Aldous Huxley “Hea uus ilm”
Eesti Raamat 1989, 190 lk

Kui eelmine aasta lugesin väga suures enamuses väga värsket populaarkirjandust, siis aasta lõpp pani tahtma sel aastal teisiti teha ja lugeda klassikuid: neid, mis ajahambale vastu on pidanud. Hetkel paistab olevat õige suund!

Huxley on loonud maailma, kus kõik inimeste soovid saavad pea koheselt rahuldatud ning selliseid soove, mida rahuldada ei saaks, ei tekigi. Selliselt toimiv ühiskond on saavutatud juba looteeas kunstliku manipuleerimise teel, kus inimesed jaotatakse klassidesse ning vastavalt sellele saavad nad nii füüsilist kui ka psühholoogilist manipulatsiooni terve oma arenemise jooksul. Mõned üksikud aga sellise korraldusega rahul ei ole, mängu tuleb ka kõigest sellest eemal kasvanud mees, kes sütitab mitmeid dialooge, üritades samal ajal ise aru saada, kuidas ta elada tahaks..

Nii palju mõtlemapanevaid tsitaate, mida lugesin/mõtlesin lausa mitu korda üle! Tarbimisest ja elust ja õnnest ja vananemisest ja teadusest ja samas kõik nii osavalt juttu põimitud. No nt üks lühem üsna algusest (mitmed, mis mulle meeldisid, olid ka üle poole lehekülje pikad): “Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid.” See resoneerus väga minu sees pesitseva vaikse tarbimisvastasusega!

Nautisin väga autori manipulatsiooni lugejaga, kus tegelikult lihtsa tekstiga suudeti mind segadusse ajada, kasutades lihtsaid võtteid. Lasin end nendest täielikult kaasa viia ja olin teosest lummatud.

Väga-väga palju on teoses Shakespeari tsitaate, mida on värskel moel sisse toodud, üks peategelastest kasutab neid pidevalt oma tunnete väljendamisel, kui enda sõnadest jääb puudu. Tekitas tahtmise mõnda lühemat Shakespeari lugeda, kuigi kardan, et ei saa ise tema lausetest nii hästi aru, kui Huxley.

Igatahes on see raamat klassik põhjusega, olen õnnelik, et lugemisaasta algas nii tugevalt.

Täna lugesin üle pika aja oma kalli Aksliga koos ja see tegi lugemiselamuse veel-veel paremaks. Kahekesi rahulikult süveneda lugudesse.. Aksli raamatust teen siis, kui see mõlemal loetud, kindlasti eraldi postituse!

Sel astal lugesin kokku 86 raamatut, raamatute peale 27 487 lehekülge. Lugesin väga palju erinevaid žanre ning ka väga erinevatel eesmärkidel, seega järgnevalt toon välja enda selle aasta suurimad üllatused, parimad elamused ja muud teemaplokkide kaupa, kusjuures piltidele panin kõik seda žanri iseloomustavad raamatud, tekstis toon meeldejäävamad/parimad välja.

Erialaselt kasulikud:

Ma loen suhteliselt palju sellist kirjandust, millest ma leian, et võiks kasu olla tulevases arstitöös, esiteks on see põnev ja teiseks kasulik: kaks head ühes! Olen tähele pannud, et ka paljudele teistele lugejatele meeldivad sellised teemad, mistõttu tasub neid lugeda kõigil, kasu on neist igas elu valdkonnas.

Patsientide enda kirjutatud raamatud: Jane Paberiti “#ükskilihaseiliigu” ja Rain Siemeri “Elus” arendasid minus empaatiat patsientide osas, Atul Gawande “Surelikkus” ja Elisabeth Kübler-Rossi “Leinast ja leinamisest” aitasid mõtestada suremisega seotud protsesse ja tundeid. Lundy Bancrofti legendaarne raamat “Miks ta seda teeb” avas lähisuhtevägivalla tagamaid, mistõttu tunnen, et olen tulevikus sellise teemaga kokku puutudes kindlam ja tean veidi rohkem, kuidas ohvrit toetada.

“EKG-see on lihtne” raamat on lihtsalt geniaalne, selle läbitöötamine, koos kooli toetusega (eriti kardioloogiatsüklis) oli väga väga kasulik. Tegelikult julgen pea kõiki selle ploki raamatuid (arstitudengile) soovitada, kui ehk välja arvatud “Seksuaalsus eri religioonides”, mis avardas küll silmaringi, ent kuna ta on konverentsi põhjal kokku pandud, siis erinevad autorid kordasid liiga palju samu näiteid ja mõtteid.

Muudmoodi kasulikud/käsiraamatud:

Ka muus elus tahaks ju kõige parem olla! Robert T. Kiyosaki “Rikas isa, vaene isa” oli väga hea teos investeerimise ja rahaga ümberkäimise mõtteviisist, mida tahan, et abikaasa enne läbi loeks, kui me koos oma raha investeerima hakkame. “Armastuse viis keelt” tuleb kindlasti igale inimesele kasuks, lugesin seda aasta algul, ent ta on terve aasta pidevalt peas tiksunud ning aidanud mitmeid olukordi ja suhteid selle mudeli abil selgemalt näha.

Mina, kes olen terve oma elu olnud ajaloopõlgur, nautisin Yuval Noah Harari teoseid “Inimkonna lühiajalugu” ja “Homo Deus”, mis sest, et nende lugemine oli pingutust nõudev. Samas nad ka minu jaoks kordasid üksteist üsna palju, nii et ega paljust ilma ei jää, kui ka vaid üks lugeda. “Inimkonna lühiajalugu” meeldis mulle rohkem. Hawkingi “Lühikesed vastused suurtele küsimustele” võitsin Lugemise väljakutse grupis (vt allpool) loosiga ja nautisin väga. Kellel soovi, võin välja laenutada!

Milles ma aga siinses osas pettusin oli “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma” mis oli mulle liiga primitiivne ning liiga palju oli enda firma promomist, mis raamatule eriti miskit juurde ei andnud. Samas mõningaid mõtteid ma sellest sain, seega liiga kriitiline ka ei tasu olla.

Reaalsete inimeste traagilised lood/elulood:

Oii, siit grupist tulevad minu selleaastased lemmikud, kõik siinsed, peale “Kuidas minust sai HAPKOMAH”-i kuulvad kindlasti selleaastaste parimate elamuste hulka. Viimatimainitud ei meeldinud mulle seetõttu, et peategelane süüdistas oma probleemides kõiki teisi, endas vigu ei näinud, samas kasulik oli selle lugemine küll ning sain aimdust täiesti teistsugusest Eestist kui see, millega mina igapäevaselt kokku puutun.

“Ainult koos õega“, ehkki veidi keeruliselt jälgitav, oli tõeliselt huvitav lugu ekstreemsest kristlikust kultusest (ettevaatust, palju laste seksuaalset väärkohtlemist!) ja sellest välja rabelemisest. Sarnane lugu oli ka Tara Westoveril raamatus “Educated“, mis rääkis äärmuslikust, haridust alavääristavast perest välja rabelemisest ja harituks saamiseks. Mind võlus Michelle Obama analüüsioskus ja ellusuhtumine. Menu, mis see teos sai, oli igati välja teenitud. Avastasin sel aastal Sinisuka Valge sarja, mis oleks justkui täpselt mulle mõeldes tehtud ning kunagi tahaks kõik teosed sellest sarjast läbi lugeda (neid on üle 50)!

Luule:

Aasta üllatajad tulid siit, luule on minu jaoks varasemalt kauge olnud ja et ma võtaks mõne luulekogu ja lihtsalt loeks… no ei juhtunud. Aga “Augustirebane” ja “Lindudeta kevad” olid nii mõnusad, lühikesed, maalähedased, et midagi sellist loeks veel. Kindlasti muutsid nad minu suhtumist luulesse. Ja Keiti Vilmsi säutsude kogumik (“@keitivilms”) oli samuti mõnus kerge ja samas nii tabavalt geniaalne.

Põnevikud:

Kui aasta varem lugesin puhtalt meelelahutuseks pigem naistekaid, siis see aasta avastasin enda jaoks põnevikud. Lausa nii väga, et veider tundub mõelda, et varem lugesin neid nii harva. Kepleri Joona Linna sari hoidis mind tuhandete lehekülgede kaupa enda küljes just aasta algul. Leena Lehtolaineni kerged krimkad oli suurepärane meelelahutus, mille lugemine justkui lendas. Eesti keeles on neid raamatukogus saada vähe, seega tundub see olevat suurepäraselt hüppelauaks varsti soomekeelset kirjandust lugema hakates (keeleõpingutega alustasin alles nüüd sügisel). Eesti enda kirjaniku Birk Rohelennu “Sa pead suudlema Silvat” oli samuti suurepärane, veidi tõsisem, ent siiski köitev lugemine.

Ilukirjandus/klassikud:

Muust ilukirjandusest pärinevad samuti selle aasta pärlid. Sandersoni “Mistborni” sari alguses küll venis (eriti kuna lugesin inglise keeles), ent hoo sisse saades puges see lugu mulle hinge. Hea näide noorest naissoost kangelasest. Ilma väljakutseta poleks ma jõudnud Norra kirjaniku Herbjørg Wassmo “Seitsmenda kohtumiseni” ning selle kohtumise üle on mul nii hea meel. Atwoodi teosest “The Testaments” räägiti palju, arvamusi oli nii- ja naasuguseid, aga mulle meeldis, kuidas lugu kokku seotud sai. Olen vaadanud “Teenijanna loo” sarja, kus asi laheneb teistpidi, mistõttu need kaks jooksevad mul paralleelselt, ent kuna see loodud maailmas on nii palju potentsiaali, siis ruumi on mõlemale edasisele käsitlusele.

“Serafima ja Bogdan” sai mul ka viimaks loetud ning ka see oli oma kära väärt. “Virvarebane” oli küll lühike, ent nii nüansirohke, et mõtlemist jagus sellest pikemaks: lihtsate sõnadega on loodud midagi palju suuremat. “Lendas üle käopesa” jäi mul aasta viimaseks raamatuks ning kuigi lugemise ajal see erilisi emotsioone ei tekitanud, siis pärast lugemist jäin ikka väga pikaks loetu üle mõtisklema, eri tahke on lihtsalt nii palju, täiesti geniaalne raamat.

Kergem ilukirjandus:

Kogu aeg ei jaksa ka tõsiseid teoseid lugeda, vahepeal on hea pead tuulutada. Selle jaoks olid sellised teosed väga mõnusad. “Le Rhino” ,”Väike Prantsuse külalismaja” ja “Koos kootud jõulud” (minu selleaastane ainuke jõuluraamat) meeldisid mulle oma õhustiku ja inimestevahelise sooja suhtluse poolest, “Migreenimaffias” oli Maia Sepp toonud edukalt ilukirjandusse migreeni (mille küüsis ka ise vaevlen, ent ka teistel võiks seda olla huvitav lugeda, et saada aru, mida üks nähtamatu kroonilise haiguse küüsis vaevlev inimene mõtleb, tunneb ja teeb). Marjane Satrapi “Persepolis” oli lihtne oma vormilt (graafiline romaan), ent sisult karm – ühe mõtleva, iseseisva neiu suureks sirgumine muutuste keerises olevas Iraanis.

Lehed, mis mind väga abistavad lugemisel, ilma milleta oleks keeruline põnevaid teoseid leida ja oma lugemisel silma peal hoida:

• Facebookis grupp nimega Lugemise väljakutse – grupp inimesi, kes jagab oma lugemiselamusi. Taustal käib lugemise väljakutse (selles osalemine ei ole kohustuslik) – aasta alguses antakse 53 teemat (mis on hääletuse tulemusel valitud) ning eesmärk on aasta jooksul iga teema alla üks raamat lugeda.
  • Näiteks mõned 2019. aasta teemad olid sellised:
    • “Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid” (mina lugesin siia alla “Augustirebase” – raamat, milleni ma ilma väljakutseta jõudnud poleks ja no nii hea leid!)
    • “Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019”.
  • Lisaks on veel mitmeid miniväljakutseid 12 teemaga, mind paelub see aasta täiesti uus saatusesepa väljakutse, huvitav on väha, kuhu see välja viib. Jaanuari teema on vaba valik, samas sellest sõltub kogu edasine väljakutse..
  • Üheski väljakutses osalemine ei ole kohustuslik, mina liitusin nt grupiga 2017 keskel, kus enamasti lugesin teiste postitusi, kirjutasin ise mõnest raamatust, 2018 alustasin väljakutsega, kuid jätsin pooleli ning 2019 oli esimene aasta, kus väljakutse ära tegin. Ülimalt hea grupp, kust saada ideid, mida järgmiseks lugeda, minu lugemislauda on see igatahes korralikult avardanud ja ma olen jõudnud paljude-paljude teosteni, mida muidu poleks avastanud. Boonuseks mõnus ja sõbralik grupiõhkkond.
• Goodreadsi lehekülg – hea lihtne viis hoida oma lugemisel silma peal ning vaadata ka, mida sõbrad loevad. See lehekülg on pea asendamatu selle postituse tegemisel, kõik väiksed raamatupildid on võetud sealt. Ka saab kirjutada raamatule arvustuse/kommentaari, mida näevad ka võõrad, kes sellest teosest huvitatud on. Vähemasti üht minu tehtud kommentaari on laikinud teose autor ise, seega hea koht avaldada kiitust/laitust nii, et ka autor sellest kasu saab.

Ja kõik 2019 loetud teosed kokku:

Oli väga meeleolukas lugemisaasta! Eks näis, mis sellest blogist siin saama hakkab, ent seda postitust siin oli väga tore kirjutada ning aastat sel viisil analüüsida, mis annab motivatsiooni siia edaspidigi panustada.