiku.

Mõte, millele ma taaskord kinnitust sain – ei tohi rõõmsaid hetki ja elu nautimist (reisimist, puhkamist, lugemist, kallitega olemist) lükata kuhugi tulevikku, sest see tulevik ei pruugi iial pärale jõuda või pole me tol hetkel enam suutelised kõiki neid asju tegema, millest varem unistasime.. Armastada siin ja praegu!

Selle raamatu lugemiseks peab vist olema õige aeg ja meeleolu, et seda kõike vastu võtta ja läbi seedida, seega ei julge ma kellelegi seda otse küll soovitada. Aga minule jättis kustumatu mulje.

---

Toimetatud tekst asub siin (mõtlesin ka siia kopeerida aga muidu läheks postitus liiga pikaks). Minu mõtted selle kohta (eelinfoks: mulle väga meeldib toimetatud versioon, need punktid on suuremalt jaolt enesenalüüs, kuidas ise kaunimalt kirjutada):

1. Minu lauseid (ja lõike!) on üksteisest rohkem eraldatud. Tajun ise ka (ja seda on ka Aksel mulle korduvalt öelnud), et mu laused on liiga pikad, tihtipeale oleks parem oma mõte sõnastada erinevateks lauseteks, mitte eraldada suuri plokke komadega ja sulgudega (nagu ma praegugi teen, raske on harjumusest vabaneda!).
2. Lausete alguses ei ole hea kasutada sidesõnu. Tean seda reeglit ammusest peale (ja maadlesin sellega gümnaasiumikirjanditeski), ent juba eelmise punkti tõttu on seda kohati raske teostada. Tundub vägivaldne enda mõtteid eraldada, eriti kui reaalselt need kõik on omavahel tihedalt seotud. Mis sest, eraldamise teel tekst arusaadavamaks muutub.
3. Samuti logiseb mul vahepeal lauses sõnade järjekord. Näide: algselt “ei tohi rõõmsaid hetki ja elu nautimist (reisimist, puhkamist, lugemist, kallitega olemist) lükata kuhugi tulevikku” fraasist sai pärast toimetaja üle käimist “rõõmsaid hetki ja elu nautimist (reisimist, puhkamist, lugemist, kallite inimestega koosolemist) ei tohi lükata kuhugi tulevikku” – tundub küll väike asi, ent teeb lause kohe loetavamaks.
4. Intiimsemas keskkonnas (nagu lugemise grupp seda on, mis sest, et juba pea 6000 tuhande liikmega) kasutasin ma familiaarsemaid fraase, nt “metsikult realistlik” ning tõin ka oma paraleeli migreenihoo ja Alzheimeri vahel. Viimane osa lõigati välja, millest saan väga hästi aru, sest see oleks ehk reklaamteksti jaoks liiga isiklik olnud, samuti oli minu tekst liiga pikk sellise formaadi jaoks nagunii.
5. Veel üks, veidi teistsugune erinevus: kui mina ise olin ettevaatlik teost teistele soovitama, siis reklaamist oli sõna “ettevaatlikkus” välja jäetud. Samas olen ma meeldivalt üllatunud, et minu leebem fraas “Selle raamatu lugemiseks peab vist olema õige aeg ja meeleolu, et seda kõike vastu võtta ja läbi seedida.” sisse jäeti.

Ma poleks uneski osanud ette näha, et minu nime võib postimees.ee pealkirjas näha, sain väga vinge kogemuse osaliseks! Tänu sellele kõigele tekkis minus täitsa suur huvi keele toimetamise vastu (keele enda vastu on huvi juba varasemast, lingvistikaolümpiaadide ajast). Kui keegi oskab mulle mingit kursust soovitada, mis poleks ülemäära mahukas, aga annaks sellegipoolest mingid selleteemalised oskused/tööriistad/kohad, kust abi otsida, siis andke teada, oleksin selle eest väga tänulik! (Eriti sobiks nt mõni TÜ aine, mida annaks vabaainena võitta.)

Kui Sa siia lõppu jõudsid, siis suur kummardus ja aitäh!

Kui ma vaatasin oma kasvavat karantiini ajal loetud raamatute hunnikut (olles end enne põhjalikult raamatukogus varustanud!), siis tekkis mõte, et loetut võiks teistegagi jagada, eriti kuna praegu avastavad lugemise mitmed inimesed, kel varem selle jaoks aega pole olnud.

Miks ma ise olen saanud eriti palju lugeda:

1. Olen karantiinis täitsa üksi, arvestan sellega, et mees tuleb koju alles mai lõpus, kui ajateenistus läbi saab.
2. Karantiini esimesel nädalal suutsin ma 3. korda murda oma rangluu (mis, nagu välja tuli, polnud vahepeal täies mahus paranenud), mis teeb võimatuks praeguses olukorras kuhugi abiõena appi minna (mida ma nii väga tahaks, eriti kuhugi Saaremaale, kus abi väga vaja on), samuti on piiratud kodused tegevused, ei saa autoga sõita jms.
3. E-õpe ülikoolis on veel välja arendamisel, mistõttu pole seal ka palju teha.

Vot, aga raamatutest ka. Karantiini ajal olen lugenud siiani 11 teost, mis kokku annavad 3713 lk. Eriti avastasin enda jaoks paksud raamatud, mis annavad võimaluse autori loodud maailma mõnusalt sisse minna, kui enne pelgasin neid veidi, siis praegu vaatan pigem, et kas alla 300 lk teost ongi mõtet lugeda, olen kriitilisemaks muutunud. Pildil on teosed toodud lugemise järjekorras, katsun neist samas järjekorras ka ülevaate anda.

Alex Michaelidese “Vaikiv patsient” oli päris hea, ootamatu lõpuga nagu psühholoogilised krimiromaanid ikka, aga minu jaoks liiga üleshaibitud (ka minu õde nt oli sellest vaimustuses). Põnev küll, aga teose populaarsuse tõttu ootasin sellest enamat.

Hyeonseo Lee “Seitsme nimega tüdruk” ei olnud minu esimene Põhja-Koreast rääkiv teos, mistõttu olid mingid eelteadmised mul varasemast olemas. Küll aga oli autori perspektiiv unikaalne selles mõttes, et erinevalt paljudest elas tema Põhja-Koreas lausa mitmes asulas, mistõttu sai ta neid omavahel võrrelda. Samuti põgenes ta riigist sisuliselt lausa kaks korda – esimene kord ise (tal võttis Lõuna-Koreasse jõudmine aastaid) ning siis ka ema ja venda aidates, minnes selleks täiesti piiri äärde. Väga-väga soovitan!

Koreast liikusin edasi Aafrikasse, Nigeeriasse. Chimamanda Ngozi Adichie teose “Pool kollast päikest” abil sain teada, et paar aastat eksisteeris selline riik nagu Biafra (sealsest olukorrast tuleb muideks ka fraas “Aafrikas lapsed nälgivad”). Teos avas mulle Aafrikat ja olen selle eest väga tänulik, see on samuti selline teos, mida julgen kõigile soovitada.

Nigeeriast “reisisin” II maailmasõja aegsesse Poola, Alaine Polczi teosega “Naine rindel”, kus autor rääkis oma suureks kasvamisest II maailmasõja ajal, abiellumisest mehega, kellelt ta armastust ei saanudki (ent see-eest sai gonorröa). Väga palju kirjeldati sõjaõuduseid, millest näiteks vägistamisest on üsna üle libisetud, samas ka muid suhteid erinevate poolte sõduritega. Kripeldama jäi ikka see, et kui autor poleks esimese pommi tõttu oma kodulinnast lahkunud, oleks kõik need õudused tema jaoks olemata jäänud. Nõrganärvilistele ei soovita!

Poolast viis mu tee mind Taani ja Gröönimaale, teoseks Peter Høegi “Preili Smilla lumetaju”, mis avaldati minu sünniaastal. Selline rahulik, ent siiski tugevate sisemiste pingetega, mis järk-järgult aina kasvasid. Teos oli just see, mis mul tollel hetkel vaja oli. Nautisin erinevaid kirjeldusi ja sõnu lume ja jää kohta, ka Gröönimaa põliselanike elu ja mõtteviisi kohta. Huvitav oli ka kirjeldus inimesest, kes ei sobitu enam kumbagi maailma – ei eskimote Gröönimaale, ega ka läänelikku Taani. Samuti väärt lugemine, mida mitmedki kiidavad!

Järgmine teos oli taas taanlase kirjutatud, Anne Cathrine Bomanni “Agathe”, mis sai lugemiseks võetud oma kaanepildi tõttu. No minu jaoks üks kaunemaid üldse! Lühikeses kaunis teoses peitub aga ka mõtlemapanev sisu inimkontaktide olulisusest.

Järgmine tellis oli Stef Penney “Huntide hellus”, ajalooline kriminull. Kui ma alguses pelgasin seda väljakutse teemat, ei osanud ma arvata, et siit tuleb üks mu lemmikteoseid. Sündmuspaigaks 19. sajandi Kanada maapiirkond, kus riiklikku politseid veel ei eksisteeri. Sügaval maakolkas toimub mõrv, mille tõttu mitmed asjassepuutuvad lähevad jälgede järel teele läbi karmi asustamata maa. See oli üks väga hea raamat! Oma inimlikkuse, mitmetahulisuse, õhustiku tõttu.

Nora Ikstena “Neisti õpetus” oli oma kirjeldava keelega rohkem poeesia kui proosa, käsitledes liivi keelt, naiste elusid läbi põlvkondade, kõige rohkem kirjeldatud viimase 3 põlvkonna naiste sündmusi. Traagiline, nukker, samas ka lootusrikas juurte otsimise lugu. Kauni keele ja hea tõlke tõttu väärib lugemist.

No ja siis tuli minu jaoks täiesti käestpandamatu teos: Guillermo del Toro, Chuck Hogani “Tõbi”, mis on esimeseks osaks “Tõve” triloogiale. Praeguse olukorraga kergelt haakuv õudusulme, kus New Yorki lennuväljale maandub lennuk, mis end kohe välja lülitab, terve lennuki peale on vaid 4 ellujääjat. Ja siis hakkab tõbi levima, inimestel on pikka aega raske aru saada, millega tegemist on. Esimese osa neelasin ühekorraga, teises osas nimega “Allakäik” oli vähem uudsust, ta oli rohkem etteaimatav, ent siiski väga-väga hea. Praegu saab raamatukogust postiautomaati tellida ka, kui kodused teosed loetud, siis ei saa muud teha, kui tuleb ka 3. osa läbi lugeda!

Seejärel jõudsin klassika, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti”, juurde, mis seletab minust palju paremini, miks ilukirjandust vaja on. Lühike, ent tabav teos, kuulub minu meelest täiesti põhjendatult kirjandusklassikasse.

Leena Lehtolaineni “Varastatud elu” oli viimane eestikeelne teos, mille sellelt kirjanikult raamatukogust kätte sain. Midagi ei saa parata, mulle meeldib selle kirjaniku stiil – keeleliselt lihtne nagu naistekas, ometi on igas loos sees ka mõrvakomponent. Kergeks lugemiseks minu jaoks asendamatu. Edaspidi peab siis oma soome keelt arendama! Konkreetne teos oli lühilugude kogumik, kus oli sees nii detektiiv Maria Kallio arengulugu kui ka see, mis temast pärast viimast eestikeelset teost edasi sai, lisaks veel mitmed lood Soome maakohtadest. Mõnus!

Lisaks lugemisele olen lähipäevil avastanud piltide sorteerimise ja kustutamise, millega plaanin nüüd veelgi aktiivsemalt edasi tegeleda – kui mitte nüüd, siis kuna veel? Reaalsus on see, et me toodame massiliselt pilte ning reaalselt ei viitsi keegi aastate pärast neid massiivseid, sorteerimata kaustu läbi läbi lapata.

Tervist ja püsige kodus!

Hannu Lauerma “Usk, lootus ja ohtlik bluff. Julgustamisest vaimse terrorini”
K&K Kirjastus 2006, 277 lk

Otsisin ja leidsin, et Lugemise väljakutse grupis pole seda teost varem tutvustatudki. Samuti polnud eestikeelset versiooni (seni) Goodreadsis. Etteruttavalt ütlen, et tegu on kindlasti tähelepanu vääriva teosega.

Isa andis mulle selle teose lugemiseks, kui väljendasin oma huvi kultuste (/sektide) vastu, huvi kindlasti suurendas eelmisel aastal loetud Valge sarja raamat “Ainult koos õega”. Psühhiaater on selles teoses käsitlenud valetamist, petmist ja kuritegusid üsna laia nurga alt (käsitledes nii igapäevast petmist kui ka väga tõsiseid sekte, kus lausa massimõrvu on sooritatud), samas ei teki kordagi ka tunnet, et miski jääks liiga pealiskaudseks. Üllataval kombel leidsin ka mina siit mitmeid tuttavaid näiteid (näiteks on räägitud samast sektist mis eelmisel aastal välja tulnud filmis “Maria paradiis”, mida ma vaatama ei jõudnud, ent huvi on suur), samuti on viiteid Soome ajaloole ja poliitikale.

Ise tundsin, et fakt, et autor on soomlane ja kasutab tekstis Soome näiteid, tõi seda kõike minu jaoks nii palju lähemale, kuna nii paljud näited on toimunud meile nii lähedal. Samas suurendas see ka tundmust, et ajal, mil Eesti Nõukogude Liiduga maadles, tegi Soome ühiskond läbi metsikuid arenguid, mida me nüüd üritame kiiresti korvata, ent samas peavad mingid protsessid ikka meil ka läbi käima, kõiges ei saa me valida lühemat teed.

Kuigi tegemist on tõsise raamatuga, siis minu jaoks tekkis tihti tunne, nagu loeks põnevikku. Kuigi tahaks mingeid mõttekäike rohkem meelde jätta (seetõttu väärib see kindlasti kunagi üle lugemist), siis ka väsinud peaga lugedes oli lihtsalt mõnus ja huvitav. Eriti vahva oli ka see, et viimases peatükis rääkis autor ka sellest, mida annaks haridussüsteemis teisiti teha, et inimesed oskaksid rohkem vahet teha pettusel ja tõel, tunnetel ja teadmistel põhinevatel ütlustel.

Vinge on ka see, et autor oli minu isa doktoritöö oponent (üle 10 a tagasi), küll võis olla äge nii targa inimesega vestelda!

Igatahes üks tähelepanu vääriv pärl, mida oma mõtlemise arendamiseks või ka lihtsalt targa inimese mõtetest osa saamiseks lugeda.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist”

Arvo Pärdi Keskus 2018, 224 lk.
Isa andis mulle selle raamatu koos sõnadega “Ära seda siis liiga kiiresti loe.” Nende sõnadega alustasin lugemist, ja kui alguses pidin end tagasi hoidma, siis ühel hetkel avastasin, et peatungi lehekülgedel, tunnetan. Kõrvale panin oma pisikesest (aga tublist) kõlarist Pärdi loomingut ning katsusin just neid teoseid panna, millest tol hetkel juttu oli, et veelgi paremini tunnetada.

Nautisin nii väga Pärdi arengu kirjeldamist inimesena ja seeläbi ka muusikuna, mind kõnetasid tema otsingud selle kõige puhtama muusika poole. Nagu mu ema ütles, siis samamoodi kui Fred Jüssi oma filmis (samuti imeline!), otsib ka Pärt justnimelt seda vaikust, hetke kahe heli vahel. Kuna mina Pärdi elust varem midagi ei teadnud, siis pakkusid mulle üllatusmomenti nii tema usuline areng kui ka näiteks Nõukogude Liidust väljasaatmine.

Olen väga muusikakauge inimene, aga see teos pani mind klassikalist muusikat väärtustama, sealt nüansse otsima. Sellles kõiges oli midagi nii nii väga puhast, et praegu ei tunne küll, et tahaks oma tavapärase muusika juurde niipea tagasi minna.
Tõeline emotsioonidest puhkamine ja intellekti äratus!

Tekitas ka minus endas üle pika aja väikse loomepuhangu, mida väljendasin kalligraafia näol.
Küll on hea, et selline teos olemas on.