Kätte on jõudnud taas see aeg aastas, kus on aeg teha lugemisaasta kokkuvõtet, eriti kuna see on mul traditsiooniks saanud.
2021. aasta kokkuvõte on leitav SIIT,
2020. aasta kokkuvõte on SIIN
2019. aasta kokkuvõte SIIT.

Sel aastal lugesin läbi 67 raamatut (sihiks oli 60), raamatute peale oli 19732 lehekülge (aasta varem sai loetud 97 teost ja üle 28 tuhande lk). Keskmine lehekülgede arv raamatu kohta 296 lk, lühim teos 112 lk (“Hiirtest ja inimestest”), pikim 574 (Anna Gavalda “Koos, see on kõik”).

See lugemisaasta erines nii mõneski mõttes eelmistest.
1) Sain võimaluse olla kirjastuse Argo superlugeja, mistõttu blogipostitustes kajastus arvukalt selle kirjastuse populaarteaduslikke raamatuid
2) Raseduse tõttu lisandus lugemisse ohtralt selleteemalisi raamatuid, nendest sai tehtud ka eraldi blogipostitus SIIN
3) Sel aastal ei osalenud ma Lugemise väljakutses vastava grupi Facebookis, üleüldiselt postitasin sinna varasemast palju vähem (juba seetõttu, et ei arvanud, et laiemat üldsust beebiraamatud nii väga huvitaksid, seetõttu saidki need eraldi postitusena).

Hakakem aga pihta, siin ta on – minu lugemisaasta teemade kaupa! Teemade järjestust üritasin hoida sarnasena, nagu eelmistelgi, ent kuna lugemisvara oli niivõrd teistsugune, siis oli seda joont üpris keeruline hoida, nt otseselt erialaselt kasulikke teoseid ma sel aastal Goodreadsi ei pannudki, kuigi nt motiveeriva intervjueerimise kohta lugesin küll.

---

Muudmoodi kasulikud raamatud – populaarteadus, eneseabi jm (v.a Argo raamatud ja beebindus)

Argo ja beebinduse raamatud täitsid suuresti ära selle aja, mis muidu oleks kulunud erialaselt kasulikeks raamatuteks. Samas kui ma sellele osale tagasi vaatan, siis kuuluvad siia hulka teosed, mis mind vägagi mõjutasid, eriti esimesed kaks – “Antidieet” ja “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand” mida lugesin aasta algul, veel Pärnus elades. Esimene muutis mu suhtumist söömisesse ja dieedikultuuri, kirjutasin sellest ka SIIN ja teine pani mind ikka väga tõsiselt endasse vaatama. Mõlemad on mind raseduse ajal väga olulisel määral toetanud.

Absoluutselt fantastilised olid ka eestlaste endi kirjutatud Tuul Sepa “Evolutsioonibioloogi päevik” ja Jaan Aru “Loovusest ja logelemisest”. Veel meeldis mulle väga “Nomaadimaa”, mis pani mind teisiti vaatama USA ühiskonnale ja kaubikutes elamisele, kirjutasin sellest SIIN. Samuti jättis mulle kustumatu mulje “Nähtamatud naised”, mida lugesin aasta lõpus. See teos pani mind väga tõsiselt mõtlema sellele, kuidas ühiskonnas vaadatakse meest kui “normi” ja naist kui “kõrvalekallet” ning kui tugevalt see meid kõiki, aga eriti naisi, mõjutab. Kui ma saaks lisada ühe teose gümnaasiumi kohustusliku lugemise hulka, siis see oleks see.

“Kurnatusest” ootasin ma nii palju rohkemat, aga tegelikkuses oli seal palju alternatiivmeditsiini täiesti ebateaduslikku müra. Kuna seda teost ei reklaamita kui alternatiivmeditsiini teost, siis kirjutasin sellest SIIA ka blogipostituse, et äkki mõnd inimest hoiab eemale. Igal juhul minu meelest väga ebaaus käitumine kirjastuse poolt.

Aasta lõpus kinkis õde “Dogology” mis oli sünntust oodates täpselt paras mõtete eemale saamiseks – lihtsad mõtteampsud, mõnus huumor.

---

Reaalsete inimeste reaalsed lood

Siia sattus nii mõnigi Minu-sarja raamat, peamiselt lihtsalt raamatukogus kergemat lugemist otsides, aga muidugi “Minu Ukraina” oli väga vajalik ja päevakohane, kui tahtsin rohkem selle riigi kohta sõja valguses teada saada ning kindlasti aitas see mõistmisele kaasa. Heinsaare “Ööpäevik” ja Heelia Sillamaa “Ammuu” avasid mulle telgitaguseid inimeste kohta, keda silmanurgast ikka jälgin. “Topeltelu” oli jälle hoopis teistsugune, väga põnev lugemine, kuidas kaks geimeest Hollywoodis karjääri tegid ning mis takistusi lõi neile see, et nad koos olid, aga samas ka seda, kui palju oli selles ilusat. Kui muidu olen inimeste isiklikes lugudes otsinud pigem raskuseid, siis sel aastal domineerisid helgemad lood.

---

Luule

Seekord siis nii (võrdluseks, eelmisel aastal oli selles kategoorias 3 teost). Ei olnud eriti luuleline aasta. Selle ühe teose, Lauri Räppi “Lihtsate asjade tähtsus” kohta võin öelda, et kuigi tore lugemine, siis meeldib mulle sellist ampsuluulet lugeda rohkem sotsiaalmeediast ampsudena kui raamatu vormis.

---

Põnevikud

Põnevust jagus sellesse aastasse muud moodi 🙂 Huvitav ongi, et vaid mõned aastad tagasi oli see mul domineeriv žanr, nüüd on jäänud vaid mõned üksikud – eskapism on saanud teised vormid kergema ilukirjanduse näol, nagu ka hiljem näha. Samas on Adler-Olsen minu jaoks alati kindel valik, sama sarja viimane raamat jäi mul veel aasta lõpul pooleli.

---

Tõsisem ilukirjandus

Oh, siinsed raamatud on kõik nii head ja väärivad kõik eraldi väljatoomist. Madeline Milleri “Kirke” oli väga haarav sissevaade ja fantaasia Kreeka mütoloogia ainetel, Kinnuneni “Peraküla” ja “Ei öelnud, et kahetseb” mõnusad sissevaated Soome tõsisemasse ilukirjandusse, Tove Janssoni täiskasvanutele mõeldud teosed olid omamoodi lihtsad, aga omamoodi sügavad. “Veneetsia ämmaemandast” saadud emotsioon ja tunnetus on mul siiani meeles, kuigi loetud sai suve algul ning “Pundžabi leskede erootilised lood” ei olnud erootiline, vaid pigem ühiskondlik jutustus, mis tähtsustas naiste kommuuni.

---

Kergem ilukirjandus

Selle aasta suured sündmused ja nendeks valmistumine ehk kolimised, arstiteaduse lõpetamine ja rasedus olid nii väsitavad, et eriti mai-juuni paiku suutsin ainult kergemat kirjandust lugeda. Paljusid teoseid siit ma õieti ei mäletagi või mäletan väga vähe, aga see polegi nende eesmärk. Pigem sain nendest seda puhkust ja mõtete kõrvalejuhtimist, mida tol hetkel nii väga vajasin.

Avastasin enda jaoks Anna Gavalda, kelle kõiki teoseid julgen soovitada (samuti läksid need peale mu emale!). Laste fantaasiaraamat “Skandar ja ükssarvikuvaras” oli mõnus nagu Potterid, aga ometi omanäoline, tõesti mõnus lugemine. Viimasena toon välja Eesti autori Triin Talki “Auhind õigesti elatud elu eest”, mis oli samuti üks suurepärane lugemine ja siinsetest teostest mul vaat et kõige paremini siiani meeles.

---

Kirjastus Argo raamatud:

Sel aastal avanes mul suurepärane võimalus olla kirjastus Argole superlugeja, mis tähendas, et mina sain tasuta raamatuid, ainsaks tingimuseks nendest ka kirjutada. Oli see vast seiklus! Populaarteadus ja enese harimine on mulle alati meeldinud ning nendest teostest sain palju-palju uut, samas olid need kõik ka nii sisutihedad, et nende lugemine võttis korralikult tähelepanu ja ajumahtu, seega osutus ülesanne minu jaoks ausalt öeldes arvatust keerulisemaks. Absoluutselt kõigi nende teoste kohta olen teinud blogipostitused (siit pildilt vastavas järjekorras 1, 2, 3, 4, 5, 6). Lemmikuks siit kujunesid “Kuidas me õpime?” ja “Alternatiivmeditsiin”, viimane oli eriti kasulik erialaselt ning aitas mõista nende inimeste hingeelu, kes otsivad lahendusi tavasüsteemist väljaspool ning kuidas neid paremini aidata.

---

Rasedus/beebiteemalised raamatud

Selle teema kohta tegin alles hiljuti ühe häästi põhjaliku blogipostituse (SIIN), kus on välja toodud ka minu isiklik TOP, aga tegelt andsid absoluutselt kõik need teosed mulle kui esmakordsele rasedale nii nii palju.

Üks raamat, mida ma selles blogipostituses ei kirjeldanud, on Sara Wickmani “In Your Own Time”. Nimelt päris raseduse lõpus taheti mul napilt 2 päeva pärast “tähtaega” sünnitus esile kutsuda, kuna beebi kaal ultraheli järgi oli u 4 kg, mis asetas ta 89. protsentiilile. Lasin algul selle aja panna, ent tegelikult tundsin end ebamugavalt, eriti arvestades kõike seda, mida Aksliga Katrini Rasedusringis kuulnud olime. Selle raamatusoovituse sain ka sealt ja jõulude ajal tegime hulgaliselt uurimustööd, mida esilekutsumine reaalselt annaks ja millised riskid selle protseduuri endaga kaasnevad (arstikabinetis oli sellest vääga vähe juttu).
See teos andis mulle kindlustunde lükata esilekutsumist edasi vähemalt 41+1 peale, kuna varustas mind teadmistega, kuidas on kujunenud praegune olukord, et nii paljud sünnitused kutsutakse esile, mis riskid selle endaga kaasnevad ning mis olukordades tasub arstide nõuandeid kahtluse alla seada. Ttegelikult meile jäeti küll tunne, et valikut ei ole, kuigi on! Suurtest beebidest oli eraldi peatükk, mille lugesin esimesena, aga üldse oli see raamat väga kasulik lugemine.

---

Kõik aasta raamatud koos

Selle aasta lemmikud suvalises järjekorras

1. “Antidieet”
2. “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand”
3. “Nähtamatud naised”
4. “The Birth Partner”
5. Anna Gavalda teosed
6. “Alternatiivmeditsiin”
7. “Kuidas me õpime”
8. “Skandar ja ükssarvikuvaras”

Oli üks erakordselt huvitav aasta, põnevusega ootan juba järgmist!

Tore, et Sa siia jõudsid, aga alusta paranduste postitusega, mille tegin nüüd, 7 kuud hiljem, asub see SIIN 🙂

Sellel aastal toimus üks eriti suur muutus mu elus ja selleks oli rasestumine. Sündmus, mida olime Aksliga ajastanud/oodanud juba pea 8 aastat (nii mitu korda tahtsime seda teha varem aga ratsionaalsus võitis ja praeguseks oleme selle üle väga õnnelikud). Esialgne ärevus, et kas rasedus jääb ikka püsima ja kas beebi on terve (teades arstina kõiki asju, mis võivad valesti minna ja kui sagedased on raseduse katkemised), asendus ühel hetkel ärevusega, et kuidas olla selline lapsevanem nagu ma tahan, kuidas käib igapäevaelu beebiga jne. Siis pöördusin ma raamatute poole.

Juba üsna algul hakkasin ma lugema erinevat selleteemalist kirjandust – nii sünnituse, imetamise kui ka lapse kasvatamise kohta. See blogipostitus siin on küpsenud pea sama kaua kui beebi ise, olen seda täiendanud iga kord, kui mõne selleteemalise teose läbi olen lugenud. Algul oli mul plaan kirjutada iga raamatu kohta mõtteid enne JA pärast lapse sündi, et palju ma mingist raamatust reaalselt kasu olen saanud, ent ühel hetkel sain aru, et minu peas ei ole erinevad teadmised erinevate raamatute järgi vaid ikkagi ühtsema süsteemina, seega ei saa seda niimoodi võtta.

Selleteemalist kirjandust on VÄGA palju ning ega ma mingit sarnast infot parimate teoste kohta otsides eriti ei leidnudki, eriti mis puudutab Eestis kättesaadavaid teoseid. Selles postituses on minu valik, loodetavasti aitavad minu kokkuvõtted/arvamused kedagi, kes on tulevikus samas olukorras. Eraldi on plaanis ka blogipostitus kõige muu kohta, mis mind rasedusperioodil toetas.

Väga subjektiivne TOP teostest, mida ma arvan, et sellel perioodil kindlasti võiks lugeda:

1. Sünnitus: Penny Smith “The Birth Partner” – kui üldse lugeda kogu rasedus/sünnitus/beebi teemal üht raamatut siis selleks oleks see
2. Beebi füüsiline tervis, lapse eest hoolitsemine: James Gaylord, Michelle Hagen “Teie lapse esimene eluaasta võhikutele”
3. Lapse areng: Hetty van de Rijt, PhD; Frans Plooij, PhD; Xaviera Plas-Plooij “Imelised nädalad”
4. Montessori meetod: Simone Davies, Junnifa Uzodike “Montessori beebi”, Simone Davis “Montessori väikelaps”

Aga tegelikult on absoluutselt kõik siin väljatoodud raamatud väärt lugemist! Ina May Gaskini teosed on samuti suuepärased ja koos aitavad eriti kogu protsessi paremini mõista, lisaks on väga hästi Eestis kättesaadaval.

---

Simone Davies, Junnifa Uzodike “Montessori beebi”

Tänapäev 2021, tõlkinud Ruth Maria Roosi-Ott, 288 lk

Montessori meetodiga olin kokku puutunud varemgi, peamiselt läbi sotsiaalmeedia, aga ka ilustatud teose “Maria Montessori: Uue aja õpetaja”, lisaks ka koduõppe-teemaline raamat “Lund tilistada saab lumikellukestega”. Üldiselt väga hea ülevaade ja väga paljut lugedes noogutasin ja nõustusin, mõned asjad jäid veidi segaseks ka (nagu teisedki on kritiseerinud, siis magamise temaatika jäi päris sogaseks). Aga just selles osas, et kuidas luua keskkonda ja oma suhtumist niimoodi, et see lapse arengut toetaks, oli väga tore, lisaks veel see, et lapsele pole vaja palju asju.

Huvitav mõte teosest: “Me soovime passiivseid mänguasju ja aktiivseid lapsi, mitte aktiivseid mänguasju ja passiivseid lapsi.”

Seda raamatut lugedes tundsin, et lõpuks ometi räägib keegi mulle detailselt seda lapsevanemluse-asja lahti, just igapäevatoimingute osas! Kindlasti raamat, mida sirvin/loen veel korduvalt. Rääkisin juba Aksliga ka paljudest nendest mõtetest, mis teoses välja on toodud ja tundub, et Montessori meetod on midagi, mis meie pere väärtustega väga hästi sobitub.

EDIT: Raseduse lõpupoole sirvisin selle raamatu uuesti põhjalikumalt läbi, eriti huvitasid ind nüüd tegevused ja mänguasjad beebi esimestel elukuudel, Montessori meetodiga olin nüüdseks juba põhjalikumalt tutvunud. Enam ei ole ma selle teose suhtes üldse nii kriitiline: ma vähemalt arvan, et olen leidnud magamisviisi, mis meile (vähemalt algul) toimib Moosese hälli näol (ostsin kasutatult). Nüüd oskan seda teost rohkem hinnata.

---

Ina May Gaskin “Loomuliku sünnituse teejuht”

Helios 2017, 352 lk, tõlkinud Kristiina Kõrvas, toimetanud Ingrid Kaoküla, Tiina Vihmar

Olles ise arst, olin kursis sünnituse tehnilise poolega ja kõige sellega, mis võib valesti minna, ning kuidas sellisel juhul toimetatakse. Selle kõige tõttu on hirmud ikka kõrgel ja arusaam sünnitusest kallutatud. See konkreetne raamat avas mulle täiesti teistsuguse perspektiivi – sünnitus kui loomulik protsess, mille jaoks naised n loodud ning kuidas meditsiini liigne sekkumine võib pahatihti tekitada tüsistusi, mida muidu ei tekiks. Lugesin neid sünnituslugusid (mida on teoses ohtrasti) ja hakkasin päriselt sünnitust ootama, mis sest, et mul on selleni veel mitu kuud. Igatahes avas see raamat mulle uue perspektiivi ja pani mind tõsiselt kaaluma erinevate võimaluste (nt eraämmakas, esimest korda elus hakkasin natuke isegi mõtlema kodusünnitusele) peale, kuidas sünnitus võimalikult meeldiv oleks. Igatahes hirme maandas see raamat korralikult.

---

Alice Callahan “The Science of Mom: A Research-Based Guide to Your Baby’s First Year” (2nd edition)

 Johns Hopkins University Press 2021, 424 lk

Selle beebiraamatuni jõudsin puhtalt Aksli kaudu. Nimelt tekkis tal puhkuse ajal aega ja kui mina olin juba mõne beebiraamatu jõudnud läbi lugeda, siis tema uuris seda kõige-kõigemat ja selle ta leidis. Tema luges veebiversioonis selle isegi enne mind läbi!

See on üks ääretult hea ja põhjalik beebiraamat, mis vaatab beebi esimese eluaasta olulisemaid otsuseid teadlase pilgu läbi. Autor ise on doktorikraadiga toitumisteadlane ja tema abikaasa (kellest küll vähe juttu on) lastearst. Lisaks põhjalikulle taustatööle jagab autor ka oma isiklikke kogemusi kahe lapsega ja jõuab tihti järeldustele, et alati teadus ei anna ühest suunist (küll aga on see selge nt vaktsiinide puhul!).

Mulle meeldis eriti peatükk magamise ja SIDSi riskide kohta, tegi asju oluliselt selgemaks ja aitas enda otsuseid formuleerida. Kuna autor on toitumisteadlane, siis oli lausa 3 peatükki pühendatud toitumisele, aga need olid ka väga tugevad. Lisaks kõigele oli see huvitav, üldse mitte kuiv lugemine! Igatahes väga soovitan

---

James Gaylord, Michelle Hagen “Teie lapse esimene eluaasta võhikutele”

Ersen 2011, tõlkinud Kristel Weidebaum

Enne lapse saamist: See ilmselt ei ole raamat, mis esimese valikuna tänapäevaste tulevaste lapsevanemate lugemislauale jõuaks – ikkagi juba üle 10 aasta vana ja mitte ka Eesti autorilt. Mind aga valdas raseduse ajal hirm, et okei ma võin kõik asjad osta ja arstina ka meditsiiniliste olukordadega toime tulla, aga mida ma siis päriselt selle beebiga TEEN kui ta pärale jõuab? Eks siin mängib suurt rolli ka oma tutvusringkonnas esimestena lapsevanemateks saamine ja minu õde on minust kõigest 3 aastat noorem, seega ei ole mul isiklikke kogemusi beebidega. Sellest teosest ootasin praktilisi nõuandeid, kuidas ja mida beebidega teha, millele tähelepanu pöörata, ja seda ma ka sain.

Võhikute jaoks on olulised teemad kuude kaupa lahti kirjutatud. Kuna üks kaasautoritest on ise ka (laste)arst, siis on palju rõhku pööratud ka meditsiinilisele poolele, mille mina isiklikult sain diagonaalis üle lasta, ent teistele on ilmselt kasulik, nt räägib ta vaktsineerimise vajadusest, sellest, mida iga kuu tervisekontrollis tehakse ja jälgitakse (kõigile on kättesaadav ka Lapse tervise jälgimise juhend, mida ma ise ka perearstipraksises aktiivselt kasutanud olen) ning sagedasematest terviseprobleemidest, näiteks saab tulevane lapsevanem teada, mida tähendab käe-jala-suu haigus või 3 päeva palavik. Enamasti on soovitused väga õiged ja asjakohased, küll aga on info vananenud nt lapsele sagedasemate toiduallergeenide tutvustamise osas – see teos suunab vanemaid neid toite esimesel eluaastal vältima, ent varasemalt kirjeldatud “Science of Mom” toob tõenduspõhisele infole toetudes välja hoopis vastupidist.

Üldiselt mõjus see raamat väga toetavalt ja rahustavalt, sisaldades palju vajalikku. Raseduse lõpus mõtlesin pikalt ja tellisin endale (kasutatud) eksemplari, sest tundsin, et tahan seda teost füüsilisel kujul end toetama.

---

Hetty van de Rijt, PhD; Frans Plooij, PhD; Xaviera Plas-Plooij “Imelised nädalad”

Pegasus 2021, 512 lk, tõlkinud Pilleke Laarmann

Sellest raamatust räägiti rasedate joogas veidi ja see pani mind kindlamalt tahtma seda lugeda. Ilmselt üks universaalsemaid, millest peatsed lapsevanemad vast kõige rohkem kuulnud on ja minu meelest põhjusega. Autorid on nimelt võtnud kätte beebiea 10 raskemat etappi, kirjeldanud, mis lapse peas toimub, millega pisike sel ajal maadleb ja toonud ohtralt näiteid, kuidas rasked perioodid lapses avalduvad. Raamat on küll mahukas, ent uure osa sellest moodustavadki konkreetsed näited, mille esmakordsel lugemisel võib kohati üsna diagonaalis silmadega üle lasta. Minu isikliku maitse järgi sai neid näiteid kokku ehk tsut liiga palju, aga võib juhtuda, et hilisemal ülelugemisel (kui laps päriselt siin!) leian neist palju tuge, et “teistel on kaa”.

Minu jaoks tegi raamatu eriti väärtuslikuks just see, et olid välja toodud tegevused, mida konkreetsetel rasketel perioodidel beebiga teha ning ka mänguasjad, mis teda sel ajal köidavad. Peamiselt just nende pärast ostsin raamatu endale ka koju (mingi hetk lugesime paralleelselt – mina raamatukogu teost ja Aksel meie enda oma, see oli lisaboonus), lisaks beebipäeviku “Minu imelised nädalad”, et hoida lapse arengul silma peal.

Mulle mõjus see raamat väga innustavalt: mis sest, et palju oli juttu virilatest beebidest, andis see lootust, et vahepeal on ka helgemad ja rõõmsamad ajad ja et raskused on mööduvad. Kuskil selle raamatu lugemise ajal hakkas lõpuks ometi vaibuma minus paanika, et kuidas ma emana hakkama saan, tekkis mingisugune kindlustunne, et kuidagi ikka saab.

(Lisamärkus: Kui me mõlemad Aksliga seda teost lugesime, oli meie siledakarvalise retriiveri kutsikal omapärane periood, kus ta rohkem vaatles ja söömisest polnud väga huvitatud, lisaks avastas ta enda jaoks haukumise ning oli klammerduvam. Leidsime mehega, et ilmselt on ka kutsikatel oma arenguhüppe perioodid!)

---

Rebecca Dekker “Positiivne sünnituskogemus on võimalik”

Helios 2021, 208 lk, tõlkinud Helin Haga ja Laura Skatškov

See oli teos, mis läks hoopis teise suunda, kui ma oleks algul arvanud. Nimelt ootasin ma siit rohkem sünntuse enda kohta ja teose algus nagu sinna läkski – meditsiiniõenduse doktorant saab ülikoolihaiglas väga kehva sünnituskogemuse osaliseks, ent siis läheb jutt süsteemi vigadele ja jõuab autori enda looni ettevõtjaks. Oli ka huvitav, aga mitte päris see, mida ootasin.

Kui ootustest lahti lasta, siis teos oli erakordselt paeluv ja väga inspireeriv, kuidas üks naine hakkas võitlema enda ja teiste õiguse eest saada tõenduspõhist sünnitusabi ning tegi sellest omale karjääri ja ettevõtte. Ma ei ütleks, et see esmarasedatele just must-read on, aga väga hästi illustreerib see teos üht sõnumit küll:  kui sa ei lähe ise sünnitama teadlikuna, siis tehakse sinu eest palju otsuseid, millega sa ehk hiljem nõus ei ole.

Minul oli autoriga eriti lihtne suhestuda ka – ta oli meditsiiniõenduse doktorant, kes siiralt uskus, et ta ei pea sünnituseks erriti ette valmistuma, kuna usaldas meditsiini. Lisaks olid tal migreenid, mis rasedus(t)e ajal ägenesid – nagu minulgi. Kui mina olen raseduse ajal sünnituse kohta uurinud peamiselt puhtast huvist, siis see teos rõhutas selle töö tähtsust. Lisaks on vahva, et kuigi raamatu ostsin kevadel, siis nüüdseks, talve alguseks, olen juba mitme selle teosega seotud inimesega jõudnud lähemalt tutvuda.

---

Simone Davis “Montessori väikelaps”

Tänapäev 2019, 248 lk, tõlkinud Helen Urbanik

Raseduse algul sai loetud “Montessori beebi” (vt ülevalpool), see raamat räägib siis väikelapsest ja tema kasvatusest Montessori meetodi järgi. Eelmise raamatuga võrreldes on see oluliselt järjekindlam ja lihtsamini järgitav.

Praeguseks olen Montessori meetodiga juba oluliselt rohkem tutvuda jõudnud, käinud Tartus ka mitmel üritusel ja beebile selles stiilis mänguasju varunud/ka nt voodit valides selle kõige peale mõelnud, jaganud seda kõike ka Aksliga ja tõesti, aina enam tundub, et see võiks olla meie tee.

Raamatust – mulle meeldib, kuidas esikohal on rahu ja tasakaal, lapse aitamine just nii palju, kui vaja, lastes olla tal võimalikult iseseisev. Et vanem ei pea olema 24/7 lapse teener või lõbustaja, vaid oluline on luua iseseisvust soodustav keskkond ja olla lapse suhtes tähelepanelik. Väga kaunilt on põimitud Montessori põhimõtted ja konkreetsed juhised, kuidas neid igapäevaelus rakendada. Väga soovitan ka neile, kes neid kasvatuspõhimõtteid 100% ei plaani järgida, mõtteid saavad siit kindlasti teisedki!

---

Maarja Säde “Minu aktiivne beebi”

Helios 2017, 152 lk

Ma pole 100% kindel, kas ma selle teoseni oleks jõudnud, kui mitte raseduse algul poleks mulle silme ette sattunud sooduspakkumist, kus mitu rasedale/väikelapse vanemale suunatud Heliose kirjastuse raamatut poleks pandud komplekti ja müüdud soodushinnaga. Nii tore, et see minuni jõudis, sest kui muidu olen keskenunud muude aspektide kohalt enda harimisele, siis selle teosega sain aimduse laste füsioteraapiast.

Nimelt on autor ise laste füsioerapeut, kes oma pojaga näitab ette olulisemad harjutused, mida teatud etappidel beebiga teha, taustaks on ka tavainimesele piisavalt lihtsas keeles infot lapse arengu kohta ja miks mingeid harjutusi teha, mida mitte teha (nt lapse kõndima surumine, enne kui too selleks valmis on).

Teose puhul meeldis eriti selle läbiv positiivne toon ja lõbusad pildid, samuti et harjutused on jagatud eagruppidesse, mis teeb nende koduse järeletegemise lihtsaks. Olin teosest väga positiivselt üllatunud!

---

Ina May Gaskin “Imetamise teejuht”

Helios 2018, 312 lk, tõlkinud Kristiina Kõrvas

Mulle juba teine Gaskini teos, mille võtsin kätte, kuna nii palju olin kuulnud seda, et naised valmistuvad korralikult snnituseks, aga see saab läbi ja mis edasi? Et tagantjärele mõtlevad paljud, et oleks pidanud rohkem imetamise kohta uurima.

Selles raamatus on justkui kaks osa. Üks osa annab palju praktilisi soovitusi, miks ja kuidas imetada ning kuidas tulla toime võimalike probleemidega, mis sellel teel esineda võivad. Teine osa avab imetamise kultuurilist ja ajaloolist tausta, eelkõige USA kontekstist. Esmakordsele emale pakub ehk kõige rohkem huvi just see esimene osa ning minulegi tegi paljud asjad selgemaks, ent ka teine osa oli põnev.

Arstina meeldis mulle ka lisa sellest, milliseid ravimeid võib imetamiise ajal tarvitada ja milliseid mitte. Olgem ausad, õpingute jooksul sellest ei räägita peaaegu üldse ja seetõttu on arstid vääga ettevaatlikud ravimite väljakirjutamisel. Puutusin ise hiljuti kokku ühe juhtumiga, kus hambaarst keeldus imetavale naisele antibiootikumi välja kirjutamast, kuigi nt amoksitsilliini võib vajaduse puhul sellises olukorras kirjutada küll. Naisel oligi nii tugev valu, et võttis mehest üle jäänud (vales doosis) ravimit, mina perearstipraksises kirjutasin õiges doosis vajaliku ravimi välja. Niiet selles aspektis kindlasti kasulik ka meedikutele.

Väärt lugemine!

---

Penny Smith “The Birth Partner”

Harvard Common Press, 2018, 440 lk

Selle raamatusoovituse sain Katrin Saage Rasedusringist ja tellisin Krisostomuse kaudu endale mõttega, et sünnituse jooksul oleks hea vaadata erinevaid asendite kirjeldusi ja neid siis proovida, küll aga sain siit nii palju rohkemat! (Asendite osa on samuti suurepärane – erinevad asendid koos illustratsioonide ja kirjeldustega, samuti kirjeldused, mis puhul eriti kasulik jms.)

See raamat hõlmab minu jaoks kõike, mida sünnitaja ja tema partner peaksid sünnitusest teadma – alates konkreetsetest, (aga põhjalikest) sünnituse erinevate faaside kirjeldustest kuni esimeste päevade ja nädalateni beebiga, hõlmates mh ka valutustamise meetodeid, komplikatsioonide kirjeldusi ja kuidas hakkama saada ning on ka peatükk imetamise kohta.

Raamat on keeleliselt täiesti sooneutraalne, kasutades termineid “the birthing person” ja “partner”, mitte klassikalisi ema-isa, mis mulle väga meeldis, samuti on kasutusel termin “breast/chest-feeding”. Mulle väga meeldis, kuidas raamat väga võimestab sünnitaja partnerit/uut isa, andes palju-palju nõuandeid, mida tema saab teha, et protsess paremini kulgeks, samuti nõuandeid, kuidas tema iseenda eest hoolitseda saab. Eks palju sellealasest kirjandusest on suunatud sünnitajatele endile, ent see teos tasakaalustab seda maailma.

Mida ma veel enda jaoks sellest teosest sain – “Pain Medications Preference Scale”. Olin valutustamise meetoditele mõelnud varemgi, ent see skaala aitas mul tunnetada enda üldist suhtumist, mis omakorda lihtsustab teistel sel teemal minuga suhtlemist. Lisasin selle ka oma sünnitusplaani.

Igatahes, kuigi selle raamatu lugemise hetkeks olin 37 nädalat rase ja end päris palju toimuvaga kurssi viinud (ja ei ole ise mitte partner vaid sünnitaja), siis sain mina siit palju ut, lisaks kinnistas teadaolevat. Tõesti õnnelik, et see raamat minuni jõudis ja kindlasti survestan (ja laenan enda eksemplari) seda lugema tulevasi sõbrannadest sünnitajaid. See on ka see üks raamat, mis meiega haiglasse kaasa tuleb, eks näis, palju vaadata jõuab 🙂

Kui sa plaanid lugeda ainult 1 raamatu sünnituse kohta, siis see sobib selleks väga hästi.

---

Anna Bõkova “Iseseisev laps ehk kuidas saada laisaks emaks”

Varrak 2019, 280 lk, tõlkinud Peeter Villmann

See teos on vast kõige kergem selle postituse omadest – lühikesed peatükid, palju illustratsioone. Ent pealispinna all peidab end palju rohkemat. Nimelt on selles tuntavalt ühiskonnakriitikat, kuidas lapsi kasvatatakse nii, et vanemad tunneks ise võimalikult vähe ärevust ning kuidas see nende iseseisvust pärsib.

Kuidagi oli see teos minu jaoks väga õigel ajal õiges kohas, pani mind mõtema enda lapsepõlvele ja ka praegustele käitumismustritele, tekitas huvi kaassõltuvuse teema vastu. ani väga valusalt ja ausalt enda sisse vaatama – seda teost lugedes tegin korduvalt märkmeid, nii tsitaate kui ka mõtteid, mis endal kõige sellega seoses pähe tulid, samuti nutsin kõike seda töödeldes nii mõnelgi korral, aga see kõik oli ääretult vabastav.

Raamatu mõtted haakuvad väga ka Montessori põhimõtetega (“Õpeta mind seda ise tegema”). Pani mind juba ette leiutama viise, kuidas minu enda ärevus ei takistaks minu tulevase lapse arengut. Ilmselt paljusid ei pruugi see teos kõnetada, aga mulle oli see õigel ajal õiges kohas.

---

Kokku 11 raamatut, mis minu maailmapilti tugevalt mõjutasid.

Chris Bohjalian “Liivalossitüdrukud”

Argo 2022, 320 lk, tõlkinud Lii Tõnismann

Superlugejana juba õige mitmes teos ja seekord teemaks ajaloost inspireeritud ilukirjandus. Ajalooga on mul suhted nii ja naa eluaeg olnud, alles viimastel aastel olen leidnud enda jaoks häid viise, kuidas teemale läheneda.

Konkreetne teos rääkis teemast, millest mul varem halli aimugi ei olnud, nimelt 1915. aasta türklaste genotsiidist armeenlaste vastu. Teema enda eest saab autor minult selged plusspunktid, sest tuleb välja, et nii massiivsest, nii katastroofilisest sündmusest eriti ei räägita, Türgi on selle maha vaikinud ja seega ka need, kes tänapäeva Türgiga häid sidemeid hoida proovivad. Kiire Vikipeedia-ülevaade ütlleb, et hukkus selles sündmuses 600000-1,5 miljonit inimest ning see vahemik näitab eriti seda, kui mahavaikitud teema on.

Raamatu sisust veidi – noor ameeriklanna Elizabeth läheb koos oma isaga Alepposse, Süüriasse, ühtaegu nii meditsiiniõena haavatud naisi ja lapsi aitama, kui ka vahendama toimuvat Ameerikale. Juhuslikult armub ta seal armeenlasesse ning asi võtab tema jaoks isiklikuma mõõtme, kui ta võtab enda hoole alla ka ühe armeenia naise ja lapse.

Samal ajal toimuvad põiked ka olevikku, kus juhtunut asub uurima Elizabethi lapselaps, Ameerika kirjanik Laura Petrosian. Siinkohal hakkab asi minu jaoks viltu kiskuma. Ilmselgelt on autor Bohjalian toonud selle tegelase välja, toomaks paralleele enda eluga. Oleks siis Laura lugu päriselt see, kuidas Chris ise jõudis selle teemani ja infokildudeni, ent autor ütleb lõpus, et suur enamik teoses on puhas väljamõeldis. Laura elusse on nii palju kõrvalepõikeid, et segasid minu jaoks raamatu põhiosa nautimist. Kusjuures muidu mind mineviku-oleviku vaheldumised ei häiri, siin aga oli üks lugu selgelt tugevam.

Veel häirisid mind liialdused seal, kus neid vaja poleks olnud, kus juba ilma nendeta oleks lugu piisavalt tugev olnud, nagu nt mingid dramaatilised kokkusattumused (tänapäeva kirjanik leiab muidugi Ameerikast ülesse ühe oma põhitegelase lapselapse, surnuks peetud abikaasa satub kindlasti oma meest kohtama täpselt siis, kui see omakorda kohtub üle mitme kuu oma uue armastusega jms).

Lootused raamatu kohta olid mul päris kõrged ja ilmselt seetõttu oli valusam kukkumine. Kindlasti on sellised teosed vajalikud ja on ka sellel teosel need, kes seda hindavad, samuti sain ma ise targemaks, ent minu jaoks jäi kogu supp siiski lahjaks.

Jessica Bruder “Nomaadimaa”

Koolibri 2022, 288 lk, tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa

Praegu me oleme kõik hädas Eesti kõrge inflatsiooni ja küttehindade/eluasemekulude tõusuga, aga ilmselt teavad paljud ka, et USAs on aina süvenemas lõhe vaeste ja rikaste vahel ning inimestel on aina raskem maksta üüri või saada kodulaenu, rääkimata meditsiiniteenuste lubamisest.

See raamat räägib ühest radikaalsemast viisist, kuidas mõned inimesed (eriti vanurid, kellel töökohast ilma jäädes on raske uut leida ning kelle pension ei kata ka hädavajalikke kulutusi) on valinud olukorraga toime tulla – nimelt loobudes korterist kui suurimast kuluallikast ning asudes elama selleks kohandatud sõidukitesse (kaubikud, haagissuvilad jm), tehes hooajalisi töid üle terve riigi, olenemata seotud mingi konkreetse asukohaga.

Mis mind esialgu kõige rohkem hämmastas, oligi see, kui palju valivad sellise eluviisi just eakamad inimesed, vanuses 60+. Seda valikut ei tehta kerge südamega, vaid ikkagi vajaduspõhiselt, andes inimestele tihtipeale viimase võimaluse otsustada ise oma elu üle. Tööränddurite tööle võtmine on firmadele tihti väga kasulik, sest sellised inimesed võtavad vastu igasuguseid töid, neid saab kasutada just siis kui vaja on (Amazonis ntalgab nende hooaeg mõned kuud enne jõule ehk praegu, matkaplatsidel aga on hooaeg suviti), nad ei jää nii kauaks, et nõuda endale inimväärseid töötingimusi.

Niimoodi satuvadki tõsist rasket füüsilist tööd tegema mitte 20dates, vaid 60dates eluaastates inimesed ning tagajärjed ei jää tulemata – kes tõmbab selja ära, paljud saavad kuumarabandusi, ka ei pea vastu eakate liigesed, nt Amazonis skänneri hoidmisest väsivad ära randmed, nii et käsimüügi valuvaigisteid jagatakse töökohal massiliselt.

Üks osa raamatust kirjeldabki raskeid töö- ja elutingimusi, teisalt on aga ka väga olulisel kohal kogukonnatunne, ühised üritused ja kokkusaamised, aga ka kogukonnad veebis. Ühiselt jagatakse nippe, kuidas enda sõiduvahendit maksimaalselt elamiskõlblikuks muuta, samuti häid kohti, kus pikemalt parkida või töötada, aga ka toitu ja muud tarvilikku. Pidevalt on arutluse all ka teema, kas sellised rändurid on “kodutud” (riigiametnike silmis kindlasti) ning nende endi identideedi küsimused, muidugi ka pidevalt kimbutav rahavaegus.

Eriti meeldis mulle teose juures see, et autor ei jäänud pelgalt kõrvaltvaatajaks, vaid hankis ka ise endale matkaauto ning töötas ka peedikorjamisel ja Amazoni laos, kõik selleks, et inimestega paremat kontakti saada. Samas tunnistab ka ise, et kui temaa intervjueeritavad olid valinud sellise eluviisi, arvestades nii elamisega elu lõpuni, siis temal oli kindel plaan siiski tavaellu, oma korterisse naasta ning järjest elas ta oma autos korraga vaid mõned kuud. Isiklik nüanss annab teosele väga palju juurde.

Teos paneb väga mõtlema laiematele ühiskondlikele protsessidele – nii meeletu tarbimine ühiskonnas kui ka seesama eelpool mainitud aina kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel, kus keskklass on hääbumas. Näiteks just Amazoni laos tekib töörännduritel tõsine kognitiivne dissonants – kui nemad ise omavad tõesti vaid hädavajalikke asju, siis leos töötades puutuvad nad lademetes kokku kõiksuguse ebavajaliku kila-kolaga, mis ilmselt kasutust üle kuu aja ei leia, kui sedagi. Mõned intervjueeritavad tunnevad, et võtavad seal töötades vastu räpast raha.

Kokkuvõttes: tegemist on ühe parima näitega uurivast ajakirjandusest – autor läheb süvitsi sisse inimeste lugudesse ja motiividesse, samal ajal jätkub tal tähelepanu ka suuremale pildile ja ühiskondlikele protsessidele. Erakordselt mõtlemapanev. Minu jaoks senini üks selle aasta parimaid lugemisi.

Anders Ericsson, Robert Pool “Tipp: meistriks saamise saladused”

Kirjastus Argo, sari “Elav teadus” 2018, 302 lk, tõlkinud Triin Olvet

Superlugejana võtsin selle teose kätte ajal, mis ma esialgu arvasin, et on selleks halb. Nimelt on residentuuri esimene kuu koos rasedusega olnud päris väsitavad ja minus ei olnud nüüd just kõige rohkem motivatsiooni, et minna kaasa ühiskonna survega, teha asju aina paremini ja paremini. See tundus ausalt öeldes liialt väsitav. Ent tegelikult oli selle lugemine üks suur nauding, mul tekkis hulgaliselt seoseid varasemalt nähtu/kuuldu/loetu/mõeldu vahel, millest kõigest tekkis tahtmine ka kirjutada.

Vaat et kõige tähtsam osa raamatust on teadlik treening, mida autor peab võtmeküsimuseks meistriks saamise teel. Lühidalt kokku võttes on teadlik treening pidev teadlik pingutamine eesmärgi nimel, tehes võimalusel koostööd juhendajatega, saades tagasisidet. Kui levinud on müüt, et 10000 tundi pingutamist viib meistriks saamiseni, siis tegelikult see nii ei ole – lihtsalt need tunnid asjaga tegelemist ei vii meistritasemini, vaja on korduvalt ise harjutamist. Huvitav oli ka näide arstidest, et 30 aastat töötanud arstid ei ole enamasti paremad kui 5 aastat töötanud noored kolleegid. Siin tuleb mängu ka selline mõiste nagu mentaalne esitus – visioon sellest, milline peaks harjutamise tulemus olema. Kui enda tehtu erineb mentaalsest esitusest, saab seda samm-sammult korrigeerida. Raamatus väidetakse, et meistritel on oluliselt paremad mentaalsed esitused kui algajatel, et esitusi lihvitakse treeningu käigus.

Kõige selle juures toob autor välja, et ei lapsed ega ka meistrid ei naudi päevast päeva sama asja tegemist, eriti kui see toimub teadliku treeningu näol, mis tähendab enda pidevat mugavustsoonist välja surumist. Tulles minu esialgse enda enesetunde juurde, siis tekkis mul sügav küsimus, et miks seda kõike siiski tehakse? Miks ei rahuldu inimesed keskpäraseks olemisega, kui see on nii palju kergem? Lõpuks jõudsid autorid ka selle teemani. Toodi välja nii sisemised kui ka välimised motivatsioonitegurid, aga suurima põhjusena toovad autorid välja ikkagi selle, et inimese suurim nauding on õppida ja areneda ja sealjuures tulemuste paranemist näha, samuti motiveerib enda defineerimine mingi eriala kaudu ja teiste tunnustus, samuti inimvõimete piiride nihutamine, kõige-kõigem olemine. Niiet ka minu väsinud aju sai oma motiveerituse küsimustele teosest vastused.

Palju juttu on lastest, kuidas enamik tippe alustavad väga noores eas, et parim võimekus oleks juba 20dates. Noorena on aju paindlikum, autorid tõid näiteid teadusuuringutest, kuidas aju füüsiliselt treeningu käigus muutub, mis erisused võrreldes tavapopulatsiooniga on nt Londoni taksojuhtidel, samuti tuleb välja, et lapsena professionaalse tennisemänguga alustanutel on domineeriva käe luutihedus 20% suurem teise käe omast, see oli päris muljetavaldav fakt. Ta tõi välja ka erinevad meistriks saamise staadiumid lapsepõlvest alates, kuidas vanemad saavad ergutada laste huvisid, kuidas algsest välimisest motivatsioonist ja suunamisest kujuneb lõpuks välja suur sisemine motivatsioon.

See meenutas mulle mõned aastad tagasi kuulatud podcasti, kus külaliseks oli Neil deGrasse Tyson, kes rääkis, kuidas tema vanemad nii teda kui ka tema õvesid suunanud olid, näidates neile erinevaid täiskasvanute töötamiste kohti ja haarates kinni igast laste huvi ilmingust, hankides neile vastavateemalisi raamatuid ja luue muid võimalusi teemaga lähemalt tutvuda. Pani mõtlema, kuidas ka ise üsna pea samasugune toetav lapsevanem olla (mitte küll eesmärgiga, et lapsest saab meister). Kirjeldatud oli ka tuntud Ungari maleperekonda, kus isa võttis väga otsusekindlalt teha oma lastest (kõik 3 olid tütred) malemeistrid, koolitades lapsi kodus ja väga kindlalt lapsi sellele rajale suunates. See tal ka õnnestus, ja nagu autor toob välja, siis selllistes perekondades (nt ka tennisistid Williamsid) jõuavad enamasti kaugemale just nooremad õed-vennad, erinevatel põhjustel.

Samas on selles teoses palju mõtteainet ka täiskasvanutele endile, andes palju lohutust, et loomuliku andega on meisterlikkusel vähe pistmist (sageli jõuavad kaugemale just need, kes algselt pidid rohkem pingutama). Ei pea jääma kinni sellesse, mida keegi kunagi ammu ütles või mis arvamus endal kujunes, et ma pole hea laumises/spordis/matemaatikas. Kõike on võimalik treenida, ka vanemas eas. Väga haakus mul juba gümnaasiumiajal/ülikooli algul loetud Carol Dwecki “Mõtteviisi” raamatuga, kus autor võrdleb kinnistunud ja edenemismõtteviisi, mis edastab sama ideed sellest, kuidas meid hoiavad tagasi mitte reaalne võimekus, vaid see, kuidas me seda ise tajume.

Huvitav oli ka see, kuidas ühes ülikoolis tehti füüsika õpetamist oluliselt efektiivsemaks, lähtudes teadliku treeningu meetodist ning kui palju paranesid selle abil üliõpilaste tulemused. Arutades abikaasaga, kes on bakalaureuseõppes füüsikat õppinud, ütles ta, et temal oli päris mitu väga head ainet, kus praktiseeriti, arutleti, lahendati ülesandeid. Kurbusega pidin tõdema, et arstiõpingutes oli pea kogu õpe struktureeritud vormis loeng-eksam, ka need, mis end seminarideks nimetasid. Loengute ajal oli ka kaasamist päris vähe. Meenuvad vaid mõned suhtlemise ained, kus me reaalselt arutasime ja mängisime olukordi läbi, aga ilmselt olid need õpingutes liiga vara.

Arstidest oli üldse palju juttu, et kuidas sellisel alal (erinevalt nt malest) on raske üles leida neid tippe, kellest eeskuju võtta, et prestiižikad arstid ei pruugi olla objektiivselt parimate tulemustega. Lisaks ka see, et kuigi teadliku treeningu põhimõtete järgi õpib inimene kõige paremini tegutsedes, omandades selle käigus ka teadmisi (alguses on teatud hulk teadmisi küll vajalik). Oma kogemusest võin öelda, et arstiõpe oli väga tteoreetiline ja kuigi ma arvasin, et olen päris tööks valmis, asudes 4. kursuse lõpetades tööle abiarstina (ma olin ju NII palju õppinud! enda meelest teadsin päris palju), siis tegelikult selgus, et omandatud teadmised ei tulnud õigel ajal sugugi meelde ja paljusid asju pidi hakkama nullist õppima tegutsemise käigus.

Kritiseerin siinkohal ka 6. kursuse praktika-aastat, mille mõte on küll hea, ent lähtudes tegutsemise olulisusest õppimisel tundub kogu praktika lükkamine ühte aastasse üpris ebaefektiivne. Eriti arvestades, et juhendajate jaoks on see puhas lisatöö, keegi selle arvelt nendelt muid kohustusi vähemaks ei võta ja juhendajad ei saa ka juhendamist, kuidas juhendada. Ise panin omal ajal tähele, et juhendamise kvaliteet oli väga varieeruv ja üks suur tegur oli ka see, kui läbipõlenud juhendaja ise oli, kas ta viitsis süveneda, kuidas oma praktilisi teadmisi edasi anda või pidi tudeng töö käigus kõike ise mõistatama või jäi ta üldse kõrvaltvaatajaks kogu protsessis. Lisaks tõid autorid välja, et kuigi arstid osalevad pidevalt täienduskoolitustel, on nende efekt erakordselt väike, kui need on tavalises loenguvormis, kus osalejad ei saa oskusi praktiseerida ja tagasidet oma tegevustele.

Igal juhul, minul tekkis raamatuga seoses mõtteid väga-väga palju ja eriti pani see mind mõtlema oma eelnevale 6 aastale, õppides arstiks, kuidas päriselt annaks seda paremini korraldada. Igal juhul soovitan!

Edzard Ernst “Alternatiivmeditsiin. 150 meetodi kriitiline hinnang”

Argo 2021, sari “Elav teadus”, 384 lk, tõlkinud Triin Olvet

Ilusat 1. septembrit kõigile! Üle 18 aasta ei alga mul see päev mitte koolipingis (okei, eelmisel aastal olin sel ajal praktikal, aga siiski tudeng), vaid hoopistükkis residendina. Mõned juba teavad, et otsustasin perearstinduse kasuks, kuigi varasemalt olin pikalt piilunud hoopistükkis onkoloogia (vähiravi) poole. Lühidalt öeldes meeldib mulle peremeditsiini puhul paindlikkus töötamise koha ja kolleegide suhtes, töö-eraelu tasakaal, hästi erinevate (nii demograafiliselt kui ka sümptomite poolest) patsientidega kokku puutumine, töö lastega jpm. Sellest kõigest peaks kunagi eraldi kirjutama.

Oma 6 õpinguaasta jooksul olen ma kokku puutunud märgatava hulga patsientidega – nt abiarstina/praktikandina PERHi keemia- ja kiiritusravi osakondades, Järvamaa Haigla EMOs, perearstikeskuses Tõrvas ning muidugi praktikandina haiglatsüklites Pärnu Haiglas. Mäletan selgelt üht onkoloogilist patsienti, kelle jaoks vähispetsiifilised ravivõimalused olid ammendunud, jäi vaid palliatiivne ehk toetav ravi. Mäletan, kuidas ta küsis minult otse “Aga mida Teie alternatiivmeditsiinist arvate? Kas on midagi, mida mul tasuks proovida?”. Noore ja kogematuna kogelesin talle vastuseks midagi ebamäärast, läksin aga temaga pärast uuesti rääkima ning ütlesin, et tõendeid, et alternatiivmeditsiini vahendid toimiks, on vähe ning osad meetodid võivad tekitada palju kahju. Kuna aga meie arstidena teda terveks teha enam ei suutnud, siis ütlesin, et ta võib kaaluda erinevaid meetodeid, kuid enne nende rakendamist räägiks ta kindlasti oma raviarstiga. See oli üks ekstreemsem näide, ent ka perearstikeskuses on tulnud ette olukordi, kus inimesed küsivad erinevate alternatiivsete viiside kohta ning ma olen jäänud üsna nõutuks.

Need kogemused tekitasid minus tunde, et kindlasti on vaja selle teema kohta lisaks õppida, et suudaksin olla oma vastustes kindlam ja patsientidele adekvaatset infot jagada. Seetõttu olin õnnelik, kui Argo superlugejana õnnestus mul enda valdusesse saada Saksa arsti Edzard Ernsti alternatiivmeditsiini puudutav populaarteaduslik teos. Ernst on alustanud oma arstiteekonda homöopaatia praktiseerijana, seejärel olnud “tavaline” arst, lisaks on ta uurinud erinevaid alternatiivmeditsiini meetodeid aastaid teadlasena. Ta ise väidab, et teos on pigem suunatud laiemale üldsusele, mitte meedikutele, aga mina isiklikult sain sellest raamatust küll väga palju.

Raamatu esimene osa on aga selgelt laiemale üldsusele, arstiõpingute jooksul sai nendest teemadest räägitud küll. Ent samas mõjus värskendava meeldetuletusena ning lisas ka palju uut. Nimelt räägib ta sellest, miks alternatiivsed meetodid ühtesid inimesi tõmbavad, teisi peletavad, kuidas kogutakse tõendeid erinevate sekkumiste kasulikkuse kohta, mis jääb tavameditsiinis patsiendi jaoks puudu niing mis on tõsised eetilised probleemid, millega alternatiivmeditsiin väljastpoolt vaadates silmitsi seisab (nt informeeritud nõusolek, mis tavameditsiinis on A ja O, on seal tihti olematu praktiseerijate endi teadmatuse ja ärihuvide tõttu).

Eraldi teemana on välja toodud ka, kuidas patsiendile nendes teemades nõu anda. Tulles tagasi minu varemräägitud loo juurde vähipatsiendi kohta, siis minu suhtumine langes autori toodud kategooriasse C – avatud meelega suhtumine, mida ta peab liiga vabameelseks. Autor leiab, et alternatiivmeetoditest rääkimisel peaks arst tunginema rangemalt tõenditele ning rohkem välja tooma nendega kaasnevaid ohte, eriti seda, mis puudutab tõenduspõhiste raviviiside kõrvalejätmist alternatiivmeetodite kasuks. Tihtipeale pole aga praktiseerivatel arstidel piisavalt teadmisi, et pädevalt infot edastada.

Teine osa sukeldub aga juba konkreetsetele meetoditele – nagu pealkiri ütleb, siis on neid kokku lausa 150. Sellise hulga teemade käsitlemise jaoks on autor valinud erakordselt konkreetse, ehk isegi napisõnalise stiili. Nimelt annab ta üksikute punktidega ülevaate meetodi olemusest, taustast, teooriast, mille abil praktiseerijad oma tegevust põhjendavad, olemasolevatest tõenditest/uuringutest ja nende tulemustest, meetodi kulukusest ja võimalikest kõrvaltoimetest.

Kokku on võetud see eriti lihtsalt – kategooriates usutavus, tõhusus, ohutus, maksumus, kasu-riski suhe annab autor meetodile hinnangud: kas positiivne 🙂, neutraalne/kaheldav 😐 või negatiivne ☹️. Viimane teeb eriti lihtsaks kiirel sirvimisel loetu meenutamise ning vajadusel saab selle abil patsiendile kiiresti nõu anda. Lugedes tekkis mul endal peas väike mäng, kus eelnevate kirjutatu põhjal katsusin ennustada, mis saavad olema autori konkreetsed hinnangud. Tihtipeale läks täppi ka!

Olles Saksamaalt pärit, on autor ilmselgelt keskendunud meetoditele, mis on sealpool (ja ka USAs) Euroopas rohkem levinud, näiteks oli palju juttu homöopaatiast (millega autor on ise oma tausta tõttu selgelt väga kursis), suur teema on ka Hiina meditsiin, mida ma ise ei ole siinmail niiväga tähele pannud. Muideks – raamatust tuli välja põhjus, miks Hiina meditsiin läänemaailmas viimaste aastate jooksul populaarsust on kogunud. Mitte seetõttu, et see oleks nii hea ja kasulik, vaid kuna tegemist on Hiina ühe tähtsa ekspordiartikliga, siis on nad väga huvitatud seda turundama. Sama seik kordus mitme kirjeldatud meetodi juures – turundus mängib ääretult suurt rolli alternatiivsete meetodite levikul, mis seletab ka seda, miks ma olen aina enam tähele pannud ka Eesti veebiväljaannetes sisuturunduse all sellekohast reklaami. Kahjuks mitte alati ka ainult sisuturunduse all. Lisaks veel see, et pseudoteadus vohab raamatuedetabelite müügitoppides.

Iseenda kohta avastasin, kui paljude meetoditega olen ma kokku puutunud. Meenusid mitmed seigad lapsepõlvest (nt homöopaatia suhkrupillid, kõrvaküünalde asetamine, soolakambrid jpm) ning ka abikaasa perekonnast (nt on mu äial uhkelt seinal refleksoloogia jalataldade kaart). Raamat aitas neid meetodeid mõtestada. Eesti lugejale on aga mõningaseks puuduseks mõningane Saksa- ja üldisemalt lääneriikide-kesksus, nimelt ei andnud mulle eriti palju juurde lood Saksa ravitsejatest ja nende ajaloolisest taustast, küll aga ootaks Eesti lugejana nt MMSi ja kahtlase ravitseja kaudu vereproovide abil kuskil kauges laboris määratud “toidutalumatuse” testid, mida olen siin näinud usinalt kasutatavat.

Kusjuures, huvi pärast panin otsingusse märksõnad “kiropraktik tartu” ja mida ma näen – selline teenus on ka lugupeetud erakliiniku Confido nimekirjas. Uurides leidsin seal veel nii mõndagi põnevat ja selgelt mitte tõenduspõhist.

Siiski, tõlkekirjandust lugedes peab sellega leppima ning palju oli ka universaalset, nagu suur hulk alternatiivseid “vähivastaseid” ja “kaalulangetamise” meetodeid, ka sisaldas see khmm ühe endise juurviljana tuntud isiku poolt propageeritud klistiiri. Lugedes isegi jahmatas, kui palju veidrusi on suutnud inimesed “tervendamiseks” välja mõelda, nt seoses selle sama klistiiriga on samm edasi veel olemas ka kohviklistiir, kus jahh, lastakse inimesele taguotsast sooja kohvi sisse, on esinenud kõrvetusjuhtumeid.

Veel üllatusi – tuli välja, et kuigi on hunnikus meetodeid, mida teadus pole tõestanud/kõrvaltoimete tõttu ei soovitata, nagu nt homöopaatia, seesama Hiina meditsiin, kiropraktika ja palju-palju muud, siis on ka meetodeid, mis said autorilt kõigis kategooriates (usutavus, tõhusus, ohutus, maksumus, kasu-riski suhe) positiivse reaktsiooni ehk rohelise tule. Sellisteks näideteks sobivad muuseas lõhnav neitsikummel (ainult migreeni ennetamisel, aga kuna ise just sellega maadlen, siis hakkasin uurima, Eestis preparaadina ei turustata), visualiseerimine ja ka mitmed liikumisega seotud teraapiad, eriti kui viimased ei reklaami end kui absoluutselt kõigi haiguste ravijana.

Pikk jutt kokku võetult – ma väga-väga nautisin seda raamatut, tõesõna! Tunnen, et olen nüüd palju pädevam nendel teemadel kaasa rääkima ja patsientidele asjakohast infot jagama. Kindlasti soovitan oma meedikutest kaasteelistele. Algul mõtlesin seda soovitada eriti esmatasandi praktiseerijatele, aga nagu elu näitab, võib selliseid küsimusi tekkitada patsiendil mistahes eriala arsti vastuvõtul.

Kindlasti on see huvitav lugemine ka laiemale üldsusele ning näen selles teoses suurt potentsiaali veenda tavameditsiini poole neid, kes lihtsalt ei tea, kuidas käituda, on kahevahel. Tõsised alternatiivmeditsiini pooldajad aga ilmselt jätavad selle teose pooleli. Ise vaatan, kas suudan selle ühel hetkel äia lugemislauale sokutada, samas oleks see ka hea perearstipraksises kohe laua kõrval oleva teosena, et kiiresti midagi üle vaadata, kui peaks vajadus tekkima.

Stanislas Dehaene “Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu”

Argo 2022, sari “Elav teadus”,360 lk, tõlkinud Triin Olvet, teadustoimetaja Jaan Aru

Nagu ma arvasingi, tuli seekordne superlugeja lugemiselamus hoopis kiiremini. Aju enam pole nii väsinud ja ka selle raamatu teema on mulle loomuomasem. Samuti ei olnud see teos nii tapvalt sisutihe kui seentest rääkiv teos (sellest blogisin SIIN), mistõttu lugemine läks märgatavalt ladusamalt.

Nimelt on tegemist järjekordselt ühe prantsuse teadlase populaarteadusliku teosega, see teos vastab nimelt väga põhjalikult küsimusele, kuidas me siis ikkagi õpime, sidudes meeldivaks tervikuks neuroteadused, masinõppe arengu ja pedagoogika.

Raamat algab teoreetilisema osaga, kirjeldades, mis üldse on õppimine, keskendudes suuresti tehisintellektile ja masinõppele. See osa, ehkki vajalik, oli minu jaoks vähem “söödav” kui edasine. Kuigi olen oma elus masinõppega ääriveeri kokku puutunud (abikaasa tegi sellest omal ajal bakalaureusetöö, lisaks iseseisvalt juurde õpitud info), siis kogu see tehniline osa oli minu jaoks veidi liiga kuiv, kuigi omad terad leidsin ka sealt, eriti just need, mis puudutavad osi, kus inimene (veel) mäeekõrguselt masinatest eespool on.

Edasine läks aga aina paremaks. Autor kirjeldab detailset väikelapse arengut ja õppimist juba raseduse ajal ja esimestel kuudel, kummutades hulgaliselt valearusaamu, mis paraku päris levinud on (et vastsündinud on justkui tühjad lehed, tegelikult on nende peades juba üksjagu arusaamu maailma toimimise kohta) ning toob nende juures välja ka palju teaduskatseid. Minu jaoks oli ülatav see, kuidas testitakse imikute arusaamist elust – neile näidatakse midagi, mis kas vastab/ei vasta loodusseadustele/tõenäosusteooriatele ning lapse üllatuse järgi järeldatakse, kas ta ootas asjade sellist käitumist või olukorra sellist tulemust. Seeläbi ongi laste ajude kohta leitud nii palju põnevat, mida muidu pole suudetud testidega leida ning millest tihti on tehtud ka valesid järeldusi.

Kolmas osa, õppimise neli tugisammast, meeldis mulle veel kõige enam. Nimelt on see kõige tihedamalt seotud pedagoogikaga ja reaalse praktilise väljundiga. Autor toob välja need neli tähtsat tugisammast, mis on edukaks õppimiseks vajalikud: 1) tähelepanu, 2) aktiivne kaasatus, 3) vigade tagasisidestamine ja 4) konsolideerimine. Ta pöörab selles raamatu osas tähelepanu tänapäeva haridussüsteemi eelistele ja puudustele ning vähemalt korra toob ta positiivse lähenemise näitena Montessori kooli, seda põnevam oli täpselt lugemise ajal sattuda artiklile, kuidas Montessori kool erineb tavakoolist (selle link on SIIN). Loodetavasti on minu lapse kooliealiseks saamisel ka Tartusse Montessori kool avatud.

Lugemise ajal taipasin ma lõpuks olulisi asju, mis mul ülikooliajal tabamata olid jäänud. Nimelt, tervelt 6 aasta arstiõpingutega ei õppinud ma ikkagi korralikult õppima. Panustasin tihtipeale oluliselt rohkem aega ja väsisin rohkem kui rühmakaaslased, ent tulemused olid pigem keskpärased. Teost lugedes kirjutasin välja endale 3 viisi, kuidas päriselt oma õppimismetoodikaid parandada, et tulevikus õppimine efektiivsem oleks:

1. Kõige tähtsam osa õppimise juures on pidevalt ennast testida. Ma tegin ja kasutasin küll ülikooli ajal palju mõistekaarte(/flashcarde) ning nendega mu tulemused paranesid prekliinilises õppes küll. Kliinilises õppes, kui mahud läksid suuremaks ja rõhk põhiteadmistelt detailsemaks, oleksin pidanud nendega jätkama.
2. Oluline on õppimist hajutada pikema aja peale. Nagu autor ütleb – pigem õppida neljal päeval 30 minutit kui ühe korraga 2 h. Ma tahtsin korraga kõik tehtud saada ja eriti oluline oli mulle nädalavahetuste vabana hoidmine, ent see lükkas õppimise liiga tihti ühte hunnikusse. Tähtis on korrata, korrata, korrata!
3. Konspekti/õpiku mitmekordne ülelugemine ei tööta! See tekitab illusiooni parematest teadmistest, kui tegelikult testimise ajal on, kuna info salvestatakse sel moel töömällu, aga mitte sügavamale, mistõttu ei ole see vajalikul hetkel ikkagi kättesaadav. Seda konspektide ülelugemist tegin mina ikka väga väga palju, ka klassikaliselt hetk enne teadmiste kontrolli ning nüüd saan aru, kuidas tegemist oli suuresti mahavisatud ajaga.

Niiet – oleks ma vaid õpingute ajal süvenenud rohkem efektiivsetesse õpimeetoditesse! Sama teost luges mõned kuud tagasi ka minu õde, kes kirjutas Lugemise väljakutse gruppi, et tema oleks rohkem tahtnud teada täiskasvanute ajust ja õpistrateegiatest, ent minu meelest on paljuski raamatus kirjeldatust väga hästi rakendatav ka suurtel inimestel, mis sest, et otseselt pole seda sel viisil väljendatud.

Selliste teoste puhul hindan alati kvaliteetset kokkuvõtet/järelsõna, ja selles raamatus oli kenasti välja toodud, millised enamlevinud müüdid ja arusaamad teos ümber lükkas: lisaks eelpoolmainitud “laste aju kui tühi leht” müüdile kritiseerib autor ka tugevalt passiivset õppimist, mida eriti tihti just ülikoolis loengute näol harrastatakse. Kahjuks toob teos ka välja seda, kui vähe õpivad tulevased õpetajad pedagoogika teadust, ent on siiski lootusrikas, et tuleviku koolid suudavad õpilastele rohkem pakkuda, kui senised.

Igal juhul oli tegemist ääretult meeldiva lugemisega ning soovitan soojalt kõikidele (tulevastele) lapsevanematele, õpetajatele ja tehisintellekti huvilistele. Ära peab märkima ka selle, et teose kaanepilt on nii ilus ja köitev, et sobib raamaturiiulisse juba sisustuselemendina!

Marc-André Selosse “Ei iial üksi. Mikroobid – taimede, loomade ja ühiskonna alus”

Argo 2021, sari “Elav teadus”, 392 lk, tõlkinud Kadri Koik

Ma tõesti eeldasin, et praeguseks olen ma juba hea mitu Argo raamatut superlugejana läbi lugenud ja tutvustanud, aga elu tegi omad korrektiivid. Nimelt hakkasin ma seda teost lugema juba märtsis, ent see kattus juba sellega, et vaikselt tuli hakata valmistuma arstiteaduse lõpueksamiks (mis sai ilusti tehtud, lõpetamine samuti, juhhu!), lisaks tuli vahele ka rasedus oma 1. ja 2. trimestri rõõmude ja muredega ja nii see lugemine venis. Ütleme ausalt – lihtne see lugemmine ei olnud, mistõttu pidi lugemist ka ajastama: väsinud peaga polnud mõtet raamatut isegi avada.

Raamatust endast – tegemist on Prantsuse bioloogi (täpsemalt mükoloogi ja botaaniku) mina ütleks suurteosega, kus ta käsitleb väga erinevatel tasanditel väikeste ja suurte olendite omavahelisi seoseid, nii neid, mis on mõlemale poolele kasulikud, neid, mille kasumlikkus on nii-naa, kui ka neid, mis ühele osapoolele kahjulikud on. Teooriat ilmestab ta rohke hulga näidetega.

Teos ise on struktureeritud paarikümneleheliste peatükkidena, milles igaühe lõpus on ka kokkuvõte. Vahepeal juhtus, et peatüki ajal läks mul mõte rändama, see on aga selle raamatu puhul keerukas: nimelt mõnest osast üle libisedes jõuab tekst mõne huvitava mõtteni, millest aru saamiseks on kõike eelnevat vaja, mis paneb ikka seda diagonaalis loetud lõiku uuesti lugema. Nagu ma juba enne mainisin, väsinud peaga on selle teose lugemine keerukas, sest tekst on tõesti sisutihe. Lootsin veidi abi peatükkide lõpus leiduvatest kokkuvõtetest, ent kuigi nendes olid põhilised mõtted välja toodud, tõi autor seal välja ka uusi mõtteid ja näiteid, mis muutis teksti veidi laialivalguvaks.

Raamatu algul tutvustab autor temaatikaga kaasaskäivat teooriat, jõuab siis puude juurteni ja seente vastuvaidlematult tähtsast osast nende elutegevuses (tihti on taime juur ja seen nii tihedalt läbi põimunud ja ausa üksteise sees, et raske on eristada, mis on mis!) ning seejärel bakteriteni, kes elavadki peremehe raku sees ja päranduvad otse peremehe järglastele ka.

Järgneb pikk peatükk lehmadest (sellest rohkem veidi allpool), misjärel jõab autor minu kui arsti jaoks kõige olulisemate peatükkideni – inimene ja mikrobioota. Kuigi osa oli mulle õpingutest tuttav ja seetõttu olid need minu jaoks ühed kergemad peatükid, siis sain sealt ka uusi mõtteid, näiteks kuidas me steriliseerimisega kohati liiga kaugele oleme läinud, ning tulevikus muutub aina olulisemaks “puhas mustus” ehk kuidas me suurendame enda sees ja ümber elurikkust, aga kontrollitult. Lisaks leiavad oma peatükid ka toidugurmaanid – autor käsitleb põhjalikult erinevate toiduvalmistamisviiside (eriti juustu, veini ja õlu tegemist, aga ka paljut muud, erinevatest kultuuridest) seost mikroobidega, nii ajalooliselt kui tänapäeval.

Kõige rohkem hoidis mind raamatu juures autori ilmselge entusiasm, mida võis teose lehtedelt peaaegu käega katsuda. Ilmselgelt on tegemist inimesega, kes on elus leidnud oma täpselt õige raja, kes vaimustub bioloogiast, mikroobidest, teadusest ja kõiest nii palju, et tahab seda teistelegi edasi anda. See on aga alati minu jaoks kõige olulisem populaarteaduslike raamatute (ka tõsisemate podcastide jms) puhul.

Francis Hallé (Prantsuse botanisti) järelsõna oli minu jaoks ääretut vajalik raamatu perspektiivi astemiseks. Nimelt mõtlesin raamatut lugedes, et palju sellest teosest on tegutsevatele bioloogidele uus mõtteviis või kui palju korrutab ta juba seda, mida on juba aastakümneid teatud. Minu enda jaoks olid juba need mõtted, et liikide evolutsioon on toimunud suuresti vastastikusel mõjutusel, mitte eraldiseisvana, midagi sellist, mida bioloogiatundides käsitletud ei olnud. Mul oli hea meel näha, et ka teine teadlane hindas seda mõtteviisi ja pidas seda pädevaks, ent siiski võrdlemisi unikaalseks.

Samuti tõi ta välja just seda infot, mis talle eriti huvi pakkus, aidates mul loetut enda peas kokku võtta (eriti kuna lugemine venis mitme kuu pikkuseks). Näiteks meeldis tallegi arutelu lehmadest ja nende sümbioosist bakteritega, kuidas nad sisuliselt kasvatavad oma maos hunnikus baktereid, saades sellest vastastikku suurt kasu (näiteks kasutatakse nii ära oluliselt suurem osa söödud toidust, mistõttu peab ta vähem aega söömisele kulutama kui nt hobune). Arusaam, et lehm ei toitu mitte heinast, vaid mikroobidest, kes panevad heina käärima, oli uus ja huvitav temalegi.

Lisaks toob ta välja hulga erialasid, mille esindajad võiksid raamatut lugeda: muidugi bioloogid ise, aga ka nt arstid (!), aednikud, köögitöölised, sotsioloogid ja paljud teised. Raamatus on ohtralt erialast terminoloogiat ning ka keemia koha pealt läheb autor tihti päris detailseks, nii et alusteadmised nendest võiksid olla, lisaks muidugi huvi.

Kindlasti avardas see raamat suurel määral mu maailmapilti, et me tõepoolest ei ole iialgi üksi, pani mind mõtlema kõikidele pisikestele olenditele ja nendega seotud protsessidele meie ümber. Lisaks sain hunnikus huvitavaid fakte, millega loodan millalgi vestluses/mälumängus hiilata. Samas peab ka tunnistama, et kerge see maailmapildi arendamine ei olnud, teose lugemiseks peab olema paras ports huvi teema vastu ning aju piisavalt puhanud, et kõike infot vastu võtta. Kui need tingimused on täidetud, siis on tegemist ühe äärmiselt põhjaliku ja põneva teosega meid ümbritsevast.

Ülikool lõpetatud, arstiks saadud, residentuuri astutud. Lisaks ka kaks korda kolitud, tulime nüüd ikka püsivalt tagasi Tartusse. Väsimus kõige selle juures on olnud kõikehõlmav. Olen küll vahepeal lugenud, ent peamiselt kerget kirjandust, mis on ajule nii vajalik olnud, aga millest kirjutada nagu pole mõtet. Nüüd lugesin üle pika aja mõjuvamat ilukirjandust, mida tahtsin laiemale ringile jagada ja soovitada. Argo superlugemisega võtan veel hoogu ja kogun end veidi, aga eks varsti saab ka nendest teostest jälle lugeda!

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Varrak 2022, 240 lk, tõlkinud Jan Kaus

Kohe kui see raamat kevadel ilmus, teadsin, et tahan seda lugeda. Nimelt on Kinnuneni varasemad teosed “Nelja tee rist” ja “Peraküla” mulle hinge jälje jätnud, Kinnunen lihtsalt on kuidagi minu masti kirjanik, mulle meeldivad tema inimlikkus ja maaelu käsitlus, kirjeldades seda lihtsa inimese perspektiivist.

Selle teose temaatika on sünge – nimelt alustab hulk naisi, kes on Teise maailmasõja ajal teinud sakslaste poolel Norras teenivaid töid, olude sunnil jalgsi pikka teekonda Põhja-Soomest lõuna poole, et jõuda kodudeni. Aga mis on kodudest üldse alles jäänud? Miks need naised üldse sakslastega kaasa läksid? Kuhu neil minna on? Mis on naiste roll ja saatus muutunud ühiskonnas? Need küsimused on lisaks karmile rännakule teose peateemadeks.

Kinnunen on minu meelest nii hästi tabanud inimeste olemust ja erinevates vanuses erinevate naiste mõttemaailma, igaüks neist isemoodi. Huvitatavalt oli käsitletud “litsilöömise” ja raseduse temaatika, nende käsitlus ei jätnud üldse tunnet, et kirjanik on mees.

Samuti oli põnevalt käsitletud rännaku temaatika. Ise ei kujutaks üdse ette end niimoodi matkamas – minimaalsete söögivarudega, piiratud riietusega, rääkimata enamasti magamisest pea sobimatutes ööbimiskohtades, kus külmus ja niiskus poeb pidevalt naha vahele. Lisaks veel see, et teekonnal on miine ja naiste suhtes ebasoodsalt meelestatud inimesi, kellelegi ei tohi öelda, kust sa tulemas oled, ning jalad on pidevalt veriseks hõõrutud, aga midagi teha ei saa. Ometi on inimesed olude sunnil niimoodi pidanud teekond läbima, need kirjeldused mõjusid minule kui heaolühiskonna noorele kainestavalt.

Veel pani teos mõtlema sellele, kuidas naised olid sõja ajal toetavates rollides, nt kokatädi rollis, ent sõja lõppedes häbistati neid kui suure kahju tegijaid (nt juuste maha lõikamine, avalik häbistus), mida naised ise sellest arvasid ja kuivõrd süüdlastena nad end toimunus tundsid.

Karm teos, ent mõjus ka kummaliselt hinge puhastavana, pani väärtustama seda, mis endal on. Mulle tõeliselt meeldis, ootan veel sama autori teoseid!

Mõtlesin veidi, ja panin ta Goodreadsis enda lemmikute loendisse. Aeg-ajalt vaatan seda listi seal üle ja kustutan sellest teoseid, mis pikaajalist muljet siiski ei jätnud. Ometi on mul tunne, et see teos võib sinna täitsa püsivalt jääda.

Nick Polizzi, Pedram Shojai “Kurnatus”

AS Äripäev 2022, 256 lk, tõlkinud Kristel Weidebaum

Mina lugesin selleks, et teised ei peaks. Selle blogipostituse mõte on samuti selles, et tuua teist perspektiivi selle raamatu käsitlusse ja sellesse, millist infot leiab inimene seda guugeldades.

Kui keegi tahab tutvuda alternatiivmeditsiiniga ja potentsiaalselt kulutada hunnikus raha ja energiat “funktsionaalmeditsiinile”, siis lasku aga käia, lugegu seda raamatut. Raamat ei reklaami end kaanel alternatiivmeditsiini teosena ja näeb ka muidu üpris erinev selllelaadsetest toodetest ja teostest välja. Eriti selle algus tundub paljulubabav, mõjudes toetavalt. Tekkis tunne, et lõpuks ometi räägib keegi neist asjadest! Tundes end kurnatuse tipul olevana haarasin õlekõrrest kinni.

Mõned üldtõed selles teoses on väga toredad ja toetavad, nagu oma kurnatuse põhjuste leidmine, puhkuse ja energiataseme taastamise tähtsustamine, nagu ka mõned viisid seda teha – regulaarne mediteerimine, kvaliteetne uni, vaimse stressiga toimetulek, endale andestamine, ekraaniaja vähendamine. Lihtsad asjad, mida mujaltki kuuleb, aga vahelduseks nende teemadega süvitsi minna oli tore.

Teised lähevad aga kas vastuollu üldtunnustatud praktikatega (nt soovitus minna voodisse 20.30 ja seal olla kuni oled 8 h und täis maganud on uneekspertide jutuga täiesti vastuolus), või on väga küsitavad (peamiselt mõtlen erinevaid toidulisandeid ja kummalisi vere- ja uriiniteste). Mulle ei meeldinud ka erinevate dieetide, nagu paleo- ja gluteenivaba dieedi, promomine raamatus, samuti paastumise ja detoxi propageerimine.

Üldiselt olid minu jaoks üpris asjalikud sissejuhatuse, treeningu ja liikumise, une (v.a eelnevalt välja toodud soovitus) ja taastumise ja hinge tervisega tegelevad peatükid. Asi läks aga väga hapuks seoses kõigega, mis puudutab dieeti, seedimist ja “toksilisi” aineid. Viimase teemaga oli tõlkija ümber käinud kavalalt – kui autorid kiitsid allikavett ja taunisid igasugust vee töötlemist, siis üks negatiivne näide selle kohta oli hoopis sellest, et ühes USA piirkonnas tekkisid probleemid hoopis vee liiga vähesest töötlemisest. Tõlkija oli lisainfo allmärkusesse pannud.

Peatse arstina soovitan tõesti lugeda vaid omal vastutusel ja kriitikameelt säilitades. Ma ei ütle, et tõenduspõhine meditsiin on kõikvõimas ja kurnatuse probleemi on selles tõesti tihtipeale keeruline käsitleda, ent “funktsionaalse meditsiini” “arstile” minek võib kokkuvõttes osutuda väga kulusaks ja ebatõhusaks otsuseks. Võib juhtuda ka, et läheb hästi, ent oma lähedase pealt olen näinud kuidas selline “spetsialist” keelas inimesele ära pea pooled toiduained, inimene jälgis seda pühendunult mitu aastat, ent kasu polnud ikkagi.

Selle teose asemel soovitaksin pigem Timothy Caulfieldi “Võta vabalt! Ärevuse ajastu käsiraamat”, mis käsitleb erinevaid igapäevaelu teemasid tõenduspõhiselt ja soosib rohkem intuitiivselt tegutsemist.

Sellistel teostel peaks olema hoiatav silt! Vaatasin huvi pärast, palju selline poes maksab, 40+ eurot on selliste nõuannete eest ikka liig, mis liig.