Timothy Caulfield “Võta vabalt! Ärevuse ajastu käsiraamat”

Argo 2021, sari “Elav teadus”, 328 lk (ilma viideteta 235), tõlkinud Kristiina Raudsepp

Alustan sellest raamatust rääkimist hoopis sellega, et sel aastal avanes mul erakordne võimalus olla kirjastus Argo superlugeja. See tähendab, et kirjastus saadab mulle minu valikul (peamiselt populaarteaduslikku) kirjandust, ja mina kirjutan nendest teostest oma ausa arvamuse. Vinge värk!

See raamat sobib selle teekonna alguseks ülihästi, sest Caulfield on osadeks lahti võtnud meie kõige tavalisema argipäeva ja kirjeldab selle erinevaid osi ja nendega seotud otsuseid teaduspõhiselt. Näiteks alustab ta teost arutlusega sellest, kas ja miks on/ei ole tõendatud laste autoga kooli viimine, mis hetkedel peaks/ei peaks näppima nutitelefoni (korduv teema teoses! nagu tegevus meie igapäevaeluski), hüpoteetilise päeva edenes lisanduvad muu hulgas teemad koosolekute kasulikkusest ja sellest, kuidas reguleerida oma e-postiga tegelemist. Õhtuks jõuab ta välja selliste põletavate teemadeni nagu sarjade sarivaatamine, kumba pidi peaks käima prill-laud ja ka küsimused seksi kohta.

Pean tunnistama, et raamatu alguses autor mind enda poolele ei võitnud, ja seda just enda igapäevase kaalumise kiitmisega. Olles just lugenud “Antidieeti” (kirjutasin ka sellest blogipostituse), jäid autori põhjendused sellele tegevusele pealiskaudseks ja minu jaoks mitte põhjendatuks. Samas – ühel rääkis teemast terve raamat, teisel üks peatükk. Kohati tundus ka , et autor kaldub ka ise tegema klassikalist viga ehk otsima kinnitust oma senistele arvamustele.

Ent aegamööda minu arvamus autorist ja teosest muutus. Eriti just seetõttu, et autor propageerib kainet suhtumist, elu rahulikumalt võtmist ja elamist niimoodi, nagu endale päriselt sobib ja meeldib. Ta näitab oma hästi konstrueeritud peatükkides, kuidas ja miks ning kelle huvides levib konkreetsete teemade kohta valeinfo. Lisaks puudutab ta ka konreetsete valeväidetete ajaloolist tausta, ja seda, mida teadus päriselt teemast arvab. Samas toob ta ka ohtralt välja teadusuuringute ja nende kajastamise nõrku külgi.

Kuigi tekst on piisavalt põhjalik, ei ole see sugugi mitte kuiv. Teost vürtsitavad autori enda emotsioonid, isiklik elu ja huumor, samuti viited popkultuurile (muuhulgas on autor välja toonud “Friends”-i!). Eriti meeldisid mulle ja kõnetasid mind peatükid “14.20 – Koosolek” ja “16.30 – Ajapaanika”, mida andsin kohe lugeda ka oma IT-mehest abikaasale, kuna need teemad, eriti ajapaanika, haakusid eriti meie praeguse eluga. Need peatükid tekitasid temas soovi ka teisi lugeda 🙂

Raamatu lõpp on pühendatud sellele, miks valeinfo üldiselt ikkagi nii kergesti levib, ja kuidas eristada tõde valest. Juba selle lõpu pärast tahaks ma selle teose nina alla pista nii mõnelegi enda tuttavale, kes sotsiaalmeedias emotsionaalset valeinfot emotsionaalselt levitavad, ent kahjuks ei usu ma, et selline inimene esimestest peatükkidest seda edasi loeks. Nendele, kes nii kindlalt oma arvamustes kinni ei ole, võiks see küll olla hea lüke tõenduspõhisema mõtlemise suunas.

Praeguses pandeemias, ühiskonna jätkuva polariseerumise foonil, on see teos kui valguskiir, mis toetab rahulikku tõendite analüüsimist, olulistest otsustest liigsete emotsioonide kõrvale jätmist ja vabalt võtmist. Mulle tõesti väga meeldis.

Christy Harrison “Antidieet”

Helios 2020, 352 lk, tõlkinud Piret Lemetti

Sel aastal valisin ma aasta esimest raamatut väga hoolega, sest nt eelmisel aastal juhtus, et selleks sattus üks meh-teos, ja siis ta oli goodreadsis mitmes kohas esil. Sel aastal valisin aasta alustuseks midagi head.

Raamat algas dieedikultuuri ja paksusfoobia ajaloo tutvustamisega. No et kuidas üldse on kõhnus meie ühiskonnas ideaaliks kujunenud, mis sest, et pea kogu ajaloo jooksul on hinnatud pigem volüümikust? Või et mis seosed on paksusfoobial rassismiga? Kust üldse tuleb KMI ja kelle peal see algul välja töötati? Igati põnevad küsimused ja hästi kokku kirjutatult oli seda väga põnev lugeda. Pani tõesti mõtlema, et saledusideaal ei ole iseenesestmõistetav ja absoluutne asi, mille poole kõik peaksid püüdlema. Esimene osa tegi selgeks, et dieedikultuur on nii levinud just kapitalismi tõttu, et selle kaudu on oluliselt lihtsam panna inimesi ostma erinevaid tooteid ja teenuseid, et normaalne söömine ei müü.

Edasi pani raamat mõtlema sellele, kuidas dieedikultuur (raamatus kasutatud ka terminina Eluvaras) võtab endale nii suure osa inimeste ajast, energiast ja rahast, ja seda kõike saaks kasutada palju toredamate eesmärkide nimel, kui enese kahandamine. See osa pani mind tähele panema, kui palju olen ma ise keskendunud toidule, ja seda mitte positiivses, elu nautivas võtmes, vaid oma söömist piirates ja oma keha halvustades.

Teos pani mind mõtlema omaenda kogemustele. Mäletan, kuidas juba algkooliks oli minusse kinnistunud, et “paks = halb” (nt juba vanemate ja vanavanemate eeskujust ja omavahelistest jutuajamistest), et kuna ma olin alati õige pisut tüsedam (ja ka pikem!) kui naabritüdruk, siis leidsin ka mina, et ma olen paks ja mu keha on väärtusetu. Eriti on meeles juhtum, kui olin äkki umbes kaksteist ja osalesin näiteringis ning pidin seal puudutama näitemängu osana endast mõned aastad vanemat kogukamat kaaslast. Varakult juurdunud paksusfoobia tõttu ei suutnud ma seda teha. Praegu mõeldes on see muidugi eriti piinlik.

Enda kehataju väärastumine ja kõhnuse ideaaliks seadmine on mind mitmelgi korral viinud kuudepikkuse söömise piiramiseni ja siis vältimatult kaalu tagasi tulekuni, sest, nagu raamatus korduvalt rõhutatakse, siis dieedid EI toimi, kõige vähem pikaajaliselt. Leidub väheseid, kes suudavad kaalus märkimisväärselt alla võtta ja seda ka hoida (raamatus toodi välja 2%), ja mis hinnaga? Enamasti sunnivad nad end elu lõpuni toitumist vägagi piirama.

Raamat oli valus (ja hariv) ka lähtudes meditsiinitöötaja seisukohast. Pani mind tunnistama, et mindki on haritud vaimus, et “liigne” kaal on tervisele kahjulik ja et “ülekaalulistel” tasub terviseprobleemide lahendamist alustada kehakaalu langetamisest. Mis sest, et tegelikult on ju korduvalt tõestatud, et dieedid ei toimi. Teos pani mind märkama, kui palju ja kui alusetult rõhume arstidena kaalule ning milliseid lisaprobleeme sellega inimestes tekitame. Eriti kõnetas mind termin HAES – Health At Every Size.

Eelmisel suvel käisin vaatamas ka samateemalist (kusjuures eesti režissööri) filmi “Body Fights Back”, mis juba siis avas mu silmi (ja seda filmi soovitan ka väga!), aga see raamat oli see, mis pani mind astuma konkreetseid samme. Alustasin tunnetamisega, et mida mina päriselt süüa tahan, ja loobusin kõigist toiduga seotud piirangutest – näiteks kasvõi sellest, et söön kodus olles partneriga samal ajal. Lubasin endale poest kõike, mida rahakott lubas, ja olen söögikordi taas nautima hakanud. Pikk tee on kindlasti veel minna, aga algus on olnud tore. Ja tõesti, reeglitest lahtiütlemise tõttu olen hakanud toidust päeva jooksul vähem mõtlema, vabastades energiat muuks.

Lugedes mõtlesin ka sellele, et kas ma soovitaks raamatut söömishäiretega inimestele ja leian, et jah, soovitan küll. Sest see teos läheb süvitsi just söömishäirete algpõhjustega, ei süüdista üksikisikuid vaid kultuuri, mis selliseid häireid loob ja soodustab ja on inimest ennast ja tema sisetunnet toetav.

Kirjutangi ma sellest raamatust seetõttu, et ma tahaks, et kõik sellest teaksid, et meie ühiskonnas oleks vähem väärinfot dieetide ja kehakaalu kohta, et ühiskond võiks lõpuks jõuda selleni, kus igaüks ei tegeleks pidevalt enda kehamõõtmete vähendamisega.

Minule mõjus!

Kätte on jõudnud taas see aeg aastas, kus on aeg teha lugemisaasta kokkuvõtet, eriti kuna see on mul traditsiooniks saanud. 2020. aasta kokkuvõte on leitav SIIT ja 2019. oma SIIT.

Sel aastal lugesin läbi 97 raamatut (sihiks oli 80), raamatute peale 28 435 lehekülge. Võrdluseks, eelmine aasta 110, aasta varem 86 raamatut). Statistikat: keskmine lehekülgede arv raamatu kohta 293 lk, lühim teos 48 lk (“Hundertwasser Architektur & Philosophie”, tsitaadi- ja pildiraamat), pikim 856 (Potteri 5. osa).

Osalesin ka Facebookis lugemise väljakutses, selle 53 raamatut lõpetasin augustis, kokkuvõte väljakutse kohta on leitav SIIT.

Hakakem aga pihta, siin ta on – minu lugemisaasta teemade kaupa! Jätsin isegi teemade järjestuse täpselt samaks, mis eelmisel aastalgi, seega, kui kedagi huvitab, siis on hea neid võrrelda.

Erialaselt kasulikud:

Võrdluseks: eelmine aasta sai siia plokki 12 raamatut.. Ehk siis see hulk väljendab nii seda, et teooriast sai praktika – aasta esimese poolel tegin EMO valveid Järvamaa Haiglas, hiljem algas 6. kursuse praktika-aasta. Enam ei pidanud raamatutest õppima, vaid sai seda teha juba päris elu peal.

Adam Kay “Oh sa püha(de) vahetus!” oli mu aasta esimene loetud raamat ja ausalt öeldes jäi see sama autori varasemate teostega võrreldes lahjaks, “Toimetulek vähidiagnoosiga” oli mulle kui onkoloogiahuvilisele huvitav pilk patsiendi sisemaailma. “Kes kardab vaktsiine” oli raske, ent huvitav lugemine, mis andis korraliku arusaama vaktsiinivastasuse tagamaadele ja ajaloole (vaktsiinivastasus on eksisteerinud sama kaua kui vaktsiinid ise). Siia hulka lisaksin veel mahuka eestikeelse peremeditsiini õpiku, mida otsast lõpuni läbi ei lugenud, küll aga oli seda huvitav lugeda vastavas praktikatsklis pauside ajal.

Muudmoodi kasulikud raamatud – populaarteadus, eneseabi jm:

Kui erialaselt kasulike raamatute osakaal langes, siis kõike muud kasulikku sai päris palju leotud ja nii mitmedki neist muutsid päris ausalt öeldes nii mu aastat kui ka loodetavasti ülejäänud elu.

Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst” oli nii motiveeriv ja lihtsasti järgitav, et selle peale võtsime Aksliga koos kätte kogu oma varanduse ja sorteerisime ära. Prügimäele läks konkreetselt autotäis pahna. Sellest teosest tegin ka eraldi blogipostituse, mis on leitav SIIT. Selle kõige tõttu olid järgnevad korduvad kolimised oluliselt lihtsamad.

“A Monk’s Guide to Happiness” saab selle aasta mind enim mõjutanud raamatu tiitli. Lugesin seda juunis ning alates sellest päevast olen ma konkreetselt iga päev mediteerinud (sellele aitas kindlasti kaasa ka see, et veensin ka Akslit seda lugema ning tema vaimustus sellest samamoodi) ning vahe elukvaliteedis on üüratu. See võimaldas mul leida tasakaalu pöördelistel hetkedel ja endaga paremini toime tulla. Detsembris loetud Kaidi Lauri “Hingest aus” tuletas samuti neid põhitõdesid meelde ning aitas luua enesearmastust.

“7 Habits of Highly Effective People” ja “Atomic Habbits” olid samuti märgilise tähendusega, aidates oma elu juhtida just sinna suunda, kuhu mina ise seda tahan ja aitas muuta tüütuid halbu harjumusi. Aksel luges needki läbi (kusjuures teise teose kinkis ta mulle ise) ning see omakorda andis meile ühise sõnavara ja süsteemi, kuidas nendest teemadest rääkida.

Nutinetiteemaga tegelevad “10 põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod”, “Ekraaniaju” ja tegelikult ka aasta lõpus loetud “Seks ja sotsiaalmeedia” muutsid oluliselt seda, kuidas ma oma internetikasutamist näen ja nende teoste mõjul hakkasin seda oluliselt piirama.

Ausalt öeldes sellest plokist võiks rääkida jäädagi (nt “Keha peab arvet” ja “Hea põhjus end halvasti tunda” väärivad kindlasti eraldi välja toomist), ent üks eriti oluline teos oli minu jaoks Merilin Mandeli “Jess, lapsed!”. Tema instagrami kontot olen jälginud juba mõnda aega, mis sest, et endal veel lapsi ei ole, aga see aitab oluliselt paremini ka iseendaga hakkama saada. Raamat-töövihik oli lausa nii hea, et kinkisin selle jõuludeks ka oma emale-isale ja õele-õemehele, et avada diskussiooni.

Reaalsete inimeste reaalsed lood:

Neid raamatuid sai ka eelmise aastaga võrreldes ligi 2 korda rohkem.

“Minu” sarja loetud raamatud oli eranditult vaid väga head – nii kodule lähedasemad “Minu Peipsiveere” ja “Minu Leedu” kui ka kaugelt Aasiast “Minu Singapur” ja “Minu Hongkong” väärivad kõik lugemist.

Lahe oli esmakordselt naatuke olla ka ühe raamatu sünniloo juures, nimelt sain ma veidi raamatumõtte alguses toetada Karmenit, suvel tuligi raamat välja. Kahjuks kadus minu tõttu kontakt lõpu poole ära, aga “Hull. Otse ja ausalt” on vinge lugemine igal juhul ja Karmeni edasistele tegemistele hoian samuti pöialt.

“Liblikalend” – raamat Age Oksa kohta oli eriti kaunis ja magusvalus, “Uue aja õpetaja” oli samuti huvitav lugemine Maria Montessorist ja tema raskustest karjääri alguses. Kaunilt kirjutatud oli ka minu jaoks aasta üllataja Heidit Kaio raamatuga “Vestlused Priiduga. Lahutus”, mis minu jaoks avas autorit kui hea kirjaoskuse ja inimestetundja naisena. Sellisel teemal poleks oodanud nii sisukat, samas parajalt delikaatset, enese ja olukorra analüüsi, nautisin seda väga.

Minu maailmapilti avardas tohutult Kaire Kaur Danieli “Lund tilistada saab lumikellukestega” – ühe pere huvitav sissevaade koduõppesse, mis päris ausalt muutis mu arvamust haridussüsteemist ja pani mind üllatuslikult ka ise tulevikus koduõpet kaaluma.

Tohutult inpireerivateks osutusid raamatud kunstnik Hundertwasseri kohta, kelle elu ja loominguga tutvusin Viini reisil (postitus SIIN) ja “Kirjad minu nooremale minale”, mille tõttu kirjutasin ka ise avaliku kirja, mis asub SIIN.

Luule:

Lühike plokk ja nagu näha, siis esinevad siin vaid noored naised, kellega on mul endal praegu kergem suhestuda. Samas on nende kirjanike luule mu elus olulisemal kohal kui vaid raamatutes, nimelt jälgin mõlemat sotsiaalmeedias ning sealtkaudu tilgub nende loomingut ka minu argipäeva.

Põnevikud:

Üks žanr, mida taaskord sai varasemast oluliselt vähem loetud. Nagu näha, siis domineerib siin selgelt Adler-Olseni “Osakond Q” sari ning kui keegi vähegi otsib lugeiseks põnevikku, siis see on see, mida ma soovitan – võimatu käest panna, humoorikas, ootamatute pööretega.

Tõsisem ilukirjandus:

Ilukirjanduse jagamine “tõsisemaks ja kergemaks” on puhtalt minu subjektiivse valiku küsimus. Mõned teosed räägivad lihtsatest teemadest, ent nende kontekst või keel on mulle võõras (nt Veera Saare “Ukuaru”), mis teeb nendest minu jaoks raske. Teistes on aga raskeid teemasid käsitletud kergelt, mis liigitab nad minu jaoks kergema ilukirjanduse alla.

Ühed lemmikutest siit plokist olid Mo Yani “Punane sorgo” – perekonnasaaga Hiinast ja klassik “Sada aastat üksildust”, samuti põnev perekonnasaaga.

Huvitavalt ulmelised olid Christina Dalcheri “Vox” – jutustus maailmast, kus naise päev on piiratud 100 sõnaga. Väga meeldis mulle ka rahulikult kulgev Tommi Kinnuneni “Nelja tee rist”. Süngematest teemadest paelusid mind “Minu sünge Vanessa” ja “Matmisriitused”. Samuti oli imeline “Düün”, mida oli eriti hea lugeda enne filmi, kuna filmis endas jäid nii paljud asjad välja. Olles teost lugenud, mõjus ta hea illustratsioonina, aga minu filmikaaslased, kes teost lugenud ei olnud, said oluliselt vähem toimuvast aru.

Kergem ilukirjandus:

Aasta alguses lugesin läbi Potterid ja imestasin, miks ma seda juba varem teinud ei ole. Avastasin endas armastuse selle fantaasiamaailma ja nende tegelaste vastu. Paksud raamatud läksid kui linnutiivul, mistõttu tuli muu elu veidikeseks pausile panna. Samuti viis teismeliseaegade radadele “Videviku” ümberjutustus Edwardi vaatepunktist “Keskööpäike”, mille puhul ma kartsin, et pettun, ent tegelikult oli väga mõnus lugemine.

Maagilist realismi pakkusid Tiina Laanemi “Öised hääled”, Bradburi “Võilillevein” ja minu ühe lemmikautori, Mehis Heinsaare “Rändaja õnn”. Käisin ka kinos Heinsaarest tehtud filmi vaatamas ja see oli üks mõnus rahulik elamus kiires igapäevaelus. Fantaasia pani rändama ka “Kesköö raamatukogu”, mille kohta olid mul suured ootused, aga milles ei pidanud üldse pettuma.

Mõnusat pinget ja romantikat pakkus Kincaidi “Põrguline”, mida oli samuti võimatu käest panna, loomadest rääkivad “Ürgne kutse” ja “Kui kassid maailmast kaoksid” olid mõnusad filosoofilised mõtisklused. Lisaks meeldis mulle ka hästi kujutatud inimsuhete tõttu “Küll sa suuremana aru saad”, mis oli eriti ootamatu lõpuga.

Kõik aasta raamatud koos:

Selle aasta lemmikud poolsuvalises järjekorras:

1. Gelong Thubten ” A Monk’s Guide to Happiness” – see on see üks raamat, kui keegi minult raamatusoovitust küsib ja rohkem ei täpsusta
2. Merilin Mandel “Jess, lapsed!”
3. Stephenie Meyer “Keskööpäike”
4. J.K. Rowlingi “Harry Potteri” sari
5. Jussi Adler-Olseni “Osakond Q” sari
6. Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst”
7. Mehis Heinsaare “Rändaja õnn” ja Ray Bradbury “Võilillevein” – armastan maagilist realismi, võiks selliseid teoseid rohkem lugeda
8. Kaidi Laur “Hingest aus”
9. James Clear “Atomic Habits”
10. Veronika Kivisilla “Kiri minu nooremale minale”

Pilt sellest, kuidas toimub kahe kassiga elades blogi kirjutamine. See aasta on olnud parajalt pöörane (aga ka erkaordselt arendav). Pildil arvuti ees on selle aasta üks parimaid otsuseid – teise kiisu võtmine! Sellest plaanin ka varsti kirjutada.

Lugemise väljakutse olen usinalt läbinud kaks aastat. Sel aastal leidsin, et väljakutse jätan kõrvale ja loen seda, mis lihtsalt parasjagu köidab, nt vähendan Goodreadsis massiivset tahan-lugeda listi. Juba on ka ette näha, et 2022 tuleb parajalt pöördeline (nt lõpetan sel aastal arstiteaduskonna), niiet annan endale rohkem vabadust. Küll aga paneb mu armastus raamatukogude vastu mind ühes miniväljakutses (1 raamat kuus) siiski osalema. Aasta sihtmärgiks võtan tagasihoidlikult 60 raamatut – vaid 5 raamatut kuus.

Soovin kõigile ilusat uut aastat, olgu selles nii väljakutseid kui ka rahulikke hetki!

Veronika Kivisilla kogumik “Kiri minu nooremale minale”

Varrak 2021, 214 lk

Seda teost olin juba mõned kuud plaaninud lugeda. Nimelt on teoses erinevad autorid kirjutanud iseendale, valinud ise selle vanuse, kellele täpsemalt. Selle teose sattumine just praegusesse aega tingis eluline vajadus lugeda tavapärasest kergemaid teoseid. Kui muidu kuuluvad minu tüüpilisse lugemisvarasse verised krimkad, päriselt inimestega juhtunud traagilised lood, klassikud ja populaarteaduslik kirjandus, siis nüüd olen teadlikult otsinud midagi kergemat.

Nii väga nautisin seda teost! Mulle meeldis, et kirjutajad olid erinevatelt elualadelt, mõned isegi välismaalased, nautisin seda, kuidas see kajastus nende elutunnetustes. Samuti olid põnevad inimeste enesetutvustused, mõned olid seda eriti huvitavalt teinud.

Mõned kirjad meeldisid rohkem, mõned vähem. Kuna ma olen peaaegu selles “nooremas” eas, kellele autorid kirjutasid (okei, ehk nii 7 aastat vanem), siis meeldisid mulle eriti konkreetsemad mõtted ja nõuanded, mitte laialivalguvad kirjutised. Samuti ei saanud ma aru sellest, miks keskendusid mõned nii väga selle noorema enda mälestustele, too ju võiks neid niigi teada.

Häid kirju oli mitmeid, ent üks esimestest puges mulle eriti hinge, nimelt skulptor Elo Liivi oma. Milline maailmatunnetus! Milline pühendumine oma asjale! Kui kaunid mõtted! Samasuguseid tundeid tekitas ka kirjandusteadlase Sirje Kiini oma. Neid kahte kirja loen kindlasti veel korduvalt üle.

Igal juhul motiveeris see ka mind kirjutama nooremale endale kirja, samuti avalikult, just nii nagu tegid need inimesed selles kogumikus.

Minu kiri minu nooremale minale

Armas Kati!

Kirjutan selle kirja sulle, mõeldes sellele Katile, kes sa oled 12. klassis, õppeaasta alguses. Sa naudid täiel rinnal gümnaasiumielu, ent samal ajal muretsed ka edasiste õpingute ja karjäärivalikute üle. Hinga. Sa oled täpselt seal, kus sa olema pead. Sa oled piisav.

Esimene õpetussõna, mis ma sulle ütlen, on seoses sellega, millega sul on kõige rohkem raskusi, ent mida sa ei suuda veel mitu aastat ära tabada. Sulle öeldakse, et sa räägid liiga palju. Tegelikult on probleem hoopis selles, et sa ei kuula teisi piisavalt. Su sisemaailm on kirju ja su mõtted nii kiired, et tundub võimatu neid vaid endale hoida, eriti kui oled lõpuks leidnud inimesed, kes sind ka kuulavad. Ent sul avaneb palju rohkem võimalust rääkida, kui sa eelnevalt teisi ka kuulad, päris ausalt. See muudab oluliselt su suhete kvaliteeti. Pealegi kordad sa ju rääkides vaid iseenda mõtteid, selmet uut perspektiivi saada. See ei tähenda, nagu sa oma mõtteid väljendada ei võiks, aga üks võimalus on neid mis iganes moel kirja panna. Kirjandite kirjutamine sulle sobib ja sa oled selles hea, rakenda seda väljundit rohkem. Kõige tähtsam – õpi kuulama, päriselt kuulama, mitte vaid oma vestluskorda ootama.

Eelmisega haakub väga tugevalt soovitus luua endale mediteerimisharjumus. Alusta näiteks Gelong Thubteni raamatust “Monk’s Guide to Happiness”, 10 minutit meditatsiooni iga päev on täiesti piisav. Harjumustest rääkides, James Cleari “Atomic Habits” on samuti raamat, mille võiksid kätte võtta mõned aastad varem, mis sest, et sellest enamik sulle kui tugevalt distsiplineeritud inimesele pooleldi intuitiivne on.

Hoia oma sõprussuhteid ja paarisuhet, hiljem hindad sa seda väga. Analüüsi ennast, hinda konstruktiivset kriitikat. Ole sõbralik ja leebe nii enda kui ka teiste suhtes. Palun kohtle oma partnerit paremini, ta on väärt rohkem, kui need mustrid, mis sul senini kujunenud on.

Praegu mõtled sa arstiks õppima minemisele. Hetkel olen ma sellises kohas, et ma pole enam kindel, kas see on kõige õigem otsus. Samas annab see sulle väga palju (üllatavalt mitmekülgseid) teadmisi ning eelkõige eneseusku, et sa oled võimekas ning saad kõigega hakkama. Kaalu siiski tõsisemalt ka teisi valikuid. Kindlad rööpad ja suur eneseületus võivad praegusel hetkel tunduda ihaldusväärsed, ent hinda ka oma loomingulist poolt, anna sellele võimalus esile tulla.

Õpi ennast ja oma tundeid päriselt tunnetama, mis sest, et oled end pikalt alla surunud. Vali see tee, mis südame päriselt põksuma paneb, mitte see, mis mugav on. Hakkama saad sa nagunii.

Armastusega,
Tuleviku Kati, november 2021

PS: Enesearmastus selle igas vormis on ääretult kaunis.

PPS: Sa oled piisav. Päriselt.

Nagu sotsiaalmeediast juba näha, siis käisime meie Aksliga nüüd septembri alguses laupäevast laupäevani reisil. Meie jaoks oli see eriti tähtis, kuna päriselt reisil polnud me käinud juba 2 ja pool aastat (Aksli ajateenistus + see-mille-nime-ei-nimetata). Üldiselt olen mina palju suurem reisihuviline kui Aksel, seega tundsin vastutust teha reis selliseks, et Aksel uuesti reisimisest oleks huvitatud. Etteruttavalt võin öelda, et korda läks – saime nii puhata kui ka uudistada ja inspireeruda, lisaks palju jalutada.

Ma ise tegelikult blogipostitusele ei mõelnudki, juba enne reisi oli mul plaan teha üks mõnus video (link on SIIN, kindlasti vaadata heliga ja maksimaalse kvaliteediga), aga õde ütles, et ma kindlasti blogiks ka ja tegelt tekkis küll selliseid mõtteid ja hetki mida on sel moel parim jagada.

Reisi sihtkoht tuli nagu meie puhul kombeks, taas juhuslikult. Vaatasime Aksli perega jalka EMi finaali kui minul tuli suur tuhin reisida. Näitasin Akslile meile sobivate kuupäevadega kõige odavamaid lennupileteid ja Aksel valis Viini. Lennupiletid kahele edasi-tagasi olid alla 50 euro. Viimasel hetkel otsustasime koos istumise eest juurde maksta, sellega tuli paarkümmend lisaks.

Aga kõige eredamad mõtted/muljed/kohad reisist:

1. Viin kui inimsõbralik linn

See oli esimene asi, mis meile muljet avaldas. Esiteks – nii palju rattateid (jõudsime ka ise katsetada). Rattateid on tõesti igal pool, samuti rattureid. Vahva oli näha, kuidas ka väikesed lapsed sõidavad perega koos, samuti erinevaid variante, kuidas väiksemaid lapsi ja/või asju tassiti. Teiseks – palju koerteparke. Koeri oli samuti linnapildis palju näha, tihti isegi kohvikutes sees oma kausikestega. Lisaks olid koerad lubatud ka ühistranspordis, mulle meeldis eriti kutsude lubamise märk. Ühistranspordis olid koerad rihmas ja suukorviga. Kolmandaks – palju laste mänguväljakuid, ka väljas veetmise alasid. Suures Augarteni pargis, mis oli meie hotellile väga lähedal, nägime nii inimesi päevitamas, lapsi mängimas, noori hängimas, täiskasvanuid kohvikus õlut joomas kui ka nt petangitrenne laial kruusateel. Kuigi rohealasid on palju, siis hoiavad nad ka muruniitmise vaeva kokku suurte laiade kruusateedega (ka nt Schönnbrunni pargis), mis meile oli algul harjumatu.

Linnaplaneerimine on korraldatud nii hästi, et pani meid kohe mõtlema, et mis siis, kui saadaks Tallinna/Tartu linnajuhid Viini, et nad saaksid seda ka kogeda. Äkki muudaks see midagi ka meie keskkonnas paremuse poole? Tundub veidi efektiivsem viis, kui plakatid, mida Viinist saabudes Tartus nägin, mis utsitavad inimesi ühistransporti kasutama.

Lisaks keskkonnale on ka inimesed sõbralikumad. Asustustihedus on neil oluliselt suurem kui meil, ent koroonajuhtumeid saja tuhande elaniku kohta oluliselt vähem. Maske kanti seal oluliselt rohkem ja oluliselt korralikumalt kui meil, sealsetelt elanikelt võtsin üle maski kandmise käe küljes, küünarvarrel, nii ei pea teda ka taskusse toppima. Covid sertifikaati küsiti igal pool.

2. Kunstnik Friedensreich Hundertwasser, Hundertwasser House, Kunsthaus Wien

Ehk Austria kunstnik, tema visiooni järgi loodud kortermaja ja näitus/muuseum tema töödest.

See on kindlasti esimene asi, millele ma mõtlen, kui ma mõtlen Viini reisile. Esialgne ootus lihtsalt minna ja vaadata huvitavat maja, võib-olla ka muuseumi muutus kiiresti suureks vaimustuseks ja tahtmiseks veel ja veel teada saada. Muuseumipilet oli tudengile vaid 5 eurot, aga sellega trikitati meid muuseumipoest kümnete eurode väärtuses kraami ostma (nali). Mis mind Hundertwasseri ja tema lähenemise juures paelusid – looduslähedus, loomulikkus, tugevad põhimõtted, mis minuga resoneerusid, väljendusvabadus, iseendaks olemine.

Näiteks üks tema põhimõtetest oli, et vertikaalpinnad kuuluvad inimesele, horisontaalpinnad loodusele. Tema disaini järgi on tehtud mitu hoonet, mh üks lasteaed, mis järgivad tema põhimõtteid, et hoone ei tohiks kellelegi liiga teha, peab olema võimalikult iseseisev ökosüsteem (nt tulema toime enamikuga enda toodetud prügist), olema elamissõbralik.

Kui midagi Viinis ma soovitaksin kohe kindlasti nähe, siis see on see. Minule (ja Akslile ka) avaldas see igatahes tugevat mõju.

3. Restoranid Viinis, Zott’o

Meie hotellis kööginurka ei olnud, seega sõime me erakordselt palju väljas restoranides. Mina toiduvalmistamist praktiliselt ei naudi, seega seda osa nautisin ma väga. Minu kehakaal mitte nii väga.

Pro-tip restorani valimiseks – meie kogemuse järgi Google Maps oli parem kui nt tripadvisor. Kui ikka Mapsis on koha kohta sisukad kiitvad arvustused, siis tõenäoliselt on väärt koht kah. Lisaboonuseks saksakeelsete arvustuste automaatne tõlkimine inglise keelde. Kuigi keel on ikka päris vahva, nt Aksel ütles, et talle meeldis teises keelekeskkonnas olemine. Mitu korda pusisime saksakeelsete menüüdega, kasutades Google Translate’i.

Üheks selliseks kohaks, mis me niimoodi avastasime, oli restoran Zott’o. Otsisime kohta, kus oma aastapäeva õhtut tähistada ja jõudsime selleni. Tegemist on Austria köögi restoraniga, kus hinnad on päris normaalsed, näiteks meil 4 jooki (kaks sooja, kaks alkohoolset) pluss 3 magustoitu (nt imemaitsev juustustruudel) maksis alla 30 euri. Kusjuures, kui eestlased lisavad oma salatitele majoneesi ja hapukoort, siis austerlastel on selleks maiuspalaks äädikas. Peab ütlema, et Zott’o oli ainus kohalik restoran, mille salatit me süüa suutsime, kus salat oli päriselt hea, sest äädikat oli minimaalselt (samas oli tund enne mind just üks kohalik sama salatit kritiseerinud, öeldes, et äädikat on liiga vähe, niiet maitsed on erinevad).

Hindadele ja söökidele endile andis seal lisandväärtust mõnus õhkkond (nt küünlavalgus) ning üks eriti tore teenindaja. Kui me juba teist korda samasse kohta jõudsime ja samasse lauda istusime, siis pani teenindaja seda tähele ja temaga jäime ka täitsa pikemalt rääkima. Rääkisime sellést ülevapool mainitud salatiloost ja siis ta vihjas et äkki me tahaks ka arvustuse kirjutada. Olime sellele mõelnud varemgi, niisiis sain mina maha oma esimese Google Maps review‘ga. Tuli välja, et personal oli seda üsna kohe ka lugenud, sest selle peale saime mõlemad maja poolt klaasikese veini. Igatahes väga vahva kogemus. Nad meeldisid meile juba enne ka, ausalt. Kuigi üht asja ma pean ütlema – sattusime korra sinna ka nende kahe korra vahel, siis oli seal teine teenindaja, kes inglise keelt absoluutselt ei rääkinud ja kuigi sulgemiseni oli veel tund, siis ajas ta meid aktiivselt sealt ära. Nii et väga palju sõltub teenindajast.

Mul oli oma list toitudest, mida tahtsin ära proovida, ning enamjaolt olime neist vaimustusest: Sacheri tort, kaiserschmarrn, erinevad struudlid, Viini vorst jms olid kõik proovimist väärt. Küll aga jäime me üpris nõutuks knödelite osas, kuni mulle meenus, et raamatus “Minu Leedu” oli autor samuti hädas tsepeliinidega (knödelite leedu variant).

4. Muu

Erilisi emotsioone pakkusid veel: Viini looomaaed, eriti kaunis rahvusraamatukogu (mille lisandiks oli näitus Doonaust), kunstimuuseum, Hispaania ratsakool (kus käisime trenni vaatamas, aga sellest pilti ei tohtinud teha) ja Muusikamaja (Musik Haus). Terve kesklinn on juba omaette vaatamisväärsus, meil jäid kaelad kangeks kogu sellest pidevast ülesse vaatamisest, seal on ka ärihoonetel vinged detailsed fassaadid. Samuti nautisime meie väga ka ilma – saime korraliku suvepikenduse, kuna väljas oli päeval 24+ kraadi.

Igal juhul nautisime meie Viini väga. Võtsime rahulikult, ei käinud vaatamisväärsusi ja muuseume kiirustades läbi vaid võtsime ja ammutasime kõike endasse. Praktiliselt iga päev tegime ka paaritunnise lõunauinaku/puhkuse, et õhtul edasi seigelda. Kuidagi juhtus ka nii, et Viin ja seal seiklemine pani mind veel rohkem oma abikaasasse armuma. Suutsime ka pingelistel hetkedel rahulikuks jääda, tunnen, et oleme väga palju arenenud probleemide lahendamises. Ei kujuta ette ka paremat inimest, kellega koos seigelda!

Vot, igatahes, Viini tasub igal juhul minna, kasvõi paariks päevaks seiklema.

Nagu enamik meie tuttvavaist läbi sotsiaalmeedia teab, otsustasime Aksliga, et selle suve veedame Viviga maal. Täpsemalt Aksli vanemate talus Viljandimaal, Valgamaa piiri lähedal. Maja on alles hiljuti remonditud (seda tegid Aksli vennad) ja kuigi osast on veel töös, siis maja iseenesest on vägagi korralik, täiesti elatav.

Nüüdseks on siia tulekust möödas 2 kuud ja esialgne lumm on lahtunud ja igapäevaelu võimust võtnud. Nimelt olen mina lõpusirgel arstiteaduse VI kursuse perearstipraktikaga (2 kuud) ning Aksel on need kuud teinud usinasti kodukontorit.

Kõige suurem erinevus võrreldes varasema elukorraldusega on see, et siin jagame (mis sest, et päris suurt) elupinda Aksli vanemate, 2 venna, 1 vennanaise ja 2 õega. Õed on nendest ainsad, kes on siin olnud vaid lühiajaliselt, teised on rohkem või vähem iganädalaselt või ka igapäevaselt siin. Vivi on pidanud hakkama saama kohaliku (varem vanaemale kuulunud) kassi Iirisega. See ühiselu on olnud ühest küljest hästi tore – me pole varemgi kunagi ligilähedaselt nii palju aega veetnud Aksli perega, olen saanud neid oluliselt rohkem tundma õppida, lisaks on tore, et kui teeb üks süüa, saavad sellest osa mitmed. Samas on selline ühiselu toonud konflikte puhtusestandardite ja sellesse panustamise osas (meile Aksliga ei ole see nii oluline), ka lärmakuse osas (teised vaatavad pidevalt telekat, millega ma pole üldse harjunud, meil käivad külalised, kes omakorda teiste elamist mõjutavad). Lisaks on teised harjunud rohkem maatööd tegema, nad tahavad seda rohkem teha ja ootavad meilt ka.

Sellega ma jõuangi minu jaoks nõrga kohani – maatööd. Minu vanemad on mind teadlikult, olles ise sellega lapsepõlves negatiivseid kogemusi saanud, hoidnud mind ja minu õde maatöödest, seega pole minus seda kogemust ja harjumustki. Ütlen ausalt, pärast pingutavat praktikat/tööd olen ma tihti nii väsinud, et ei jaksa ega taha nendesse asjadesse panustada. Ja siis naudin koormatäie süütundega teiste tööde vilju – esiteks muidugi ilusat maja, ka võimalust põllu peal herneid süüa, niidetud murul toolil lugemist, oma kasvatatud kurkide, tomatite ja kartulite söömist, teiste marineeritud kurke ja kindlasti ka palju muud, mis esialgu meelde ei tule.

Alguses, kui me siia tulime, oli meil mõlemal ka puhkus, ja panustasime rohkem, Aksel nt ehitusse ja järveni tee loomisel, ent tegelikult kurnas see teda niimoodi, et puhkuselt tulles kannatas põhitöö. Sellest teemast võiks palju pikemaltki rääkima, ent mina olen siin õppinud, et ma ausalt lihtsalt ei naudi sellist töötamist, pigem loen läbi mõne hea raamatu. Kui nüüd päris aus olla, siis ma hea meelega ostan edaspidigi herneid turult ja marineeritud kurki poest, ei soovi sellega tegeleda. Ainuke töö, mida ma naudin, on marjade korjamine. Sellel suvel keetsin esimest korda ka moosi ja võite kujutada ette mu kurbust, kui kuu hiljem leidsin oma keedetud moosi hallitamast, sest ma sain liiga hilja teadlikuks asjaolust, et purke on vaja enne ahjus korralikult kuumutada.

Vahepeal siia kogu maal elamise kõige suurem võitja .. (trummipõrin) meie kiisu Vivi! Temast on saanud siin olemise ajal täiesti teistsugune kiisu. Esiteks on tal siin toas juba niivõrd palju rohkem ruumi, kui tal oma inimestega elamise aja jooksul elus varem olnud on. Kui varem tähendasid jooksutiirud (jep, ma ajan oma kassi vahepeal taga ja talle meeldib see) parimal juhul läbi ühest ruumist kolmandasse jooksmist, siis nüüd on selleks niii palju rohkem võimalusi. Teiseks pidi ta siin leppima sellega, et ta ei ole majapidamise ainus kass. Kui esimesed 3-4 nädalat pidi neid Iirisega ikka väga vaatama, nad ei saanud üldse samas ruumis olla, kogu aeg oli tunne, et nad KOHE KOHE hakkavad kaklema, siis nüüd nad lepivad üksteisega. Paar korda olen neid näinud üksteise ninasi nuusutamas. Nüüd urisevad nad kommunikatsiooniks, mitte selleks, et suurelt teist ähvardada.

Kolmandaks – Vivi sai vabalt õue! Õu ei ole siin aiaga piiratud, lisaks on siin kohe juures autotee, kus autod päris kiiresti sõidavad, seega käisime me mitu nädalat temaga õues paelaga, siis vabalt, aga ise järel (siis katsusime õpetada, et teele minna ei tohi). Nüüdseks riskime ja laseme tal täitsa ise õues käia, ööseks kutsume ta ikka tuppa. Lahe on näha, kuidas Vivi seikleb, aga samas on tunda ka, et talle meeldib, kui inimesed õues on, siis on tema jaoks asi turvaline. Nimelt sai Vivi kunagi juulis ebameeldiva kogemuse osaliseks, kui nad läksid kaklema võimuka isase naabrikassiga. Heledaid karvatuuste oli veel päev hiljem põllul näha, lisaks sai Vivi väikese armi reiele. Õue kogemused on teda ettevaatlikumaks, ärevamaks muutnud, ka toas võpatab ja jookseb ta oluliselt kergemini. Samas, praegu see teda kaitseb. Vahepeal oli õues nii huvitav, et Vivi mitu nädalat kaisus ei käinudki, nüüd on ta seda taas hakanud rohkem tegema.

Minu jaoks muutis siinse juuli raskeks ka selle aja kuumus, nimelt see + uus praktikakoht ja palju uusi kogemusi tekitasid mulle 7 auraga migreeni. Niimoodi oli raske pärast praktikat leida energiat millegi muu jaoks. Katsusin mingi aeg siin jooksmas käia, eriti kuumade ilmadega käisin ujumas trenni mõttes, ent ka see kurnas keha. Mida ma öelda tahan, on see, et sellel suvel olen ma muutunud passiivsemaks ja kuigi seda mõjutavad ka kõik eelnevad tegurid, siis ma tegelikult igatsen siin linnakeskkonda, ma tunnen, et seal olen ma energilisem. Mõnda inimest aktiviseerib just maakeskkond (vt maatööde lõik), ent mina tunnen siin end loiumana. Kindlasti mängib siin rolli see, et “maaleminek” on minu jaoks seostunud alati puhkusega. Praegu ei näe ma vajadust seda muuta ka.

Eriti teravalt väljendub see energiseerivus omaealiste/omaenda sõprade kauguses. Sõbrad on kõik kas Tartus, Tallinnas või mõni isegi Pärnus (kuhu läheme elama oktoobri lõpust). Jah, sotsiaalmeedia on olemas ja me oleme korraldanud siin ka üritusi (kusjuures, see koht siin on selleks imeline oma mitme voodikoha võimaluse ja miljoni voodiriidega), saades inimesi meiega maale puhkama, ent tegelikult tahaks inimesi näha rohkem. Eriti teravalt väljendus see ühel hetkel Akslil – kui mina praktikal aina suhtlen (lausa küllastumiseni), siis Aksel ongi üksinda kodukontoris, töökaaslastega suhtleb läbi veebi, mistõttu on tema jaksanud käia paar reede õhtut käia ka külasaunas, minul lihtsalt pole selleks energiat olnud. Niiet selle poolest ma tõesti ootan Tallinnat ja Pärnut – omavanused inimesed! Lisaks kõik need kultuuriüritused, mida väikelinnas on oluliselt vähem.

Jõudes väikelinnani – mina sõidan igapäevaselt 17 min Tõrvasse praktikale, töö on sealsete inimestega, samuti olen ma seetõttu igapäevaselt pere toiduga varustaja. Tõrva on väga armas linn, oleme Aksliga seal kaks korda täitsa niisama kõndimas käinud, jõe äärne ala on imeilusti korda tehtud, samuti on vaatamisväärsed Lõuna-Tõrva majad ja aiad. Kusjuures Tõrvas on üks bensiinijaam, see ka selline, kus pead minema sisse maksma. Meie ponud sellise asjaga varem kokku puutunud, niiet ka see oli huvitav kogemus. Lihtsalt edaspidi oleme eelistanud bensiini võtta kuskilt mujalt. Igal juhul, kui Valgamaale satute, siis kuigi Valkas on SuperAlko (ja terve Valga sinna suunavaid silte täis), siis Tõrva on oluliselt ilusam. Lisaks on Tõrvas väga armas ja üllatavalt suur raamatukogu, mina olen uhke raamatukogukaardi omanik (siin ei käi asjad ID kaardiga, aga vähemalt on süsteem digitaalne, Suislepa raamatukogus nt kirjutati minu laenutused paberile ja võeti ka raamatu seest seda märkiv kaardike).

Ehk olen ma siin postituses olnud maaelu vastu ka liialt kriitline. Kindlasti peab välja tooma, et tegelikult on see koht mulle olnud sellel suvel ainuõige. Nimelt olin ma enesele teadmata kevadel oma vaimse tervisega veidi ummikusse jooksnud, maal, täiesti teises keskkonnas, oleks on suurepäraselt aidanud end lahti harutada ja jälle kokku panna. Oma osa on siin ka uutel rutiinidel, nt hommikuti praktiliselt esimese asjana 10 min mediteerimine, samuti on terapeutiliselt mõjunud autosõidud Tõrvasse ja tagasi, nautides aega iseendaga. Mulle meeldib, kuidas maal tunnen ma oluliselt vähem survet pidevalt midagi tarbida, raha kulutada, on rohkem ruumi niisama olemiseks.

Kui me siia tulime, siis ei sõnastanud me ootusi (ja õppisime sellest, et ootused ja lootused on nagunii, kui neid mitte sõnstada, siis tõuseb sellest lihtsalt rohkem jama), ent olles siin kuu aega elanud, tundsime end piisavalt mugavalt, et umbes aastaks teha sellest oma põhiline koht, nimelt tegime tühjaks minu vanemate poolt meile lahkelt kasutada antud Tartu korteri, kus olime stabiilselt 5 aastat olnud, et neil oleks võimalus anda see üürile ja teenida tulu, kui meie seda ei kasuta. See aga jälle lõi omakorda pinna kergelt jalge alt, aga kokkuvõttes olen ma selle otsusega enam kui rahul.

Siin elamisega olengi ma nii palju õppinud iseenda kohta, millises keskkonnas mina elada tahan. Näiteks olen avastanud, et minu vaba aja veetmine kodus ei erine sellest, kas see on linnas või maal. Lihtsalt linnas on ümber rohkem kultuuri ja inimesi. Pean ütlema, et ma ei loe õues pooltki nii palju, kui siia tulles arvasin – algul oli õues liiga kuum või oli seal liiga palju parme, siis tuli külmus ja vihmas ja kui ka ilm vahepeal just paras on, siis on teised õues tööd rügamas, ei tundu sobiv sinna lebotama minna. Olen avastanud seda, kui oluline on minu jaoks laiselda. Olen õppinud tegema rohkem seda, mida mina ise tahan, mida (ma arvan, et..) teised minult ootavad. Selle viimasega olen siiani tihti hädas, ent ma olen sellel teel.

Lõpetuseks kõige imelisem asi maal elamise juures – päikeseloojangud! Aksel teab, kui väga ma neid armastan, ent linnas pole me elanud kunagi sellises kohas, kust oleks seda lihtne teha. Siin aga – palun, kohe elutoa suurest aknast on vaade läände põllule, imeline koht, kus õhtut ja loojangut nautida.

Igatahes olen ma väga tänulik ja õnnelik selle kogemuse eest.

No nii, sel aastal olen ma eriti usin Lugemise väljakutse teemadesse lugeja olnud, et sel aastal loetuid teoseid on hetkel 59 ning nendest väljakutse omi (mis seetõttu ka varem lõpetatud sai) lausa 53.

Eelmise aasta samasuguse postituse kohta kirjutas mulle üks inimene, et hea oleks sellest suurest tabelist lugeda ka minu hinnanguid teostele. Kuigi ma tol hetkel sellele inimesele vist isegi ei vastanud (vabandust), siis jäi see mõte mu pähe lausa aastaks kummitama, mistõttu otsustasin sel aastal tabeli valgusfoori jälgi organiseerida. Nimelt on (hele)punase taustaga need raamatud, mis minult Goodreadsis on saanud 2 või 3 tärni viiest (ühetärniseid ei olnudki), kollase taustaga need, mis saanud 4 tärni ja rohelisega need, mis 5 tärni.

See omakorda ilmestab seda, et ma olen raamatute suhtes päris kehv kriitik – enamasti lähen nii autori loodud maailma (või tema mõtetesse) nii sisse, et ei teki tahtmistki alla 5 tärni anda. Seega ongi see tabel suures ulatuses roheline.

Tabel ise oma täies hiilguses on siin (taas piltidena):

Kokku sai väljakutsega loetud 17 007 lehekülge.

Loetud teoste hulgas oli palju-palju häid teoseid, ent esile tõstmist (ehk olid mulle õigel ajal õige raamat) väärivad:

• Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst” (sellest ka kirjutasin blogisse)
• Nesse Randolph M. “Hea põhjus end halvasti tunda. (Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile)
• Gelong Thubten “A Monk’s Guide to Happiness. Meditation in the 21st Century” – sellest raamatust tahaksin ühel hetkel pikemalt rääkida, just selle teose tõttu on minu ellu tulnud igapäevane meditatsioon
• “Harry Potterid” tõmbasid mind enda maailma kohe täiega sisse, soovitan kindlasti lugeda neil, kellel see lapsepõlves tegemata jäi
• Stephenie Meyer “Keskööpäike” – “Videviku” saaga suhtes on lugejatel väga tugevaid arvamusi. Mina ütlen lihtsalt, et need raamatud olid minu teismeea ankruks, mis raskematel päevadel toime tulla aitasid
• Frank Herbert “Düün” – see teos on mind pikalt kummitama jäänud

Ma tõesti naudin sellist struktureeritult, teemade alla lugemist, et kuigi mul on kummutipealne täis teoseid, mida nüüd lugema hakata (mis kuhugi teemade alla enam ei liigitu), siis tean, et juba varsti hakkan ootama uue aasta väljakutset 🙂

Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst”

Tänapäev 2015, 216 lk, tõlkinud Krista Eek

Kõik algas sellest kui… kuulasin Paidest töölt koju sõites podcasti Mull, kus külaliseks oli esimene Marie Kondo meetodit kasutav ettevõtja Eestis.

Tegelikult olin sellest raamatust kuulnud juba ammu-ammu varem, pikalt oli ta mul Goodreadsis lugemist ootavate raamatute listis, ent see podcast oli see, mis andis selle viimase tõuke, tahtmise tegeleda selle teemaga nüüd ja kohe.

Peab tunnistama, et raamatut iseenesest oli raske lugeda, nimelt tahtsin kogu aeg panna selle käest ja asja kallale asuda, ent hoidsin end lugemas, et kõik põhimõtted enne tegutsemist omandada.

Mõned olulisemad mõtted sellest teosest, millest ise lähtusin, ja mingid mõtted, mis mul lugemisel tekkisid:

• Jäta alles vaid need asjad, mis tekitavad rõõmu.
• Kõigepealt viska asjad välja, siis alles hakka olemasolevaid tagasi paigutama.
• Sama tüüpi esemed peaksid olema samas kohas, mitte igal pool laiali
• Korrasta kategooriate, mitte asukohtade kaupa.
• Kõige paremad süsteemid on alati kõige lihtsamad.
• Ära vii oma pahna vanematekoju, sellega ei tegele seal keegi ja see võtab nende enda ruumi (siin tegin ma eraldi raamatutele ja lauamängudele, kuna neid hinnatakse meie peres väga ja vanematel on üks terve tuba väga erinevaid raamatuid/ajakirju täis)
• Sa ei saa korrastada kellegi teise asju kui enda omi, sa ei tea, mis teisele pakub rõõmu ja mis talle koormaks on. Pean tunnistama, et olen üritanud seda ämma-äia asjadega teha (ja teised on ka!), aga neid otsuseid ei saa teised vastu võtta.
• Enda kohta avastasin, et mulle üldjuhul ei paku rõõmu raamatute omamine, ise jätsin vaid väga vähe alles, ainult need, mis tõesti olulised on/mille omamine rõõmju pakub. Ka hunniku erialakirjandust viskasin välja, reaalsuses on nagunii nii, et kui tekib vajadus info järele, hakkan ju guugeldama, mitte (kohati ka aegunud) infot raamatutest vaatama. Seega olen uhkusega raamatukogude püsiklient ja ootan hea meelega uudiskirjandust veidi kauem.

• Pole mõtet hoida alles konspekte (minu puhul siis just prekliinilisi, kliinilisi hoian järgmise aasta suureks eksamiks), sama põhjus, mis eelnevas punktis. Lisaks andsin ära pikalt keldris olnud anatoomia flashcardid, mille 4 aastat tagasi ostsin, mõne kuu kasutasin ja siis enam kunagi ei avanud. Andsin ära just selle mõttega, et see 20-30 eurot (mis ma nende eest saanud oleks) tähendab esmakursuslasele tõenäoliselt palju rohkem kui mulle praegu. Muidu ma ei hakanud esemeid sorteerima, pesema jms, et uuskasutusse viia. Vabandan keskkonna ees, aga teades ennast, siis kui ma oleks seda tegema hakanud, siis poleks ma protsessiga kuhugi jõudnud. Panustan keskkonda siis sellega, et tean nüüd täpselt, mida ja kui palju mul kodus on, ja ei osta mitte midagi üleliigselt (ausalt, nt Facebooki reklaamid tekitavad minus hämmastust – kellele neid asju nii palju vaja on?).
• Nii palju läks ära viskamisele kingitusi, eriti mingeid odavaid nipsasju, aga ka kallimaid. Minus tekkis kindel veendumus, et enam kunagi ei kingi ma kellelegi mingit asja, v.a juhul kui olen 100% kindel, et saaja seda ka päriselt tahab. Küll aga toitu võin kinkida, see saab (üldjuhul) söödud, samuti tahan kinkida elamusi. Samuti ei soovi ma enam ise esemelisi kinke (kuigi varem neid hindasin). Parem kasvõi annetus!

Minul võttis kogu see korrastusprotsess (oma asjad, pluss Aksliga ühised asjad) aega koos prügi ära viimisega 5 päeva. Nende viie päeva sisse mahtusid nii veebiseminarid, Põhja-Eestis tööpäeva tegemine, sport kui ka muu kirjanduse lugemine ja sarjavaatamine, seega aega kulus oluliselt vähem kui ma kartsin. Samas, eks ma ole selline kah, et kui ma juba midagi käsile võtan, siis eriti intensiivselt ja kirglikult, niiet korrastusepisoodid olid pikad ja intensiivsed. Vaene Aksel, kes oma toiminguid pidi selle ümber sättima, sest mul näiteks OLI VAJA parasjagu hambapesu kõrvale õhtul hilja KÕIK raamatud ära sorteerida jm, lisaks küsisin pidevalt temalt, kui ta muuga tegeles, et kas selle jätame või mitte. Huvitav oli ka see, et ühel õhtul oli raske magama jääda, aju mõttes korrastas veel ja mõtles viise, kuidas oleks kõige parem asju ümber korraldada.

Pühapäeval võtsime ette keldri korrastamise, mida kartnud olime. Esiteks oli seal juba enne meie kolimist vanade omanike pahna (note to self: mitte teha sama viga, kui ise ei hooli nendest asjadest, siis tõenäoliselt on see uute elanike/omanike jaoks puhas prügi) ja praeguseks mahtusid meie rattadki sinna vaid vaevu ära. Eks me olime sinna aastate jooksul ka hunnikus asju viinud: riideid (kindlasti ühel hetkel võtame taas kasutusse, jajaa, ainus asi, mille sealt päästsin, olid mu ratsariided, mille asukoha olin unustanud), vanad konspektid ja vihikud ning palju palju taarat – kõige lollim asi! Taara keldrisse viimine ei pane seda ära viima, mitu suurt prügikotti läksid sealt segaolmesse, sest niiskuse jms tõttu olid need hunnikud nii kehvas seisukorras, et masin poleks triipkoode võtnudki, mitmetel olid sildid ka ära tulnud).

Kokku tekkis mul/meil (Aksli isiklikud asjad on tal tegemata) umbes 25 suurt (sajaliitrist) prügikotti. Sellest vähemalt poole moodustasid asjad keldrist, samas toast sai neid kotte juba sujuvalt välja viidud. Viisime need täna Selli jäätmejaama, kus töötajad olid väga sõbralikud. Segaolmejäätmeid läks sinna 96 kg, lisaks viskasime tasuta ära hunniku pabereid ja andsime ära katkise elektriradika. 11,5 eurot hästi kasutatud! Õnneks mahtus see hunnik meil korraga autosse, veidi kasutasime ka oma korteri prügikonteinerit, ent kui me selle täiesti oleks ise täitnud, siis oleks see küll üle ajanud (ja seda tühjendati eile, meil oli pilk peal!).

Mida see toimetamine mulle/meile andis?

• Kodus on nii palju ruumi! Tõesti naudin nüüd kodus olemist oluliselt enam kui varem, sest olen ümbritsetud asjadega, mis mulle tõesti meeldivad. Enam ei ole seda tunnet, et “eeee ma ei taha sinna kappi kunagi vaadata, see on nii pahna täis”. Mul lihtsalt ei ole selliseid kohti enam!
• Sain lõpuks koha oma trenniasjadele, varem olid kõik trenniasjad trennikotid ja ma reaalselt tassisin neid kõiki pidevalt kaasas.
• Avastasin nii mõndagi enda kohta, milliseid asju hindan ja milliseid mitte, et ma ei soovi enam saada ega kinkida esemelisi asju, et ma üldjuhul ei soovi omada rohkem raamatuid.
• Asju on nüüd vähem, nüüd on mul rohkem energiat nende eest hoolitseda, kodu korras ja puhas hoida.
• Hunniku pahna seest avastasin Anni joonistatud imeilusad õnnitluskaardid, mis nüüd kaunistavad meie külmkappi. Samuti leidsin Aksli meie seast lahkunud vanaema südamlikud kaardid, mis meil nüüd samuti vitriinis aukohal seisavad.

Nüüd kui see on tehtud, siis järgmiseks võtan vaikselt ette arvutis piltide sorteerimise (päris hea asi, mida veebiseminaride ajal teha), samuti vabastatud pindade puhastamise. Aksel lubas enda osaga veel sellel nädalal lõpule jõuda, eks ta ka näeb, kui palju mõnusam on olla.

Vot missugustele tegudele võib üks raamat viia! Ise tõotan pühalikult, et enam ei lase asjadel koju koguneda, ja et rakendan neid korrastuse põhimõtteid terve elu.

Sel aastal lugesin läbi tervelt 110 raamatut, raamatute peale 30 652 lehekülge (võrdluseks, eelmine aasta 86 raamatut, 27 487 lk). Statistikat: keskmine lehekülgede arv raamatu kohta 279 lk, lühim teos 64 lk (“Puulased ja tohtlased”), pikim 680 (Franzen “Puhtus”). Enamik loetud raamatutest said minult Goodreadsis 5 tärni, kuna mul on raske sellest madalamat panna, kui raamat mulle juba ühel või teisel viisil mõjus. 3 tärni said 7 teost, 2 tärni vaid 2.

Eelmise aasta postitus on leitav SIIT, sel aastal tegin postituse võimalikult palju sama süsteemi järgides, et oleks hea ka võrrelda (lisaks oli juba süsteemi loomine hulk mentaalset tööd, hea meelega kasutasin eelmisel aastat tehtut ära). Niisiis, siin on minu lugemisaasta teemade kaupa.

Erialaselt kasulikud:

Minu jaoks on tähtis lugeda raamatuid, mis toetavad õpinguid ja abistavad tulevases arstitöös (ja praegu abiarstina), arendavad empaatiat, aitavad mõista patsienti/inimest tervikuna. Selle mõttega osalesin nüüd sügissemestril vabaaines Hingehoid, mis viis mind Tõnu Lehtsaare raamatuni “Hingepilk”, mis koos aitasid mul mõista, mida religioon inimesele anda võib. Sel aatal pistsin lugedes rinda mitmete oma hirmudega, mh dementsuse ja skisofreeniaga. Esimese kohta aitas mul teemat avada Lisa Genova “Siiski veel Alice”, mis raputas mu nii läbi, et minu emotsionaalne arvustus sai ka laiemat kajastust, lähemalt sellest SIIN. Skisofreenia kohta oli väga põnev lugemine Nathan Fileri “Kui kuu on kadunud”. Pistsin rinda ka arsti enda surelikkuse ja kopsuvähi põdemise teemal Paul Kalanithi raamatuga “Kui hingusest saab õhk”, mis liigutas mind südamepõhjani. Lapseea autismi aitasid paremini mõista “Plokipoiss” ja “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, tänu nendele tunnen, et mõistan autismi pisutki paremini. Küll aga kuulub siia gruppi ka “Südamest, ausalt ja tõsimeeli”, millest mina aru ei saanud, see teos ei andnud mulle midagi, aga ma olen selgelt ka vales vanuses selle lugemiseks, soovitatud on seda vanusele 60+..

Muudmoodi kasulikud raamatud:

Sellest grupist tulid mitu minu selleaastast vaieldamatut lemmikut, mille puhul tundsin tugevat soovi need ka endale koju hankida. Peamiselt räägin ma siin Belinda Luscombe “Abielusoofiast”, mis kirjeldas minu jaoks fantastiliselt üht toimivat paarissuhet, pikemalt sellest SIIN. Samamoodi meeldis sulle Philippa Perry “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”. Kuigi mul endal lapsi veel ei ole (ja veel paar aastat ei plaani kah), siis ma tunnen, et see on nii suur vastutus, et parem on juba varakult vaikselt valmistuma hakata. “Miks me magame” venis mul alguses pikalt, kuna esimest osa teadsin juba loengute tõttu, ent hiljem läks teos palju paremaks, tagasivaatavalt öeldes oleks võinud esimese osa diagonaalis läbi lasta. Siia hulka kuulusid ka kergemad teosed, nagu “Ebausk”, “Sisu” ja “Mida iganes sa ka ei arvaks, arva risti vastupidi”, mis olid head meelelahutajad.

Reaalsete inimeste reaalsed lood:

Kui eelmine aasta kitsendasin ma seda teemat, tuues eraldi välja reaalsed traagilised lood, siis sel aastal hindasin ma rohkem ka selliseid reaalseid lugusid, mis nii traagilised ei olnudki. Sellest grupist olid minu jaoks säravaimad tähed “Seitsme nimega tüdruk” ja “Minu elu ja armastus, 1. osa”. Viimane aitas mul aru saada Eesti lähiajaloost selle nurga alt, mis mulle korda läheb (erinevalt üldisest ajaloost) – inimeste endi lood. Kindlasti võtan uuel aastal sama teose 2. osa kätte – kuigi teose lugemine oli raske ja aeganõudev, siis sain mina selle lugemisest palju väärtuslikku. Nagu eilses postituses rääkisin, kuulasin ma eelmisel aastal palju podcaste, mille kaudu jõudsid minuni mitmed raamatud, mh Helen Toorsi “Minu Los Angeles. Suur ja sõge”, mille kirjastiili ma väga nautisin (ja kadestasin, kui palju vingeid ja eripalgelisi sõpru autoril on). Rachel Ann Culleni “Jooks elu eest” oli ääretult inspireeriv, mida kõike võib inimene saavutada, lisaks pani mõtlema oma trennitegemisele (blogipostitus SIIN). Urmas Otti kirjeldav raamat jäi minu jaoks üheülbaliseks ja liialt üldistavaks, mul oli raske aru saada sellest suure staari fenomenist, millest teosest palju-palju juttu oli. Vaatan, et sel aastal Valget sarja ei mahtunudki lugemusse, seda viga peab kindlasti uuel aastal parandama!

Luule ja luulesarnased teosed:

Siia mahtusid nii mõned päris luulekogud, kui ka teosed, kus oluline oli tekstiga ruumi jätmine, pikemalt lausetele mõtlemine ja hoopis pildid. Nt Aisato “Elupildid” läksid mulle väga hinge, samuti jutustus Arvo Pärdist “Kahe heli vahel” (täpsemalt SIIN). Tutvusin toimunud sündmuste mõjul ka teosega “kes kardab sveta grigorjevat?”, mis ärritas aga pani ka teose autoriga samastumist tundma, oli väga huvitav lugemine eestivenelastest (selle teose all tekkis Lugemise väljakutse Facebooki grupis ka terav diskussioon, mis läks päris poliitiliseks, järgmine kord olen selliste teoste tutvustamisega veidi ettevaatlikum). Sel aastal hakkasin üldse hindama kauneid illustratsioone raamatutes, ka lugejale mõtlemis- ja hingamisruumi andmist.

Põnevikud:

Põnevikke sai sel aastal oluliselt vähem loetud, kui aasta tagasi (selle arvelt kasvas kindlasti muu ilukirjanduse osakaal). Siiski leidus ka siin teoseid, mis mulle väga-väga meeldisid, nt “Preili Smilla lumetaju”, “Huntide hellus” ja “Koduloom”. Eriolukord tekitas tahtmise lugeda midagi ulmest, kus olulisel kohal on pandeemia. Sellel teemal leidsin ma Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia “Tõbi”, mis oli nii põnev õudusulme, et raske oli raamatuid käest panna. Ka avastasin aasta lõpus taanlase Adler-Olseni sarja “Osakond Q” (mille esimene teos on “Naine puuris”), mille järgmine osa juba ootab mul lugemist, kuna sarja esimene oli tõeliselt hea!

Tõsisem ilukirjandus:

Tõsist ilukirjandust (mis ei ole põnevikud) sai sel aastal oluliselt rohkem, kui eelmisel. Siin hulgas on nii-nii palju tõsiselt head kirjandust, et eraldi välja tuua tahaks vähemalt pooli. Näiteks Pratchetti “Rahvas” oli midagi täitsa teistsugust, ajalugu nii, nagu see võinuks olla, Bradbury “451 Fahrenheiti” peaks igale lugemissõbrale kohustuslik olema, lisaks motiveeris see mu abikaasat rohkem lugema. Oksaneni “Koertepark” ärritas ja puudutas, Gaimani “Ameerika jumalad” vedas mind läbi pika teekonna, et siis jõuda huvitavale tõdemusele, klassika “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” oli ebameeldivalt ja šokeerivalt hea, sama kehtib ka “Minu õde, sarimõrvari” kohta, Wähä “Testament” pani mõtlema nii perekonnasuhete kui pa paljude muude teemade peale (kindlasti üks lemmikutest sellel aastal ilmunud kirjandusest!). Avastasin ka Mehis Heinsaare “Unustuse tappev kasvamise” kaudu, millised kummalised lookesed! Vot siin grupis oli erakordselt palju head lugemist! Küll aga ei meeldinud mulle üllatuslikult Virginia Woolfi “Mrs Dalloway”, ma ei saanud kuidagi sellele tunneldamisele karakterite vahel pihta.

Kergem ilukirjandus:

Ka siin grupis leidus palju väga head lugemist ja suuri avastusi. Aasta alguses olin täiesti lummatud Koidu Ferreira “Domineeriva värvi” sarjast, see tekitas sarnase tunde, nagu kunagi omal ajal “Videviku” saaga, tunne, mida olin pikalt otsinud. Lisaks avastasin, et mulle väga meeldivad 20. sajandi alguse Eesti naisautorite kirjutatud elulised teosed, kus tuleb esile selle ajastu naise lõhestatus – ühelt poolt tahaks karjääri teha ja olla sõltumatu, teisest küljest aga tahaks vastata ka ühiskonna ootustele ja iga hinna eest abielluda ja koduperenaise rolli täita. Näiteks olid sellised teosed Valve Saretoki “Väike süda”, Salme Kõivu “Reet Tammiku” ja Leida Tigane “Palun seda härrat…”. Viimast neist lugesin kõige esimesena, see viis mind nende teisteni ja ma olen selle üle väga õnnelik. Õnnepalu “Paradiis” oli suurepärane rahustav teos, mille lugemine mõjus meditatsioonina. Lisaks tutvusin siin soome klassiku Aleksis Kivi “Seitsme vennaga”, mis oli vahva lugemiselamus, samuti avastasin enda jaoks lõpuks “Harry Potteri” – omal ajal algklassides tundus see liiga populaarne (olin selle koha pealt päris põikpäine), hiljem tundus veider lasteraamatut lugeda. Aasta viimased raamatud olid Potterite illustreeritud versioonid ning paistab, et uue illustreeritud raamatu ilmumist ma ära oodata ei kannata, peab järgmised osad tavakujul kätte võtma! Mul on hea meel, et need teosed olen endale koju investeeringuna ostnud.

Kõik aasta raamatud:

Minu Goodreadsi lemmikutesse lisandusid sel aastal:

1. Hannu Lauerma “Usk, lootus ja ohtlik bluff”
2. Neil Gaiman “Ameerika jumalad”
3. Paul Kalanithi “Kui hingusest saab õhk”
4. Stef Penney “Huntide hellus”
5. Guillermo del Toro, Chuck Hogan “Tõve” triloogia
6. Tõnu õnnepalu “Paradiis”
7. Grigori Služitel “Saveli päevad”
8. Belinda Luscombe “Abielusoofia”
9. Lisa Genova “Siiski veel Alice”
10. Philippa Perry “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”
11. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”
12. Koidu Ferreira “Domineeriva värvi” saaga
13. Terry Pratchett “Rahvas”
14. Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest”
15. Jussi Adler-Olssen “Naine puuris”
16. Nina Wähä “Testament”

Igal juhul oli väga vinge lugemisaasta! Hindan väga Facebookis Lugemise väljakutse gruppi, kust saab rohkem ideid, mida lugeda, kui terve elu jooksul jõuaks. Samuti tekkisid mõned mõnusad diskussioonid. Lisaks on väljakutsed ise (sel aastal suur väljakutse ja saatusesepp) avardanud mu lugemust tohutult.

Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest”

Varrak 2019, 352 lk, tõlkinud Evelin Banhard

Ma ei oleks arvanud, et see teos mulle nii palju meeldima hakkab. Mõtlesin, et hakkan lugema jooksmisest (mis oleks mulle juba iseenesestki meeldinud), ent tegelikult sain ma hoopis rohkem lugeda autori lapsepõlvest, milliseid fundamentaalseid kasvatusvigu tema vanemad tegid, kuidas mõjutas see tema lapsepõlve ja teismeiga ning kuidas ta sellest järk-järgult välja ronis. Teos puudutas väga mitmeid vaimse tervise teemasid, alates autori ema bipolaarset häirest (peamiselt selle depressiivset poolt), kuidas tunneb end üks väike empaatiline tüdruk, kes saab aru, et tema emaga pole kõik korras, kuni selleni, kuidas ta ise noorena endasse, oma kehasse ja oma võimetesse seetõttu suhtub.

Mulle meeldis, et see teos oli nii mitmeski mõttes teistsugune nendest, mida ma olen varem lugenud. Peamine erinevus seisnes selles, et siin ei lähe asjad paremaks lineaarselt. Kui muidu tahetakse nii ilukirjanduses kui muidu näidata, et inimene teeb ühe muutuse ning tema elu muutub sellest nagu võluväel paremaks, kunagi ei esine ka mingeid tagasilööke, siis see raamat julgeb erineda. Cullen on avameelne oma tagasilöökide ja vigade osas, kusjuures need tagasilöögid “paksu/tahtejõuetu/õnnetu Racheli poole” avaldusid tihtipeale ka ootamatutel hetkedel, nt siis, kui tal oli justkui kõik olemas, mida ühiskond arvab, et inimene õnnelik olemiseks vajab või ka siis, kui ta õppis parasjagu personaaltreeneriks.

Suhestusin autoriga väga, mis ajendas mind omakorda seda postitust tegema, jagama raamatuarvustuse kõrval ka osa oma loost. Ma ei ole küll kunagi olnud reaalselt ülekaaluline või paks laps nagu Rachel, mis sest, et liiga suure osa oma noorusajast olen ma end selleks pidanud. Ka praegu on mul raske vaadata jõusaali peeglist oma reisi ning veenda end, et need on sellised, nagu nad on, lihastest, mitte rasvast. Kõige rohkem tõi oma isikliku eluga paralleele Racheli lugu sellest, kuidas keegi, eriti tema ise, ei arvanud, et tal võiks üldse mingitki sportlikku potentsiaale olla. Minust ei arvanud keegi samuti selles valdkonnas midagi, keegi ei oodanud minust midagi, mistõttu ka ma ise ei pingutanud kasvõi selleks, et lihtsalt tervislik olla. Juba algklassidest paigutati mind kehalises kasvatuses “kehvikute” sekka, keda isegi ei üritatud panna tegema miinimumist rohkem, kellele ei pidanud keegi vajalikuks õpetada korrektseid tehnikaid jms.

Samas on mul hea meel Racheliga suhestuda ka positiivsemas mõttes – nagu temagi, avastasin ka mina spordi enda jaoks varases täiskasvanueas. Minu puhul praktiliselt kohe, kui lõppesid kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid. Ma hakkasin ise jalutamas, vaikselt ka jooksmas käima, 12. klassis taasavastasin oma suure armastuse – tantsu. Minu jaoks tipphetk oli aasta tagasi, kui ma jooksin esimest korda jooksuüritusel, Tartu Maratonil, 10 km, kusjuures vaid mõned aastad varem käis mulle üle jõu koolis 2 km järjest joosta. Selle ühe kogemuse tõttu sain ma paremini aru, miks autor pidas nii vajalikuks just võistlustel jooksmas käimist.. seda tunnet on raske muul viisil saavutada!

Tõele au andes, siis kuigi läbinuna oli tuju hea ja endorfiinid laes, siis nende möödumisel tekkis tugev külmatunne, samuti iiveldasin/oksendasin ma pea terve õhtu. Ju sai kehale seda kõike natuke palju, ent kogemus ja eneseületus olid kõike seda väärt. Raamat tuletas seda kogemust eredalt meelde ning kuigi selleaastane Tartu Maraton jäi laiskuse tõttu ära, siis tekkis tugev motivatsioon ja tahtmine vähemasti 10 km järgmisel aastal uuesti teha! Igal juhul sisendas see raamat tunnet, et kõik on tehtav, usu vaid endasse ja teosta!

Vaatasin, et Goodreadsis on mitmed inimesed sellest teost teisel arvamusel. Peamine lahknevus minu omast on see, et autorit peetakse enesekeskseks, vaat et nartsissistlikuks, samuti peetakse liialt pikalt jutustust lapsepõlve kohta. Mina nii ei arva, näiteks jutustus lapsepõlve kohta oli minu jaoks igati vajalik ja huvitav. Kui oma eelmise raamatu, “Doktor Živagoga” läks mul pea 2 nädalat, siis selle teose lugesin läbi kõigest pooleteise päevaga, tekitasin selle jaoks endale eraldi lugemisaega.

Minul läks see teos igatahes lemmikute nimekirja! Tõeline motivatsioonilaks!

PS: Tänud Sõdurilehe, kes Facebookis minu postitust ajateenistuse ajal suhte hoidmisest jagas (ma ise jagasin neile seda juba kirjutamise ajal). Mul on hea meel, et see jõudis seeläbi õige sihtgrupini ning samuti tegid rõõmsaks korraks hüppeliselt tõusnud blogi vaatamiste arv. Aksel luges Facebookis ka kommentaare (mina ei suutnud), kus nii toetati meie mõtteid, kui ka sain esimest korda Lumehelbekeseks tituleeritud, mis pigem pani muigama. Igaljuhul lahe kogemus, see blogi on varsti aastakese olemas olnud ning on juba leidnud ka laiemat kajastust (näiteks linkis keegi oma blogis hulga kirjandusblogisid, ka minu oma mahtus sinna sisse!).